Neinar Selile tegutsemisspikker ehk mida toob jõuluvana Eesti spordirahvale? (4)

Selile väike tegutsemisspikker

Esimesena seab jõuluvana sammud Eesti olümpiakomiteesse. Väärikas mees muutub juba spordi katusorganisatsiooni lävepakku ületades näost tulipunaseks. Temas möllavad vastakad tunded – selles asutuses töötab ju toredaid inimesi, kellele pole midagi ette heita, aga boss...

Paraku selgub, et EOK president Neinar Seli on jälle kodumaa lörtsi jalgelt pühkinud ja sõitnud maailmamere taha elu nautima. Sestap ei jää jõuluvanal üle muud, kui jätta sellele kangekaelsele vennikesele väike spikker, mida tal tuleks kibekiirelt teha.

Esiteks, Neinar, pead sa USAs minema poodi ja ostma paki kuivatatud herneid. Kui see on tehtud, siis vala herned oma ööbimiskohas põrandale ning lasku põlvili nende peale.

Muidugi on valus! Aga peabki olema, sest kogu su kaheaastane ametisolek on olnud üks valus kogemus kogu Eesti spordirahvale, kes sind küllaltki üksmeelselt presidendiks hääletas. Maadluses öeldakse selle kohta: oma võttest selili.

Ja nüüd kõige tähtsam, Neinar! Korda seda sõna-sõnalt: olles pärast eksirännakuid mõistnud, et minu tegevusest pole olümpialiikumisele peaaegu üldse kasu tõusnud, küll aga on tekkinud palju piinlikke hetki, siis olen otsustanud ametist tagasi astuda. Otsus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele!

Šmigun-Vähile eridemineerija

Veebruari algusest on heausksed spordisõbrad hingevärinaga oodanud, kuidas lõpeb kahekordse olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi dopingu­stoori.

Kogu hämar lugu sarnaneb tegelikult filmiga, mille alguses pannakse tiksuma kellapomm. Siis käivitub heade ja halbade inimeste võitlus. Pinget krutitakse pidevalt ja vaataja mõtleb, kas käib enneolematu kärakas, mis jätab tohutu kraatri, või jõuab eridemineerija lõhkekeha mõni sekund enne pauku kahjutuks teha.

Miks on selline verd tarretama panev olukord üleüldse tekkinud? See on miljoni dollari küsimus, millele päris täpset vastust polegi!

Eesti korvpallikoondisele pütt piima ja pudel kalamaksaõli

Eesti meeste korvpallikoondist ootab septembris tõeline pidupäev, kui üle 14 aasta tehakse kaasa EM-finaalturniiril. Riias peetava alagrupiturniiri vastased on samuti soodsad ja optimistlikumad spordisõbrad võivad mängijatelt loota isegi kaheksandikfinaali pääsemist.

Selge on aga see, et lombakas ja haige ei tohi septembris olla ükski koondise põhitegija, sest valikturniir näitas väga hästi, kui haavatav oli Eesti Kristjan Kanguri ja Siim-Sander Vene puudumisel. Vaevalt, et nende kroonilisi seljahädasid leevendab pelgalt piima kõrist alla kallamine, aga ülejäänutel tasuks luude ja liigeste eest kindlasti erilist hoolt kanda.

Kingikotist leitud pudel kalamaksaõli maitseb rõvedamalt kui miski muu, aga võitude mekk kaalub selle üle.

Tippupürgijale kannatlikku meelt

Sageli räägitakse, et paljud andekad sportlased teevad lemmikalaga liiga vara lõpparve.

Selles väites on küll suur osa tõtt, ent enne, kui keegi otsustab valida tippspordi libeda ja käänulise tee, tasub väga tõsiselt mõelda, kas selleks kurnavaks tõusuks on ikka piisavalt jaksu ja tahtmist.

Nagu ütles laskesuusataja Kadri Lehtla: sportlastel tuleb nüüd raha lausa kerjata. Kellele selline tegevus solvav pole, sellel on vähemalt üks eeldus läbi lüüa. Kuid kõige tähtsam on jõuda selgusele, kas võimetelaekas peitub ainest, millest vormitakse suurmeistreid.

Rahajagajatele õiglast meelt

Raha napib paljudes valdkondades, kuid spordis on va krõbisevaga nüüd päris hull seis. Kahjuks ei ole paranemise märke näha, rahapuud Eestis teatavasti ei kasva.

Selle kibeda tõdemuse taustal võib öelda, et meie tippudel läks tiitlivõistlustel väga hästi. Epeevehklejad, kettaheitja Gerd Kanter ja maadleja Heiki Nabi püsivad endiselt medalikursil, eliitseltskonda pääses 400 m tõkkejooksja Rasmus Mägi, üks samm jäi poodiumile astumisest puudu tõstjal Mart Seimil.

Kurvastusega tuleb tõdeda, et isegi neljas koht MMil pole Seimi majanduslikku kindlustunnet märkimisväärselt parandanud. Näiteks hasartmängumaksu nõukogu jagas 15. detsembril alaliitude 2015. aasta projektide turgutamiseks 565 000 eurot.

Eesti Tõstespordi Liidu taotlus jäi paraku rahuldamata. Ala president Jaan Talts juunior pidi leppima otsustajate tõdemusega, et raha on vähe ja kõigile ei jätku. Kahjuks ei osatud seda vähestki õiglaselt jagada.

Rallimeestele koopiamasin

Eelmine ralliaasta läks tegelikult paganama hästi: Eestisse tulid nii Soome (koguni kaks) kui ka Läti meistritiitlid, lisaks MM-rallidel jooksnud Dmack karikasarja esikoht ning Rally Estonia sai parima EM-etapi nimetuse.

Tuleval aastal võiks hoida samasugust tulemuslikku joont, et aasta lõpus oleks uhke vähemalt viie auhinnaga naabrite ees uhkustada. Ehk tuleb üks tiitel koju MM-sarjast – loodetavasti vähemalt WRC2 klassist.

Vehklejatele tõemõõk

Epeevehklejad on tiitlivõistlustelt peaaegu igal aastal medali toonud, parimatel hooaegadel on saak olnud eriti viljakas. Kahjuks on medali nii-öelda teine külg eemaletõukav: liiga palju alasiseseid intriige!

Selge, et vehklemises on äge konkurents. Eriti olümpiale pürgivas epeenaiskonnas, kus neljale kohale leidub vähemalt kuus kandidaati. Konkurents on iseenesest tiivustav, kuid kulissidetagused närvesöövad niiditõmbamised mõjuvad sportlastele halvasti.

Vehklejad vajavad tõemõõka, mida kasutades on kõik puhas ja läbipaistev. Ühtlasi saab sellega aadrit lasta, siis on vähem paksu verd. Kõige krooniks avaneb võimalus teha koostööd aladega, kus on samuti vaja aadrit lasta. Hea abivahend kulub ju kõigile hädasolijatele marjaks ära.

Hundile pikemaid näppe

Eesti mees pole tänavusel NFLi hooajal teinud loodetud edasiminekut. Et kolmas aasta oleks teisest parem, on Margus Hundil vaja harjutada, harjutada, harjutada.

Naljaga pooleks võib öelda, et trenniplaani võiks kuuluda ka meeskonnakaaslaste kappidest väikese nänni näppamine – mitte paha pärast, aga Hunt on mitu korda olnud ülilähedal vastaste löögi blokeerimisele. Kui ta saaks "pikanäpumeheks", oleks ta siruulatus ehk paar vajalikku sentimeetrit suurem.

Jalgpalluritele paremat mobiilipaketti

Eesti jalgpallikoondise peatreener Magnus Pehrsson kurtis, et tema väljajoonistatud plaanist, kuidas rahvusmeeskond mängima peaks, on puudu vaid mängijate hea füüsis, mis lubaks vastastele juba kõrgemalt survet avaldada.

Mõned koondislased ei saa oma meeskondades piisavalt mänguaega, teistel pole koduklubigi. Kingitust oleks eriti vaja just viimastele: et neil igapäevateenistus puudub, vajavad nad moodust, kuidas teha klubidele odavamaid kõnesid.

PS! Eesti meistriliiga austajale võib kinkida Kuno Tehva kunagise soovituse järgi validooli, sest see on jätkuvalt närvesöövalt põnev.

Võrkpalluritele ajalooraamat

Õnneks on päris arvestatav osa Eesti võrkpallieliidist pärit Saaremaalt. Enne koondise suviseid otsustavaid mänge Rootsiga, mis selgitavad Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile pääseja, on hea mõte kuulata jutte, kuidas vaarisad Sigtunat rüüstamas käisid.

Kangertile ja Taaramäele tandemiratas

Algaval hooajal sõidab lisaks Tanel Kangertile jalgrattamaailma tippu kuuluvas Astana meeskonnas ka seni Cofidises pedaalinud Rein Taaramäe. Kuigi plaanide järgi ei satu nad kuigi palju samadel velotuuridel koos sõitma, võiks jõuluvana Astana bossidele käru keerata ja Eesti duole ühise tandemiratta kinkida.

Nii saaks nad võimalikult palju koostööd harjutada. Miks mitte lasta ka eestlasi tandemirattal Tour de France’i starti – poleks see ju suurem patt, kui see, mida on korda saatnud viimaste kuude jooksul vahele jäänud Astana dopingumeestest petturid!