Märt Roosna | Olümpiahärrad soovivad end kastreerida – äkki jätaks need siiski alles? (12)

Maailma imelisim kergeatleet, sprinter Usain Bolt andis sellisele sammule oma karmi hinnangu: täielik totrus!

9,58-sekundi-mehega tuleb nõustuda. Jah, olümpiamängud on teatud mõttes minetanud/minetamas kunagist sära. Ühest küljest ongi see loomulik, sest profisport on muutunud tööstusharuks, mida ei saa valitseda üks sündmus. Teisest küljest jätab info kergejõustiku kohal hõljuvate kärpekääride kohta isegi paanitsemise mulje. Tegemist on ilmselgelt läbimõtlemata otsusega, mida on keeruline arukalt põhjendada.

Pole ju saladus, et suveolümpia kaheks seksikamaks alaks on korvpall ja kergejõustik. Mida on võita ühe tõmbenumbri programmi kokku tõmbamisest? Suurt mitte midagi. Kaotada aga oi-oi-oi kui palju.

Kuuldavasti on löögi alla sattunud 200 ja 10 000 meetri jooks, kuulitõuge, kolmikhüpe ja meeste 50 km käimine. Kõige vähem valus oleks vast käimise üle parda heitmine, sest olgem ausad – ala kui selline on siiski veidi kunstlik ja teisalt jääb üks distants kavasse alles ehk tegemist poleks päris surmahoobiga. Käimise kahjuks räägib ka subjektiivne moment, sest mitte alati pole võistlejate diskvalifitseerimise otsuseid langetatud õiglaselt ja laiale massile arusaadavalt.

See oleks aga ka viimane kompromiss – käed eemale teistest aladest! Eriti ajuvaba tundub 200 meetri jooksu kõrvaldamise idee. Kergejõustik oli juba vajumas varjusurma, kui Bolt sellele 2008. aasta Pekingi olümpia võimsate etenduste ja maailmarekorditega (ja just selles järjestuses) uue võimsa laengu andis. Kas või ainuüksi tänutäheks ei tohiks selle ala kõrvaldamisest mõeldagi! Pealegi on sprint – ka pikk sprint – alati kergejõustikuprogrammi vaadatavaim osa. Isegi Eesti meistrivõistlustel, kus ajad on maailma taset arvestades väga magedad, pöörduvad selleks hetkeks kõigi pilgud raja poole. Tegemist on niivõrd lihtsa, haarava ja kompaktse alaga.

Eestis pole pikamaajooks väga populaarne, kuid mujal maailmas tekitaks ka 10 000 meetri jooksu elimineerimine tõsise pahameeletormi. Tegemist on siiski kuningliku staadionijooksuga. Pealegi vajavad spordivõistlused kangelasi. Üks võimalus püünele pääsemiseks on teha kuldne duubel, see aitab eristuda massist ja nõnda vormuvadki superstaarid. Üldjuhul võetaksegi kaks võitu 100 ja 200 meetri või 5000 ja 10 000 meetri jooksus. Kas tõesti soovivad Pierre de Coubertini mantlipärijad sandistada olümpia ühe seksikama ala, võttes atleetidelt võimaluse mitmekordseks triumfiks?

Kuigi kergejõustiku alad on erinevad, on tegemist siiski ajaloolise ja ka sisulise terviklikkusega. Mõne ala väljaviskamine võib anda ootamatuid tagajärgi. Mis juhtub, kui kuulitõuge ja kolmikhüpe eemaldatakse mängude programmist? Kuna suur osa spordi rahastamisest on seotud olümpiaga, siis ilmselt siirduksid andekamad raudmuna lennutajad teiste heitealade manu ja kuulitõuge muutuks kettaässade vähetähtsaks kõrvalalaks, hobiks. Aga sisetingimustes peetavate tiitlivõistluste programmis pole ju pikki heiteid, kuulitõuke tase halli MMil känguks aga ilmselt oluliselt, suisa rudimenteeruks. Nagu ka kolmikhüpe. See ei kõla ju ala arendamise, vaid pigem hävitamisena!

Loomulikult ei saa ka täiesti jäärapäiselt seista kõigi uuenduste vastu. Kergejõustiku kava annaks hoogsamaks muuta kõikvõimalike eelvõistluste vähendamise abil. Kahjuks või õnneks on algne moto „tähtis pole võit, vaid osavõtt" pöördumas pea peale ja kellelgi pole aega ega tahtmist vaadata keskpäraseid ja suisa hädiseid sportlasehakatisi. Tõsi, mõnel alal, näiteks 100 meetri sprindis, peaksid ka eksootiliste riikide esindajad endiselt starti pääsema.

Ja veel üks mõte. Kui midagi olümpiaaladest üldse annaks koomale tõmmata, siis minu arvates pigem ujumist (kallid ujujad, palun mitte pahandada!). Lihtsalt distantse ja stiile on sel alal tõesti päris palju, pole ime, et olümpiamängude kõigi aegade parimate medalivõitjate TOP100-s on koguni 23 märja ala esindajat.