Ville Arike | Eesti jalgpall on saanud täiskasvanuks. Pohlak ja jalgpalliajakirjanikud, saage teiegi! (10)

Aasta sportlase valimisel tuleb meeste seas teatavasti reastada esiviisik ning ühe kategooria, spordiajakirjanike valikus mahtus viie parema sekka ka Klavan. Tubli jalgpallur, ei ühtegi viginat. Aga tahan rääkida muust.

Juba kuulen hääli: mida see korvpallihaige jälle toriseb. Ütlen kohe selgituseks, et mul pole kunagi olnud jalgpalli vastu vähimatki, vaatan seda mängu ja elan omadele kaasa hea meelega. Mu kahest lapsest üks käib korv- ja teine jalgpallitrennis, mõlemad on oma valikuga väga rahul – see on ju vanematele ainult puhas rõõm! –, lisaks togib korvpallur meelsasti ka vutipalli ja vastupidi.

Aga mis pole mulle kunagi meeldinud, on enda või oma lemmiku liigne upitamine. Rõhk on sõnal „liigne". Selge see, et aeg-ajalt tulebki koeral ka ise saba kergitada. Aga seda seal, kus on põhjust.

Eesti rahvuslik jalgpall on noor. Mäletan, kuidas 1983. aastal täitusid praeguse Kalevi ja toonase Komsomoli staadioni tribüünid, kui eesti poisid hakkasid Roman Ubakivi käe all mängima Liidu teist liigat. Kuidas sai koolivendadega ülirahvuslikus õhkkonnas toimunud mänge vaatamas käidud. Just sealt, Ubakivist ja Lõvidest algas eesti vuti ülesehitamine. Oma riigi tekkimine andis protsessile hoopis uue hoo, aga mõistetavalt oli jalgpall kui ala veel mõnda aega nõrguke.

Suur tunnustus vutiperele eesotsas fanaatilise Pohlakuga, et tänaseks on jalgpall endale kõvad juured alla ajanud. On Eesti suurima harrastajate arvuga spordiala. Seda mängitakse igal pool üle riigi ja see on meedias väga hästi nähtav. Töö on kestnud 31 aastat ja jalgpall on nagu oma riikki saanud täiskasvanuks.

Ning on aeg saada ka Pohlakul ja jalgpalliajakirjanikel (see ei käi küll kõigi kohta) täiskasvanuks. Jalgpall on juba nii tugev, et seda pole enam vaja kunstlikult upitada. Küsige endalt: kui Ragnar Klavan kuulutatuks tänavu Eesti aasta sportlaseks, kas tal olnuks mugav minna tiitlivõistluste medalimeeste ees lavale auhinda vastu võtma? Arvan, et mitte.

Klavan on töötanud end Bundesliga klubisse ja kinnistanud koha põhikoosseisus. Aga kui räägime aasta sportlasest, kas ainuüksi see fakt on parimaks nimetamiseks piisav? Ta on ju võistkonnaala sportlane ning ei klubil ega koondisel ole tänavusest vähegi suuremaid saavutusi ette näidata, kumbki ei kuulu omas vallas maailma poolesaja parema sekka.

Kui Klavan jõuab kord Meistrite liiga poolfinaali, mis siis saab? Jätame ülejäänud nominendid üldse nimetamata ja ankeedile Klavani taha neli tühja rida? Kas 1996. aastal arvas keegi, et Martin Müürsepp tuleb nimetada Eesti parimaks sportlaseks – automaatselt selle pärast, et ta mängib kossu kõige-kõige NBAs?

Miks kõnetan ka oma kolleege ja tõin eelnevalt välja Klavani viienda koha meie tsunfti küsitlusel nelja tiitlivõistluste esinelikusse jõudnud mehe järel? Mõni küsimus.

Miks poleks esiviisikust välja jäetud Tanel Kangert, Tour de France'i võitja viimane abimees, pidanud ka Mägile-Kanterile-Nabile-Seimile konkurentsi pakkuma? Kui jalgpallisõbrad armastavad rõhutada, et Klavan tutvustab spordimaailmas Eestit, siis Kangert tegi tänavu seda ajaliselt kindlasti rohkem. Kolm nädalat maailma mainekaimal tuuril, iga päev suurima ässa Vincenzo Nibali kõrval oma tööd tegemas. Nagu Rein Taaramäe ratturite aastalõpu peol koduse konkurendi tehtust rääkides rõhutas – mine tea, kas Tour de France'i võitu kunagi enam Eestisse tuleb. Jalgpallisõpradest spordiajakirjanikud – meenutan, et ka rattasport on meeskonnaala. Kangert oli selgelt tänavu Eesti alahinnatuim sportlane.

Kui neutraalselt hinnata, pole Klavan ka aasta parim pallimängija. Puhtalt tulemuste pealt. Isegi mitte arvestades asjaolu, et jalgpall on maailma suurim ja seega konkurentsitihedaim ala, mida selle teinekord väiksemaidki saavutusi esile tõstes alati rõhutatakse – et juba selle suuruse ja konkurentsitiheduse tõttu oleme kõigist teistest paremad ja kõvemad (kas Moskva on automaatselt parem linn kui Tallinn ja Tallinn parem kui Luzern, sest üks on teisest suurem?).

Võrkpallur Ardo Kreek mängis Pariisi Volleyga Meistrite liigas ning võitis kevadel tugevuselt teise eurosarja. Kah täieliku põhimehena. Prantsusmaa meistrisarjas – mis omal alal pole kindlasti kehvem jalgpalli Bundesliga'st – tuldi teiseks.

Korvpallur Kristjan Kangur jõudis Milanoga – jätkuvalt meeskonna olulise lülina – Vana Maailma tugevaimas, Euroliigas kaheksa parema sekka, poolfinaalist jäädi napilt välja. Lisaks tuli meeskond Itaalia meistriks – seegi liiga pole omal alal Saksa vutiliiga omast kehvem. Ka korv- ega võrkpallimaailmas pole just kõige väiksem konkurents.

Spordiajakirjanike seltsis on väga palju jalgpallitaustaga inimesi ja esiviisiku tagumistele kohtadele on sageli hääletatud oma lemmikuid. Üks punkt ees või taga ei muuda reeglina suurt pilti, paljud üksikud punktid juba küll. Mis aga seekord sundis kulmu kergitama – kolm ajakirjanikku 42st asetas Klavani esimeseks! Pohlaku vaimus.

Head ametikaaslased, kelle südames jalgpall üleliia jõuliselt esimesel kohal! Ajage oma asja südamega edasi, aga saavutage ka objektiivsus, võime asju ja erinevaid alasid neutraalse pilguga mõtestada ja analüüsida! Ükskõik, mis ala kellegi lemmik on, oleme suures pildis SPORDIajakirjanikud. Täiskasvanud spordiajakirjanikud. Ilusaid aastalõpu vutielamusi ja edukat 2015. jalgpalliaastat!