Märt Roosna | Aasta sportlaste valik – märgiline nii heas kui ka mitte nii heas mõttes (9)

* Rasmus Mägi tegi Kuldset Kristjanit vastu võttes ajalugu – temast sai esimene sprinter, kes on kuulutatud Eesti parimaks sportlaseks. Märgiline, kas pole. Tõsi, ränkraske 400 meetri tõkkejooks pole päris see ülitiheda konkurentsiga mainstream sprint, mis kuulub kergejõustiku alade koorekihti, kuid ametliku määratluse kohaselt on tegu siiski sprindiga. Loodetavasti aitavad Mägi ja Marek Niidu uljad etteasted purustada vaimset barjääri, mis sisendab, et valgenahaline eestlane ei suuda väledalt lipata. No suudab küll! Varem on neljal korral püünele pääsenud keskmaajooksjad – Mart Vilt (1966), Laine Erik (1967 ja 1968) ning Raissa Ruus (1972) – ja korra maratoonar Jane Salumäe (1998).

* Meeste seas jätkub Kristjani laureaatide hulgas kergejõustiklaste võidukäik, naiste hulgas torkab silma vehklejate arvukus.

Parimaid sportlasi valiti nüüdseks juba 60. korda, algaastatel (1955-1967) pandi mehed ja naised nö ühte patta, hiljem on valitud aasta mees- ja naissportlane eraldi.

Meessportlaste arvestuses suurendas Mägi kergejõustiklaste niigimäekõrgust üleolekut:
1. Kergejõustik 19 tiitlit
2.-4. Suusatamine 5
2.-4. Jalgrattasport 5
2.-4. Tõstmine 5
5. Male 4
6.-8. Vehklemine 3
6.-8. Sõudmine 3
6.-8.Tennis 3

Naisatleetide arvestuses ei tõstnud Kirpu vehklemist veel esimeseks, kuid üsna liidrite kannule. Ala kandepinnast annab aimu aga kõnekas fakt: kui rattasport ja suusatamine on auhinnagalal olnud nö ühenaisebänd (vastavalt Erika Salumäe ja Kristina Šmigun-Vähi nimeline), siis epeevehklejaid esindab koguni seitse naist! Need olid Svetlana Tširkova (1969), Oksana Jermakova (1993), Heidi Rohi (2001), Maarika Võsu (2005), Irina Embrich (2007), Julia Beljajeva (2013) ja Erika Kirpu (2014). Nõnda vaadates tuleb just vehklemist pidada Eestimaa naissportlaste leivaalaks.

1. Jalgrattasport 9
2. Suusatamine 8
3. Vehklemine 7
4.-5. Kergejõustik 5
4.-5. Ujumine 5
6. Laskmine 3

Aasta võistkonna osas annavad vehklejad samuti värvi, kuid esialgu jäävad nad sõudjatele veel alla:
1. Sõudmine 11
2.-3. Vehklemine 8
2.-3. Korvpall 8
4.-5. Ralli 5
4.-5. Purjetamine 5

* Märgiliseks võib pidada ka tänavuste auhinnasaajate vanust. Mägi ja Kirpu on mõlemad alles 22aastased. Kui tihti on võidutandemil kahe peale kukil vaid 44 eluaastat või vähem? Väga harva. Kokku on seda juhtunud vaid kolmel korral. 1993. aastal teenisid suurima aplusi ujuja Indrek Sei (toona 21) ja vehkleja Jermakova (20), 1978. aastal rattaäss Aavo Pikkuus (24) ja sõudja Reet Palm (19) ning aasta varem Pikkuus (23) ja varakult avanenud ujumistalent Kaire Indrikson (16). Loodetavasti aitab Mägi ja Kirpu triumf murda ka teatud treenerite poolt viimaste kümnendite jooksul edukalt juurutatud müüti eestlasest kui ülimalt hilisest arenejast.

* Negatiivse poole pealt uurides – üldsegi mitte Mägi saavutust pisendades, kuid Eesti spordi üldseisu hinnates – tasub üle vaadata, millal piisas viimati aasta sportlase tiitli teenimiseks EM-hõbedast või lahjemast auhinnast? Tavaliselt on menüüs ikka maailmameistrid, olümpiamedalistid või vähemalt Euroopa meistrid.

Eks eri alasid ja võistlusi ole keeruline võrrelda. Keerame ajaratast tagasi ja esimesena tekib küsimus Erki Noole 1996. aasta tiitli puhul. Toona piirdus Nool Atlanta olümpial kuuenda kohaga. Samas teenis ta samal aastal sise-EMil kulla, seega Mägi tulemusest oli ta kindlalt üle. 1994. aastal tõi kahevõistleja Ago Markvardtile tiitli olümpia viies koht. Aga noh, olümpia on ikka olümpia. 1993. aastal piisas Indrek Seile lühiraja sprindi EMi 100 meetri kompleksujumise hõbedast. Ehk see on enam-vähem Mägi klassist saavutatud tulemus. Seega kui võrdluseks võtta viimased 20 aastat, siis vähemalt meessportlaste koha pealt polnud meil tänavu hõigata midagi.

* Lõpetuseks sorgiks korra veel tehtud valikutes. Kirpu puhul pole midagi rääkida, aga Mägi võit Kanteri üle... Jah, mõlemad teenisid EM-medali, kuid on vaks vahet, kas me räägime 400 meetri tõkkejooksu EMist või kettaheite EMist. Ühel puhul on peaaegu kõik tippude tipud kohal, teisel aga vaid üksikud. Nii see paraku lihtsalt on.

Teeme mõttelise katse ja vaatame, kuhu oleksid Mägi ja Kanter oma Helsingi EMi tulemustega platseerunud aasta varem peetud MMil. 64 meetrit ja 75 sentimeetrit on Kanteri karjääri üks nirumaid lõppresultaate, ometi tulnuks ta sellega peaaegu pronksile, lahutama jäänuks vaid üks pöid. Mägi poolt EMi poolfinaalis joostud vaimustav Eesti rekord 48,54 andnuks MMi finaalis seitsmenda koha, ent meenutagem, et Helsingis oli noorel jooksumehel kolmandaks raundiks püssirohi otsa saamas ning ta finaaliajaks oli 49,06 ehk sekund medalihinnast nõrgem. IAAFi punktitabelit aluseks võttes võib öelda, et Kanteri sooritus oli KORDADES MM-medalile lähemal.

Ent võitjate üle kohut ei mõisteta. Seekord võitis Mägi eelkõige tänu rahvale antud emotsioonidele. Tal oli anda midagi, mida ei olnud ei Kanteril ega maadlaja Heiki Nabil – uudsus- ja üllatusmoment. Auhinnagalal peetud sisukas kõne ei jäta aga kahtlustki, et pisut avansina kätte saadud verstapost, mil nimeks Kuldne Kristjan, ei kõiguta sprinterit vähimalgi määral – sihikindel ja tasakaalukas Mägi liigub eestlaste jaoks veel sissetallamata rada mööda samm-sammult tipule lähemale.