Märt Roosna | Mida arvata Aivar Rehemaast? (32)

Esimesed MK-stardid ja kohad 64., 57., 72. Sajatad südametäiega ja kirjutad meelerahustuseks paar õelat netikommentaari.

Eesti meistrivõistlustel piirdub Rehemaa kolmanda kohaga, alistudes lisaks Karel Tammjärvele ka veteranlaskesuusatajale Roland Lessingule. "No mis järgmiseks!?" hüüatad vihaselt ja lubad suusatamist enam mitte kunagi jälgida.

Järgmiseks tuleb Tour de Ski, kus juba 4,5 km pikkusel proloogil jääb Rehemaa parimale alla 46 sekundiga. Hakkad veel enne ametlike lõpuprotokollide avaldamist koostama palvekirja presidendile, kus nõuad suusaturistide riikliku doteerimise kohest lõpetamist ja palud vastutavate isikute karistamiseks moodustada spetsiaalne komisjon...

Stopp!

Hirmus lihtne on olla üleolev ja lasta end juhtida emotsioonidel. Märksa raskem on oma pahameelt analüüsida ja küsida, kas selleks on reaalne põhjus. Kas meil on moraalne õigus vinguda ja näägutada keskpäraseid tulemusi saavutavate sportlaste kallal?

Kuna ka mulle kippusid antud juhul seoses meie suusatajatega pähe iroonilised mõtted (siiski vaid mõtted, netikommentaarid ja palvekirjad on üksnes ülepaisutatud illustratsioonid), siis küsisin endalt ühe lihtsa küsimuse: mida arvata sellisest mehest nagu Aivar Rehemaa?

Katsusin vastata ausalt ja argumenteeritult:

* Arvestades viimaste hooaegade tulemuste dünaamikat, võib eeldada, et 32aastase Rehemaa areng on lõppenud ja järgnevad aastad ei too saavutustes hüppelist tõusu.
* Mehe tipphetkedeks jäävad ilmselt MMi 7. (Val di Fiemme 2013) ja 10. koht (Liberec 2009), suusatuuri proloogi 4. koht (Oberhof 2008) ning juunioride MM-kuld (Schonach 2002).
* Rehemaa puhul on olnud üheks läbivaks märksõnaks nõrk tervis.
* Erinevalt mõnest teisest Eesti tippsuusatajast ei ole teda seostatud dopingu tarvitamisega.
* Inimesena on Rehemaa meedia vahendusel jätnud sõbraliku ja muheda mulje, samas on ta ka meeldivalt sõnaosav ja on julgenud oma arvamust välja öelda.

Oletagem nüüd, et tegu ongi mehe nö loojanguaastatega – kas on õiglane selline Eesti mõistes selgelt edukas sportlane parastavate kraaksatuste saatel pensionile saata? Tegemist on andeka sportlasega (juunioride tiitel), kes on pikki aastaid üritanud oma potentsiaali ära kasutada. Raske öelda, kui palju oma võimetest Rehemaa tegelikult avada suutis. Selge, et igast juunioride kullamehest ei saa täismeeste hulgas võitjat tulla. Tema vähemalt üritab lõpuni. Ei andnud alla. Proovis. Kas kuskil tehti vigu, töötati liiga vähe või liiga palju jne – seda kõike on kõrvalseisjal võimatu öelda.

Tahan rõhutada üht: kui näiteks ajakirjaniku kohta öeldakse minu meelest õigusega, et ta on täpselt nõnda hea nagu ta VIIMANE artikkel (lahtiöeldult: tegemist on pideva protsessiga, mitte ühe tipptulemuse tagaajamisega), siis sportlaste hindamiseks see printsiip ei kõlba. Sportlasele annab jääva hinnangu ta PARIM tulemus. MMi esikümnekoht klassikalisel olümpiaalal väärib kahtlemata austust. Ka siis, kui järgmised hooajad tulevad selgelt lahjemad. Muide, retsept tugitoolisportlasele on tolleks puhuks lihtne: pane telekas või arvuti kinni ja mine välja jalutama. Kohe hakkab parem. Ning üldiseks mõtteharjutuseks: kuidas hindaksime me praegu Andrus Veerpalu, kui ta karjääri tipphetkeks jäänuks Nagano olümpia kaheksas koht ning hilisemad kullasajud ja dopingupilved jäänuks olemata?

Spordisõbrad elavad meie suusatajate ebaedu üle äärmiselt valuliselt ja võtavad põrumisi vaat et isiklikult. Miks? Tundub, et üheks teguriks ongi miski, mis ei puutu otseselt Rehemaasse – Eesti tippspordi kohale langenud dopinguvari.

Veel mõni aasta tagasi oli meie suusasport müstiliselt edukas. Kas müstika taga oli vaid tarkus, higi, veri ja pisarad või ka midagi keemialaboritest, pole praegu täie kindlusega võimalik öelda. Ent üksteisele järgnevad sündmused (Andrus Veerpalu dopingusaaga, Bernatski skandaal, Kristina Šmiguni kohtuasi) viitavad pigem teisele variandile. Spordipublik on avalikkuse ette tulnud dopinguplekkide tõttu äärmiselt pettunud (mäletate, alguses oli šokk, siis pikk ja sügav eitus-faas, nüüd siis midagi tülgastuse laadset) ja mulle tundub, et inimesed kanaliseerivad neid negatiivseid tundeid ebaõiglaselt tänaste atleetide suunas: Eesti sport on surnud ja mida sinagi seal rajal veel nühib oma 69. kohal, võta oma suusad ja kepid kaasa ja kasi tootvale tööle!

Jah, kohati saab sportlastele ette heita, et nad ise oma põhjendamatult kõrgete sihtidega tekitavad liiga suuri ootusi ja pettumust. Ka Rehemaa söandas hooaja eel välja öelda, et tahab MMil jõuda esikuuikusse, mis praegu tundub äärmiselt ebarealistlik. Aga kes siis temasse veel usub, kui mitte ta ise? Kui sa oled mitte kaua aega tagasi olnud MMil seitsmes, siis minimaalne samm edasi on sihtida esikuuiku kohta. Lihtsalt spordisõbral peab jätkuma kainet meelt otsustamaks, kas seatud eesmärki tasub tõsiselt võtta või mitte.

Ja see pidev jutt maksumaksja rahast... No andke andeks, see on ju nonsenss! Hoolimata Neinar Seli lubadustest eelarve mitmekordistada, on EOK 2015. aasta tengelpungas umbes nii 6,5 miljonit eurot. Seega üks maksumaksja panustab sinna aastas ümmarguselt ühe priskema lõunaeine raha. Minul sellest küll kahju pole. On märksa küsitavamaid kohti, kuhu maksumaksja raha läheb, näiteks erakondade rahastamine jne.

Tegelikult ei kirjutanud ma selles blogis ainuisikuliselt Aivar Rehemaast, vaid ka teistest selle taseme sportlastest – Anti Saarepuust, Roland Lessingust, Indrek Tobrelutsust, Märt Israelist, Andres Rajast, Jelena Glebovast, Eveli Sauest jne. Kui me ei mõista lugu pidada nendest atleetidest, kes päris tiitlivõistluste medalile ei küündinud, ent tegid väga soliidseid etteasteid ja vähemalt korra-kaks pakkusid meile ülimalt positiivseid emotsioone, siis jääbki see ring, keda kummardada, väga õhukeseks. Sellega kaasneb sportlase ameti vähene prestiiž, mis käivitab omakorda ahela, mille lõpus konutavad kehakultuuri ebapopulaarsus ja rahva üldine nigel tervis.

Kuna me seda ei taha, oleks tagumine aeg õppida tähistama ka väiksemaid kordaminekuid. Väikeriigile peaks olema iga esikümnekoht oluline ja neid tulemusi ei tohiks unustada ka siis, kui sama sportlane järgmisel hooajal rivi keskpaigas või lõpus sipleb. Kusjuures neid hetki tuleks rohkem nautida ka sportlastel endil, praegu kipub seda tavaliselt varjutama sportlasele loomuomane, kuid veidi petlik mõte: „Oh, see polnud veel maksimaalne sooritus, küll järgmisel aastal toon medali ära!"

Lõpetuseks lubage üks uitmõte, kuidas väärtustada nö teise järgu sporditippe. Raha teatavasti meie spordis ei ole ega tule, hea et medaliomanikudki preemiat saavad. Aga miks mitte teha kõigile tiitlivõistluste esikümnemeestele ja -naistele selline tagasihoidlik austusavaldus, et tagada neile elu lõpuni prii pääs kõigisse Eesti teatritesse?