"Meil on olnud paremaid ja halvemaid aegu, ent edukaid sportlasi on alati esile tõusnud. Ning seda pahatihti olemasoleva süsteemi kiuste," kirjutab Deivil Tserp. Loodetavasti kuulub 2015. aasta paremate sekka.Foto: Yui Mok
Spordiblogi
5. jaanuar 2015, 10:30

Deivil Tserp | Spordipohmell ehk Head uut aastat! (2)

Jaanuari alguses soovitakse tavakohaselt ikka head uut aastat. Kuid igaüks teab, et kõik ei pruugi minna nii, nagu sisimas loodetakse. Õnneks või õnnetuseks ei oska keegi aimata, mis ootab järgmise pimeda kurvi taga ja mitu takistust saatus meile teele sätib.

Etteaimamatu on ka (tipp)sport. Aga just seetõttu armastavadki miljonid inimesed tegevust, mis võib panna rõõmust kiljuma või pettumusest pisaraid valama. Kes on spordiga sinasõbraks saanud, ei vaata ühtegi võistlust päris kiretult.

Sinisilmne oleks arvata, et mullu pehmelt öeldes nõrgalt esinenud talialade esindajad pakuvad 2015. aasta stardisirgel pead pööritama paneva ilutulestiku.

Samas tuleb tunnistada, et meie meessuusatajate esimene etteaste Tour de Skil oli šokeeriv. 4,4 km pikkusel proloogil kaotas Aivar Rehemaa šveitslasest võidumehele Dario Colognale iga saja meetriga ühe sekundi, Karel Tammjärv, Algo Kärp ja Raido Ränkel koguni 1,5 sekundit. Teisel päeval liikus vähemalt Kärp kiiduväärselt.

Eesti suusatamise hiilgeajad lõppesid kahjuks 2011. aasta veebruaris. Millal parimad päevad uuesti koidavad, ei oska keegi ennustada. Pöidlahoidjatel tuleb lihtsalt kannatust varuda. Võib-olla on uus täht juba sündinud, võib-olla veel mitte.

Eesti-suguses väikeriigis võib kultusala isegi aastakümneteks koomasse langeda. Nii juhtus näiteks tõstmisega. Olümpiavõitja Jaan Talts pidi ootama koguni 42 aastat, enne kui nägi oma silmaga, et üks kaasmaalane suudab maailma eliitseltskonnas tegusid teha. Mart Seimi neljas koht MMil ja väike pronks EMil tekitasid lootuse, et Rio de Janeiro olümpial suudab ka meie tõstja pjedestaalile pürgida.

Praegu, kui mõnes muus valdkonnas võib kiiremini ja kergemalt läbi lüüa ning teenida palju rohkem kui spordis, tuleb Seimi-taolisi atleete eriti hinnata. Neid, kes suudavad rahanappuse ja terviseprobleemide kiuste suure tööga tippu jõuda, peab otsima tikutulega.

Paraku vohab kogu maailmas eksitav trend – suurde mängu üritatakse murda ebanormaalselt ruttu ja fair play reeglitele vilistatakse. Eriti paistavad sellega silma venelased, kelle viimased spordiskandaalid kinnitavad avalikku saladust: Venemaa on dopinguusku! Ehkki neil on andekaid sportlasi tunduvalt rohkem kui meil, soovitavad küllalt paljud treenerid õpilastel kasutada keelatud aineid, rõhutades, et üksnes andekusest medalite võitmiseks ei piisa.

Patustamisega vahele jäänud Venemaa kergejõustiklased on tunnistanud, et koostööd tehti kodumaise antidopinguorganisatsiooniga, kes aitas räpaseid lugusid kinni mätsida. Nii et petmine käis eriti kõrgel tasemel.

Tahaks loota, et Eestis niisugust võimalust pole.

Meil on olnud paremaid ja halvemaid aegu, ent edukaid sportlasi on alati esile tõusnud. Ning seda pahatihti olemasoleva süsteemi kiuste. Ühelgi ametnikul ega treeneril ei õnnestu takistada puhast sportlast, kes on seadnud eesmärgiks pjedestaalile jõudmise.

Tänavune esimene ilus tulemus sündis eile Austraalias, kus tennisist Kaia Kanepi alistas maailma 13. numbri Andrea Petkovici. Jääme põnevusega ootama, mida on sportlastel meile veel pakkuda. Küllap tuleb pärast kerget aastavahetuse pohmelli ka meeldivaid medalipohmelle.