Märt Roosna | Miks võtaksin kõhklematult Soku vollesatsi ja Keele kossutiimi, aga Kuusmaa ei mahuks pingilegi? (13)
Ma ei hakka Lebedewi blogipostitust ümber kirjutama, kuid võrkpalli- ja/või korvpallihuvilistel soovitan seda lugeda. Lebedew valis diagonaalründajaks Michael Jordani, sidemängijaks Magic Johnsoni, nurgaründajateks Larry Birdi ja LeBron Jamesi, keskblokeerijateks Scottie Pippeni ja Kevin Garnetti ning liberoks John Stocktoni. Sellist satsi tahaks küll näha!
Kui esialgu tundus see käsitlus lihtsalt veel ühe huvitava, kuid meelevaldse fantaasiana (mida see ju ongi), siis blogi lõppu jõudes hakkas mind ometi painama küsimus, keda Eesti endistest ja praegustest korvpalliässadest võrguplatsile saata? Paningi oma meeskonna kokku. Olgu öeldud, et minu valik ei põhine märkimisväärsele siseinfole kossumeeste võrkpallioskuse kohta ega ka tõtt öelda eriti mitte millelegi muule. Oodatud on igasugune info mängijate tegelike oskuse kohta ja kindlasti oleks huvitav teada ka lugejate valikut!
Niisiis, kes Eesti suurtest korvpallinimedest kuuluksid minu võrkpallivõistkonda? Kuna minu ajalooline spordimälu pole nii otsatu nagu kolleeg Jaan Martinsonil, kes kohati väidab, et on oma silmaga näinud ka Esimese Maailmasõja aegseid atleete, siis piirdun vaid tegev- ja lähiminevikust pärit palluritega. Kui Lebedew esitas endale sissejuhatuseks küsimuse, mida teha ajaloo parima korvpalluri Michael Jordaniga, siis Eesti mõistes tuleks sama küsimus esitada Martin Müürsepa kohta. Kui taasiseseisvunud Eesti korvpallis üldse on olnud sellist puhastverd eesliiniliidrit, kes mõnuga skoorimise enda peale võtab, siis on selleks Müürsepp. Volleplatsil paneks ma ta diagonaalründaja rolli järgnevatel põhjusel:
1. Nõnda pikk mees jääks ilmselt servi vastuvõtul jänni, diagonaalil on privileeg peituda vastase pallingu ajaks teiste meeste selja taha.
2. Keskblokeerijana oleks Mürka kahtlemata tõhus, kuid see oleks tema talendi raiskamine.
3. Viletsa vastuvõtu puhul (ja karta on, et korvpalluritest koosneval tiimil oleks just see element üsna kaugel perfektsest) tahaks iga kainelt mõtlev inimene kolme-mehe-bloki vastu ründamas näha just Müürseppa.
Teine elutähtis amet on sidemängija ja selle rolli usaldaksin ma fanfaaride saatel olümpiavõitja Tiit Sokule. Aga kes siis veel paneks kavalate kombinatsioonidega mängu käima, hanitaks vajadusel ise nahaalselt ja vaataks loiult tegutsevale ründajale tigeda pantri kombel otsa? Soku karmi pilgu all tõmbab isegi kuusirp selja sirgu!
Nurgaründajate valik on kahtlemata kõige keerulisem, kuna nende tööülesannete hulka kuulub ka servi vastuvõtt. Usaldaksin sellele positsioonile kaks meest, kelle vastu olen võrkpalliplatsil ka ise kätt proovinud – Kristjan Kangur ja Tanel Tein. Esimene oleks siis nö ründav nurgamees ja teine kaitsev. Eriti hästi on mul meeles Kanguri blokk – no mitte kuidagi ei saanud sellest mööda! –, kuid pigem näeksin mitmekülgset spordimeest, kes enne korvpallini jõudmist Ando Palginõmme käe all ka kergejõustikuga tegeles, siiski temporündaja rollist vastutusrikkamal nurgaründaja kohal. Muide, Kangur lõi ühel aastal koos muusik Summeriga kaasa ka Eesti meistrivõistlustel rannavolles. Nad langesid küll avaringis välja, kuid teenisid ladusa mängu ja võitluslikkusega pealtvaatajate sümpaatia. Teini puhul on mul meeles, et tal oli küllalt hea söödutehnika, vajadusel saaks ta ka sidemängijana hakkama, kuid meil on eelkõige vaja kedagi, kes palli enam-vähem stabiilselt Sokuni toimetaks.
Temporündaja peab olema loomult piisavalt tüüne, sest pahatihti saavad nad kogu geimi jooksul mõne üksiku tõste ja ka blokeerimisel tuleb väga palju teha rasket tööd, mis statistikalehel ei kajastu. Üks selline võistkondlikult mõtlev paindliku egoga korvpallur, kes ka füüsilistelt eeldustelt sobiks sulustajaks, on Janar Talts. Talle paarimeheks passiks krutskeid täis Margus Metstak, kes asuks võrgu all ilmselt vastaseid hoolsalt (verbaalselt?) töötlema.
Libero amet on aga sajaprotsendiliselt musta töö tegemine ja ajalehtede veergudele on neil keerulisem jõuda. Vajalikud omadused on veel ka plahvatuslik kiirus, rutiinitaluvus-stabiilsus, organiseeritus, söakus ning siiras tahe meeskonnakaaslasi ergutada ja pidevalt plaksu lüüa või pepule patsutada. No aga need on ju sõnad, millega kirjeldada Rauno Pehkat!
Lühidalt ka vahetusmeestest:
* Sokule võiks vajadusel puhkust anda Gert Kullamäe.
* Kui emb-kumb nurgameestest ära vajub, siis jookseks platsile perpetuum mobile ehk Valmo Kriisa.
* Eesliini käiks abistamas Sergei Babenko.
* Rollimängijana kaasaksin Andre Pärna, kes oleks vahetusservija tööülesandega „äss või viga".
Mõni kindlasti küsib nüüd, et kuidas ma jätaksin tiimist välja sellise legendi nagu Aivar Kuusmaa, kel – ma väga vabandan kloostris sirgunud naislugejate ees – on munad suuremad kui nunnunäituse kõrvitsad? Korvpall ja võrkpall on siiski olemuselt veidi erinevad. Jah, Kuusmaa on mängumees sõna parimas tähenduses, aga mis kohale ta volleplatsil sobiks? Esiteks, võrkpalluri kehakuju võiks olla siiski vibalikum. Sidemängijana oleks ta kahtlemata okei, aga... Kas keegi kujutab ette Kuusmaad, kes peaks sisuliselt ainult söötma ega saaks ise skoorida? Tõenäoliselt võiks teda kasutada ka rollimängijana, kes näiteks geimi lõpus tuleb korra tagaliini servi vastuvõttu tugevdama. No aga sellise ettepaneku peale sõimaks Kuusmaa mind ju t*rahiinlaseks ja saadaks kõikvõimalikesse pimedatesse ja klanimata kohtadesse ning viskaks palliga! Ühesõnaga, tunnustamata treenerina ma lihtsalt ei julgeks teda kaasata. Hüva, nali naljaks, kuid fakt on, et Kuusmaad, olgu ta korvpallurina kui tahes suur, oleks võrkpallis keerulisem kasutada, sest teda lihtsalt ei saa raamidesse suruda.
Ennustus: pärast kaheaastast minu käe all treenimist poleks korvpalluritel endiselt mitte mingit šanssi Eesti võrkpallikoondise vastu, kuid Schenkeri liigas mahuksid nad play-off'i.
Panin kokku ka Eesti võrkpallurite korvpallisatsi. Eelkõige toetusin tegevmängijatele. Lähtusin valikus natuke iseloomuomadustest, veidi kehatüübist ja antud meeskonna vajadustest ja eelkõige enda kõhutundest. Nii ei sobinud satsi näiteks Kert Toobal (suurepärane sidemängija, aga korvpalli jaoks veidi liiga kilu) ja Jaanus Nõmmsalu (kontaktses pallimängus kipuks emotsionaalne mängumees võib-olla liialt üle keema ja hangiks tehnilisi vigu).
Niisiis, minu komplekteerimise lähtealus – kindlasti tuleks kopeerida Kalev/Cramot kenasti toitnud kahe torni süsteemi! Tornideks mõistagi Oliver Venno (210 cm) ja Argo Meresaar (207 cm). Venno peaks kuuldavasti jagama päris hästi ka korvpalli, Meresaare kohta mäletan omast käest, kuidas ta koolipoisina Pärnus klasside ja koolide vahelistel turniiridel blokkide ja pealtpanekutega hiilgas. No katsugu keegi Venno ja Meresaare vastu korvi alla trügima tulla – nad pole mitte lihtsalt pikad, vaid kerkivad ka maast väga kõrgele!
Väikese ääre kohal prooviksin rannapallur Rivo Vesikut, kes on samuti küllalt pikk (198 cm), ent samas ka piisavalt liikuv, plastiline ja hea viskekäega. Pealegi on ta ka väga ilus mees, kes rannapallurina on kenasti pruuniks päevitunud ja tooks sellega meeskonda vajalikku korvpalli põhitooni juurde. Viskavaks tagameheks kutsuksin Vilja Savisaar-Toomasti rõõmuks Kristjan Õuekallase, kelle üldine pallialane IQ on äärmiselt kõrge, omal ajal kuulus ta samal ajal nii volle kui vuti noortekoondisse. Tema tooks juurde kiirust ja teravust. (Ühtlasi kasutan juhust ja kiidan Õuekallase kuraasi – kui viskasin võrkpallihooaja eel Õhtulehe blogis üles ennustuse, et Pärnu VK võidab tänavu kolmest karikast vähemalt kaks, oli tema see mees, kes julges kihlveo vastu võtta. Loodetavasti ostis ta juba pärast Pärnu karikasarjas triumfi õllekasti juba ära ja hoiab seda Schenkeri liiga finaalini kenasti külmas.)
Mängujuhina peaks tiimi käima lükkama Avo Keel. Jah, tegemist on ka ääretult suure suuga jutupaunikuga, kuid tõele au andes on too „jutupaunik" kas mängija või treenerina pea alati osaline olnud, kui mõni Eesti vollekooslus on midagi suurt saavutanud – kunagine Pärnu ESS, Tallinna Selver, Eesti koondis. Las ta nüüd siis näitab, kui kõva mees on kossuplatsil! Pingil tahaks põhimeestele puhkust andmas näha kindlasti töölõhkujana tuntud Raimo Pajusalu, Ardo Kreeki ning doktorikraadiga Kristjan Kaisi, esimesed kaks asendaksid ees-, kolmas tagaliini mängijaid. Rollimängijatena kaasaksin ka Sten ja Asko Esna. Terve karjääri libero rolli täitnud mehed suudavad kindlasti ka korvpalliväljakul oma ego alla suruda ja lepivad sellega, et skoorimist neilt ei oodata. Eelkõige kasutaksin neid kaitsespetsidena, vajadusel suudaksid nad püsti panna elajaliku üleväljapressi.
Ja lõpetuseks ennustus: pärast kaheaastast treenimist Andres Sõbra käe all ja eeldust, et kõik on oma parimas vormis (ka Keel oleks võluväel nii 20 kilo kergem), kaotaks võrkpallurite tähtede koondis Tartu Rockile nii umbes 27 punktiga ning matšijärgsel pressikonverentsil teataks Sõber: „Kõva andmine oli! Ma ütlen: kuradi vinged vanad! Kaheaastase harjutamise järel ajasime proffidele täitsa vee ahju. Noh, eks ma ole ennegi kõiksugu taburette balletti tantsima pannud... Saaks nüüd selle komandoga veel paar aastat koos treenida, võiks minna juba Barcelonat ja Reali sakutama!"
Kommentaarid