Otepää MK 1999 | Alar Arukuusk: "Ilm oli vast kõigi aastate kõige sandim, aga ikka oli pidu taevani!"

Otepää suusa MK-etapi ehk talvise laulupeo kinkisid Eesti spordisõpradele heas mõttes hullud inimesed, kes julgesid 1998. aastal vastu võtta rahvus­vahelise suusaliidu (FIS) ootamatu ettepaneku korraldada võistlus, millest venelased olid loobunud. "Tagantjärele targana võib öelda, et ükski loll poleks sellist asja korraldanud," meenutab sihtasutuse Tehvandi spordikeskuse juhataja Alar Arukuusk nüüd juba 13. korda toimuva suurürituse keerulist sünnilugu, osutades, et võistluse eel serveeris ilmataat erilisi vingerpusse.

Toona Eesti suusaliidu peasekretärina töötanud Kaarel Zilmer ütleb, et MK-etapi korraldamise ambitsioon oli eestlastel küll olemas, kuid selle teostamiseks oli vaja veel paar aastat tegutseda.

"Siis ei olnud meil staare ka," räägib Zilmer sportlaste tasemest. "Staarid alles tõusid esile. Minu põhimõte on, et oma hobused peavad ikka tallis olema – teistele ei ole mõtet võistlust korraldada."

Venelased ei suutnud, kuid eestlased tegid ära

Zilmer toob esimese hooga välja kaks mainekat suusategelast – Arukuuse ja treener Mati Alaveri –, kelle innustusel ja toetusel jõuti ajaloolise otsuseni. "Eesti slogan oli: Venemaa ei suuda, aga meie teeme ära."

Lõplik otsus tuli langetada kitsamas ringis. "Naljaga pooleks võib öelda, et kui me oleks Otepää MK-etapi pannud rahvahääletusele, oleks see häältega 20–80 tagasi lükatud," mõtiskleb Zilmer.

Arukuusk möönab, et otsus korraldada esimene Otepää MK-etapp sündis vastuoluliste mõtete kiuste.

"Olime erinevaid spordiüritusi läbi viinud (Tartu maraton, Saku Suverull, kahevõistluse MK-etapi B-grupi võistlus)," lausub ta. "Teele oli läinud sõnum, et Otepääl võib midagi teha. Kui aga augustis 1998 helistati Kaarel Zilmerile, oli tema esimene vastus: me ei saa ju hakkama! Ma ütlesin, et oot-oot, kui praegu ei võta, siis võib–olla me ei saa iial midagi teha. Mõtleme ikka veidi! Kaalusin neid asju ning ütlesin, et riskime!"

Zilmeri kinnitusel oli just Arukuusk ettevõtmise tugitala. "Toona oli näha, et Alar kannatab korraldusliku valu ära. Nägin, et tema taha tulevad klubid ja vabatahtlikud abilised. Toonases Tehvandi keskuses oli võistlust tegelikult raske korraldada. Aastatega on Alar kõik väga hästi korda teinud – keldrist katuseni. Venelased ei jõua seda ära imestada, kui nad siin treenimas käivad."

Eesti andis MK-etapi korraldamiseks nõusoleku neli kuud enne võistlust. "Kui ütled jah-sõna septembris, siis ei tea, mis sind ootab nelja kuu pärast," sõnab Zilmer. "Lumeprobleemid olid tohutud, kuid tulime rongi alt välja."

MK-etapi peakorraldajana rüganud Arukuuske abistasid ligi 700 inimest. "Ettevalmistus algas ju nullist, korralduse poolelt polnud ühtegi dokumenti. Sügisel venisid tööpäevad südaööni välja!" märgib ta.

Kõva mahv oli ka alaliidu töötajatel

Samasugust mahvi kogesid suusaliidu töötajad. "Me ei teadnud isegi, milline näeb välja kutse, mis tiimidele saadetakse, uurisime seda sportlastelt," avaldab alaliidu büroojuhataja Ülle Viinapuu muigamisi.

Viinapuu kinnitusel venisid tööpäevad oktoobris mitu korda nädalas õhtul kella üheteistkümneni. "Meie maja pandi kell 23 valve alla ja tuli kella vaadata, et õigel ajal lahkuda," pajatab Viinapuu.

Eriline töömurdmine kestis MK-etapini. "Uut aastat võtsin vastu Otepääl, sest tööd oli nii palju ja koju ma ei jõudnudki," lisab Viinapuu. "Mul oli abiks kõige noorem tütar, kes oli siis kaheksa-aastane. Mäletan, et mängisime läbi esindajate kogu loosimise, mis oli toona hoopis teistsugune ettevõtmine kui praegu."

Ka külaliste majutamine polnud jaanuari alguses lihtne. "Otepää piirkonnas oli hotellide leidmine keeruline," lausub Viinapuu. "Lõpuks võisid peaaegu kõik võistkonnad Otepääl elada, vaid mõni tiim pidi olema Tartus Rehe hotellis."

Enim vett ja vilet said aga Arukuusk ja tema abilised. Kõige kriitilisem oli jaanuari algus, kui ilmataat korraldajatele ei halastanud ning Otepääd kattis pehme lumevaiba asemel must maa.

"Viis päeva enne võistlust oli kilomeeter või pool kilomeetrit rada üldse puudu, kuid tegime otsuse, et võistlust ära ei jäta!" meenutab Arukuusk. "Kraapisime sõdurite abiga lund kokku, ostsime seda isegi Munamäe nõlvalt, et valge riba tekitada. Viimasel ööl tuli kell kaks 10–15 sentimeetrit märga sulalund peale."

Viperusi esines paraku veelgi. "Värske lumi lõhkus telekaableid," osutab Arukuusk ootamatult tekkinud uutele probleemidele. Ja lisab: "Telekommentaatoritele olid veetud konteinerid, kus vaheseinteks veneaegsed baikatekid."

Kilu tuli Soomest appi

Zilmeri kinnitusel kuulus teletöö MK-etapi korraldamisel kolme tähtsaima punkti hulka. Toomas Uba vahendusel õnnestus appi kutsuda Yle meeskond eesotsas Kilu ehk Kalevi Uusivuoriga.

"Kui võistlus algas, jooksin kohe vaatama, milline pilt läheb Euroopasse," räägib Zilmer. "Süda oli rahul. Yle mehed olid hingega asja kallal, nad tegid samamoodi nagu Lahti võistlusi."

Rahulolevalt jälgis võistlust ka Arukuusk. "Endalegi üllatuseks vooris rahvast järjest juurde – lõpuks oli vist 10 000–15 000 pealtvaatajat. Kõik pigistasid silma kinni: ilm oli vast kõigi aastate kõige sandim, aga ikka oli pidu taevani!" ütleb ta.

Ja Arukuusk paneb i-le täpi. "Kui üks väike kirjavahetus seal augustis oleks läinud teisiti ning me oleks öelnud ei, siis ma kahtlen, kas meil oleks selline MK-ajalugu. Aga kui saime toona hakkama, siis miks mitte edaspidi: tuleb lõpuni võidelda! Tormi ja külma vastu olime võimetud, kuid muude asjadega on siiani õnneks läinud."