Lugu Eesti jalgpallikoondislasest, kes kuulus bändi Push Up ja oli Carmen Kassiga ühel laval (6)

"Siin ma reklaamisin ID-kaarti, siin diivanit, siin Starmani, siin Baltmani, siin olen Soomes Jaffa reklaami võtetel," lausub mulle endine vutikoondislane Marko Lepik, kui me varahommikuses kohvikus tema modellitöödega täidetud mappi lappame. "Jaffa reklaami jaoks olin kolm päeva Soomes, tegime kogu aeg trenni. Moodustasime reklaami jaoks poistebändi ja kogu koreograafia oli vaja pähe õppida. Klipp ise oli võibolla 40 sekundit pikk."

Mehe modellikarjääri kõrgaeg oli 1990ndate lõpus, kuigi tööd on jätkunud ka uuel millenniumil. Kuidas kunagine jalgpallur sellisesse ärisse sattus, ei mäleta ta täpselt isegi. Peale keskkooli lõpetamist leidis ta modelliagentuuri (või vastupidi), kes temast mõned pildid vorpis, ning kass pääses kotist välja – järgnes aina uusi ja uusi tööpakkumisi. Korra sai Sagadi mõisas isegi tulevase tippmodelli Carmen Kassiga lava jagatud.

Kuid enne veel, kui ta oma välimusega raha teenis, mängis Lepik koondisetasemel vutti. Debüüdi tegi mees 1995. aastal 17aastasena 11 päeva enne täisealiseks saamist. Vastaseks EMi valikmängus Sloveenia, kes meie meestest tol päeval 3 : 0 parem oli. Muidu keskväljal niite tõmmanud pallur pandi Mariboris toimunud kohtumises vasakkaitsesse. Ilmselt seepärast, et tolle matši eel oli palju koondislasi traumade tõttu väljas ning keskväljale ei riskitud debüteerijat panna. Vähemalt nii arvab Lepik, kellel on varnast võtta ka vähe humoorikam seletus, mida ta sellest hoolimata tõsise näoga jutustab.

"Mäletan, et kui koondisse läksin, siis soojenduse ajal võimeldes meeldis mulle spagaati teha," alustab põline tallinlane paljulubavalt. "Ju siis vaadati, et paneb spaaget – on kaitsemees!"

Üüratu kiirusevahe

Rahvusesindusse pääsemine oli talle igapidi üllatuseks. 1. klassist alates jalgpalli tagunud Lepik hakkas 1994. aastal sõbra Martin Atso eeskujul õhtuti Flora Spordis (Flora Sport Spordihoone, praegune Kristiine spordihall – toim.) trennis käima, kus ta oma sõnutsi jäi silma samas mänginud Aivar Pohlakule, kelle kutsel jõudis vutimängija Viljandi Tuleviku rivistusse. Ja sealt juba koondisse.

"Sellisel tasemel mängida oli ikka paras pähkel," meenutab ta ammust mängu lõunaslaavlastega. "See ründaja, kelle vastu ma mängisin, oli nii kiire, et kui mina jooksin viis meetrit, siis tema jooksis kümme meetrit. Nägin, et võiksin Eestis tipptasemel olla, aga minu fookuses oli, et läheks Euroopasse. Tehnikas ja platsinägemises ma ei kahelnud, need olid mul head, aga kui tahad mängida tippklubides, pead olema kiire. Lisaks tiksus kuskil mõte, et mängin 35ni ja mis siis edasi?"

Ja nagu nipsti olid Lepiku tipptasemel mängud põhimõtteliselt peetud. Sama aasta mais esindas ta Maarjamaa koondist veel kahel Balti turniiri kohtumisel, kus peatreeneri kohuseid täitis Aavo Sarap, kes oli Lepiku endine juhendaja Lasnamäe sportmängude kooli noortemeeskonnas Pantrid. Lätis kaotati võõrustajatele 2 : 0 ning Leedu koondisel lasti lüüa koguni seitse vastuseta väravat. Siis jõudis kätte suvi ja oli aega elu üle järele mõelda. Pakkumisi ei tulnud ning aasta-kahe pärast liitus ta II liigas mänginud Hiiu Kaluriga.

"Kaugemale oleks võinud alati jõuda, aga tekib küsimus, mis hinnaga," arutleb praegu III liigas JK Retro eest palliv mees. "Tagantjärele mõeldes ei olnud toona jalgpallis ka sellist edukultust, nagu praegu on. Vutt polnud väga populaarne. Kes mängisid, need mängisid. Satse väga polnud, nišivärk rohkem."

Hullumeelne pallivise

Kui pere kolis Lasnamäele, alustas Lepik kooliteed ning läks ka vutitrenni. Esimesed jalgpallimälestused on tal aga hoopis teiselt mäelt – Mustamäelt –, kus ta vaatas, kuidas vanemad poisid majade vahel nahkkera lõid.

"Ma sain neile täpilist mustvalget palli värava tagant tagasi tuua," meenutab poolkaitsja, kes kinnisvaramaakleri ametist on praeguseks jõudnud omaenese sisekujundusfirmani. "Siis mõtlesin, et tahaks jõuda päris mängu, sest palli toomine oli juba nii suur rõõm."

Ümmargused objektid olid Lepikule nii või naa meeltmööda. Kolmandas või neljandas klassis loopis mees palli lausa 81 meetrit, mis sai kohe ka praeguseks suletud Tondiraba keskkooli (endise nimega 56. keskkool – toim.) rekordiks. Harjutamiseks sai palli loopida taevasse pürgivate Lasnamäe üheksakorruseliste elamute katustele. Nii see viskemuskel sündis. Oleks seda kõike mõni kergejõustikutreener näinud, võiksime praegu võibolla rääkida endisest odaviskajast Lepikust. Käidud sai ka legendaarse tenniseguru Evald Kree trennis. Küll kõigest paar päeva, aga Lepik jättis talle nii sügava mulje, et Kree uuris veel paar aastat hiljemgi, mis sellest poisist saanud on.

Ja nüüd kõige tähtsam

Mis sellest poisist sai? Kõigist teistest saavutustest hoolimata tundub, et kõige rohkem on ta rahva mällu sööbinud ansambli Push Up taustajõuna. Võibolla nooremad ei tea, et aastatuhande vahetuse paiku oli see üks tuntuim kohaliku eurodisko grupp, mille naiivsete meloodiate taha peidetud sensuaalse alatooniga lüürika mõjus teismelistele poistele kui palderjan kassile.

Koosluse suurimaks hitiks oli "Ämblikmees" ning grupi täheks teismeline lauljatar Margit Margusson, kes koos ansambliga pahatihti meedia hambusse järamiseks sattus. Jagelemist jätkus nii kooli kui Punase Ristiga. Lepik täitis selles kollektiivis taustatantsija ülesandeid ning tema skandaalides probleeme ei näinud. Peaasi, et räägitakse! Selline olevat show business'i kuldreegel. Tema bändi sattumine oli lihtne. Mees käis Stockmannis poodlemas ning kohtus seal Mihkel Mattiseniga, kes oli üks Push Upi laulukirjutajatest. Mihkel kutsus. Marko läks.

"Muusika oli meil ikka pigem noortele suunatud," jutustab Lepik, kes 1998. aastal mängis linnahallis etendunud muusikalis "Kuningas ja mina" valvurit. "Me ei tahtnudki midagi tõsist teha, tol ajal oli selliseid bände ka läänes. Tegime seda niikaua, kuni oli fun."

Lõbu kestis kolm aastat ja umbes 190 kontserti. Eesti sai risti-rästi läbi sõidetud ning ansambliga kaasas olnud turvamees sai kord baari piiludes esimese asjana pasunasse. Olid ajad.

Kuidas koondis lifti kinni jäi

"Olime Läti mängu (Balti turniiril 1995 Riias – toim.) eel kuskil hotellis," alustab mees, kes samal aastal sattus sõpradega tööintervjuule kaasa minnes poolkogemata Raadio Uuno saatejuhiks. "Oli mingisugune kahe- või kolmekordne maja. Tulime kambaga söömast, eks ühiselt minnakse, ühiselt tullakse. Seal oli selline vana kooli lift, väga pisike. Surusime end nagu kilud purki, läksime üheksa või kümnekesi sisse.

Ega meil palju sõita polnud, teisele või kolmandale korrusele. Vajutasime nuppu ja ega väga üles ei liikunud, aga uksed läksid kinni ja jäime kuhugi poole korruse vahele. Poisid sattusid ärevusse. Uksed kinni, õhku pole, mõned juba üritasid ust lahti kangutada. Olime seal siis kas 40 minutit või tunnikese, kui tuli mehaanik, kes tegi uksed lahti. See tüüp ei suutnud ära imestada, kui palju rahvast liftist välja tuli!"