AAFRIKA RAHVASTE KARIKAS I Surma grupp (1)

NB! Vaata Aafrika meistrivõistlustel osalevate koondiste koosseise SIIT!

GHANA

Varasemaid turniire: 19

Parim tulemus: võitjad (1963, 1965, 1978, 1982)

Tulemus ACN 2013: neljas koht

FIFA edetabeli 37. (Aafrika 5.)

Hüüdnimi: Mustad Tähed

Peatreener: Avram Grant (59, Iisrael, peatreener alates 2014). Eelmisel kümnendil Londoni Chelseat, West Ham Unitedit ja Portsmouthi juhendanud Granti novembri lõpus Ghana koondise peatreeneriks nimetamine oli üpris üllatav. Esmalt seetõttu, et septembris ajutise peatreenerina Akwesi Appiahilt ohjad üle võtnud Maxwell Konadu täitis talle seatud eesmärgid ja viis koondise ACNile, teisalt – ja eriti - seetõttu, et on ju teada: Iisraeli kodanikuna pole Grant Põhja-Aafrika moslemiriikidesse teretulnud – ometi tuleb ju arvestada võimalusega, et näiteks 2017.a valiksarjas (Grant sõlmis Ghana jalgpalliliiduga kahe aasta pikkuse lepingu) tuleb mõne islamiriigiga madistada. Tagatipuks elab ju ka Ghanas arvestatava suurusega muslimite kogukond ning ka koondisesse on alati islamiusulisi jalgpallureid kuulunud.

Valikturniiri kahes esimeses mängus juhendas koondist veel meeskonna MMile viinud Akwesi Appiah, kuid vahepeal kogunenud pinged olid nii suured, et kuigi kahest esimesest matšist teeniti viik ja võit, otsustati Appiahile ikkagi ust näidata. Ajutine treener Maxwell Konadu sai ülesandeks koondis finaalturniirile viia, kuid liiga kergeks see üleanne ei kujunenud: et eelviimases voorus kaotati 0:1 Ugandale, vajati viimases mängus Togo vastu kindlasti võitu. Tulemusega 3:1 see ka võeti ning kõik võisid kergendatult ohata, kirsiks tordil oli mõistagi poolkaitsja Mubarak Wakaso supervärav, mis viis Ghana 2:0 juhtima.

Mis siis MMil ikkagi juhtus?

Kui Ghana koondis võõrustas septembri alguses Kumasi linnas ACNi valikturniiri avamängus Ugandat, oli üle 40 000 pealtvaataja mahutava Baba Yara staadioni tribüünid praktiliselt tühjad. See oli muidu jalgpallihullu Ghana rahva vastus häbi ja alanduste eest, mis sai neile osaks suvise MMi ajal.

Ja toimunu o l i häbiväärne. Pärast teise vooru suurepärast 2:2 viiki hilisemate maailmameistrite sakslastega (mäng võinuks vabalt ka Ghana võiduga lõppeda) lasti ootamatult oma püksid täis – ja nii korralikult, et tavalises masinpesus neid enam puhtaks ei saa! Nimelt olid mängijad korraga teatanud, et viimases mängus Portugaliga väljakule ei minda, kui kohe ei saada kätte ette nähtud boonuseid, 65 000 dollarit sularahas ja peo peale per kärss. Nagu hiljem selgus, juhtinud pallurite mässu Saksamaa vastu hiilgava mängu teinud poolkaitsja Sulley Muntari, kes rünnanud n-ö läbirääkimiste käigus brutaalselt üht koondise ametnikku ning lõhkunud hotellitoas tolle isiklikke asju. Karmid läbirääkimised lõppesid sellega, et Ghana valitsus saatiski kiiresti Brasiilia poole teele lennuki, pardal 3 miljonit dollarit sularaha...

Pildil: Kaitsja John Boye on oma rahapaki kätte saanud ning selle üle ilmselgelt õnnelik. MM võib jätkuda!

Või olid nad hoopis ohvrid?

Raha nõudvad ja streigiga ähvardavad koondised ei ole Aafrikas muidugi midagi uut, seda on nähtud ikka ja jälle (peaasjalikult Kameruni, aga ka Nigeeria ja Togo esituses), kuid seekord oli šokk seda suurem, et huntideks lambanahas osutusid Ghana mängijad, kes muidu on tuntud oma suure ühtsuse ning koondise laagrites toimuva permanentse tantsu, laulu ja pillimängu poolest.

Ometi ei ole Brasiilias toimunu nii üheselt võetav, et Ghana mängijad on lihtsalt ahnepäitsidest lurjused, kellele koondise esindamine on vaid võimalus isikliku rahakoti täitmiseks, ei muud. Tuleb arvestada, et need boonused olid ikkagi juba eelnevalt kokku lepitud, raha pidanuks saama mängijad aga kätte pärast finaalturniiri, kuna FIFA ette nähtud osalustasu pidi alaliitu laekuma alles siis.

Kuid just pärast Ghana ja Saksamaa vahelist mängu otsustas Briti ajaleht The Telegraph ning telekanal Channel Four esitada "paljastuse" sellest, kuidas Ghana jalgpalliliidu kõrgemad ametnikud eesotsas president Kwesi Nyantaky'ga on alatud kelmid, kes on nõus suure raha eest kokkuleppemängudes osalema. Väidetavalt andnud Nyantaky ka vastavale fabritseeritud lepingule allkirja.

Pildil: Veel on kõik hästi: Asamoah Gyan (nr 3) on viinud Ghana Saksamaa vastu juhtima

Selge see, et sel hetkel tundsid mängijad end "ohustatutena" – halvemal juhul võinuks ju FIFA kogu Ghana jalgpalliliidu karistuseks n-ö laiali saata, seega poleks pruukinud kehtida ka varasemad kokkulepped, ka boonuste osas ("Kas FIFA nüüd Ghanale üldse mingit osalustasu maksabki?" võisid mängijad endilt küsida) ning just selle pärast oligi vaja need summad kohe välja nõuda. Välja kukkus see inetult, kuid pisut võib mängijaid ju ka mõista.

Mis aga Telegraphi "paljastusse" puutub, siis tegelikult mingit paljastust ei olnud ning ajaleht oli kogu loo suuresti ise n-ö välja pressinud. Igal juhul teema vaibus üsna varsti, FIFA Ghana ametnike vastu mingeid süüdistusi ei tõstatanud ja lugu jäigi tormiks veeklaasiks. Kui muidugi mitte arvestada selle mõju mängijatele, Ghana valitsuse poolt teele saadetud rahalennukit ning järjekordset lärakat Aafrika jalgpalli niigi määrdunud livreel.

Muntari, Essien ja Boateng jätkuvalt koondisekutseta

Vahetult enne MMi alagrupiturniiri viimast kohtumist Portugaliga tuli Ghana leerist teade, et meeskonnast on minema saadetud Muntari ning teine suur staar Kevin-Prince Boateng. Muntarile sai saatuslikuks ametniku ründamine, Boateng olevat aga peatreener Akwesi Appiahil näo täis sõimanud (enda sõnutsi oli Boateng Appiahilt küll vaid küsinud: "Mis sul minu vastu on?"). Meestele määrati tähtajatu koondise esindamise keeld.

Uus peatreener Avram Grant andis treeneripingile asudes mõista, et kavatseb arvestada kõigi mängijatega, kes soovivad koondist esindada ehk ridade vahelt võis lugeda, et tema poolest võiks AC Milani mängumees Muntari ja Schalke pallur Boateng koondisega taasliituda küll – Euroopa tippklubidesse kuuluvatest meestest ei saa ju niisama lihtsalt mööda vaadata – ning väidetavalt sooviski Grant mehed koondise esialgsesse nimekirja kaasata, kuid kuna kumbki pole suviste sündmuste pärast avalikult vabandust palunud, oli jalgpalliliit pannud plaanile konkreetse veto. Koondises pole pärast MMi nähtud ka kolmandat superstaari, samuti AC Milanis mängivat Michael Essieni, kuigi tema roll turniiril juhtunus on ebaselge. Igal juhul Brasiiliast teda koos Muntari ja Boatengiga minema ei löödud.

Vine: Muntari tõestas ka hiljutises liigamängus, et tema "süütenöör" pole just maailma kõige pikem, kui hakkas pärast välja vahetamist raevutsema

Staar: Asamoah Gyan (29, R, Al-Ain)

Kuigi Gyan on juba viimased kolm ja pool aastat kuulunud Araabia Ühendemiraatide klubi Al-Aini ridadesse, pole tema mängijaoskused ometi kusagile kadunud. Seda tõestas ta ka Brasiilias, kui lõi kaks väravat (Saksamaa ja Portugali võrku) ning kerkis MM-turniiridel kõige rohkem väravaid (kokku 6) löönud Aafrika jalgpalluriks. Ghana särgis on ta 86 mänguga kirja saanud muljetavaldavad 45 väravat ning oleks paras üllatus, kui Ekvatoriaal-Guineas lisa ei tuleks. Tõsi, ka Ghana koondise kaptenipaela kandvat Gyani on viimasel ajal seganud erinevad vigastused, samuti on ta pidanud hakkama saama kodumaal visalt levivate jubedate kuulujuttudega, mille kohaselt ohverdas ta oma karjääri edendamise huvides suvisel ühisel puhkusereisil oma hea sõbra, Ghana parimate räpparite hulka loetud Castro...

Kas teadsid? Tänavusel ACNil osaleb vaid kaks mängijat, kes on hetkel mõne Eesti koondislase klubikaaslased ning nad mõlemad mängivad just Ghana koondises: Bundesligas üheks paremaks äärekaitsjaks tõusnud Baba Rahman (20) kuulub koos Ragnar Klavaniga Augsburgi ridadesse ning üllatuslikult Granti lõplikusse valikusse mahtunud ründaja Mahatma Otoo (22) on Taijo Teniste meeskonnakaaslaseks Sogndalis.

Ennustus: Karta on, et suvised sündmused avaldavad koondise tegutsemisele jätkuvalt negatiivset mõju, lisaks on Grantil olnud ilmselgelt liiga vähe aega, et meeskonnale oma ideid peensusteni selgeks teha, seega pakun, et neljal viimasel turniiril alati vähemalt nelja parema sekka pääsenud Ghana sedakorda alagrupist edasi ei murra.

ALŽEERIA

Varasemaid turniire: 15

Parim tulemus: võitjad (1990)

Tulemus ACN 2013: alagrupiturniir

FIFA edetabeli 18. (Aafrika 1.)

Hüüdnimi: Kõrberebased

Peatreener: Christian Courcuff (59, Prantsusmaa, peatreener alates 2014). Enne kui Courcuff eelmise aasta augustis Alžeeria koondise peatreeneritooli vastu võttis, oli ta olnud lausa 11 aastat järjest Prantsusmaa klubi Lorienti tüüri juures. Mõistagi seisis Courcuffil ees suur väljakutse, kuna ühelt poolt on Alžeeria tema esimeseks juhendatavaks koondiseks, teiselt poolt asetas tema eelkäija Vahid Halilhodžić suurepärase MM-turniiriga lati väga kõrgele. Ometi töötas Alžeeria mängumasin edasi kombel, nagu polekski vahepealset treenerivahetust olnud:

valikturniiril võideti viis esimest kohtumist väravate vahega 11:2, millega tagati ludinal pääs finaalturniirile ning viimase vooru 0:2 kaotus Malile ei omanud enam mingit tähtsust. Courcuff oli end tõestanud.

Aga teie saite ju Zidane'i!

Kui vaadata tagasi aastale 2014., siis Aafrika jalgpalli jaoks oli aasta parim asi kahtlusteta Ažeeria, täpsemalt siis alžeerlaste südid esitused Brasiilias toimunud MM-finaalturniiril. Mängiti hingega, mängiti meeskondlikult, mängiti targalt, mängiti just nii, et välja tuleksid meeskonna parimad omadused. Ning kui Saksamaa koondise väravasuul seisnuks kaheksandikfinaalis keegi teine peale Manuel Neueri, siis mine tea, mine tea...

Alžeeria pääses 1982. ja 1986.a MM-finaalturniiridele, võitis nende tuules ka 1990.a Aafrika meistritiitli, kuid seejärel taanduti 20 aastaks sisuliselt pildilt, kui MMidele ei pääsetud ning Aafrikas jõuti kolmel korral veerandfinaali, ei enamat. Kuid siis tuli – supsti! – 2010.a Aafrika meistrivõistluste neljas koht ning samal aastal oldi kohal ka Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud MMil, kus piirduti küll vaid ühe viigi ja kahe kaotusega. Ometi oli selge, et Alžeeria on tagasi Aafrika tippriikide seas.

Alžeeria "kadunud poeg" Zinedine Zidane

Mis siis vahepeal juhtus? Juhtus see, et alžeerlased asusid enda kasuks pöörama oma koloniaalset minevikku: teatavasti elab kõrberiigi endisel emamaal Prantsusmaal sadu tuhandeid Alžeeria päritolu inimesi ning mõistagi on nende seast esile kerkinud ka suurepäraseid vutimehi. Kui lähimineviku superstaar Zinedine Zidane'i valis kodukoondiseks Prantsusmaa ja samuti tegi tänase päeva suuri tähti Karim Benzema, siis rohkem Alžeeria prantslasi "toita" ei taha ning vähegi sealmail pead tõstvad pallurid üritatakse kohe endale näpsata – ning nii moodustavadki Alžeeria koondises viimastel aastatel suure enamuse Prantsusmaal sündinud, kasvanud ja seal elavad jalgpallurid. Erandiks pole ka Ekvatoriaal-Guineas toimuv turniir, kui 23st mängijast on Prantsusmaal sündinud 15.

Staar: Yacine Brahimi (24, PK, FC Porto)

Mõistagi võinuks siinkohal välja tuua ka Valencia mängujuhi Sofiane Feghouli, kuid hiilgav hooaeg FC Portis kallutab kaalukausi hetkel pigem Brahimi poole.

Pariisis sündinud ja kõigis vanuseklassides Prantsusmaa noortekoondiseid esindanud Brahimi otsustas "üle tulla" kaks aastata tagasi, siis veel Hispaania klubi Granadat esindades. Esimese koondiseväravani kulus siiski enam kui aasta, kuid see-eest oli see tabamus seda väärtuslikum, et sündis MMil Lõuna-Korea vastu. MMi järel siirduski Brahimi 6,5 miljoni euro eest Granadast FC Portosse, põrutas kohe esimeses Meistrite liiga alagrupimängus Borissovi BATE võrku kolm palli ning võib arvata, et varemgi noorte mängijate palkamisel hiilgavat vaistu ilmutanud Porto teenib Brahimile kulutatud miljonid hiljem suure vaheltkasuga tagasi.

Tutvugem siis mehe oskustega:

Kas teadsid? Alžeeria kohalikust kõrgliigast kuulub ACNi koondisesse kaks meest, varuväravavahid Azzedine Doukha ja Mohamed Zemmamouche, ehk et mitte just üleliia palju. Kuid üsna pea peaksime teatud määral saama aimu, milline on Alžeeria liiga tase võrreldes meie oma armsa Premium liigaga: nimelt sõlmis äsja riigi valitseva meistri Alžiiri USM-iga lepingu viimased neli hooaega Eestis pallinud Elevandiluurannikult pärit ründaja Fabrice Elysee Kouadio ehk lihtsamalt "Manucho". Mullu põrutas ta meistriliigas 30 kolli – kas mehe püss jätkab paukumist ka Alžeerias?

Ennustus: Väravavahist (MMil hiilanud Rais M'Bohli) kuni kesktormajani (Lissaboni Sportingus väravaid kõmmutav Islam Slimani) Aafrika mõistes väga korralikult komplekteeritud Alžeeria on hetkel FIFA rankingu järgi Musta Mandri esimene koondis ning kuigi reeglina see Rahvaste Karikal esikohta ei too, siis ometi julgen ennustada, et just alžeerlased on need, kes 8. veebruaril Batas võidukarika pea kohale tõstavad

LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK

Varasemaid turniire: 8

Parim tulemus: võitjad (1996)

Tulemus ACN 2013: veerandfinaal

FIFA edetabeli 52. (Aafrika 12.)

Hüüdnimi: Bafana-Bafana (Poisid)

Peatreener: Ephraim Mashaba (64, peatreener alates 2014). Isepäine Mashaba oli LAVi peatreeneriks ka 11 aastat tagasi ning pidi 2004.a ACNi eel alla neelama kibeda pilli, kui sai sisuliselt finaalturniiri eelõhtul ametist priiks – põhjuseks vastuolud toonaste staarmängijate Benny McCarthy, Quinton Fortune'i ja Mark Fishiga, mis päädis sellega, et see kolmik Tuneesias toimunud turniiril ei mänginudki.

Võiks ju arvata, et Mashaba on toona juhtunust õppust võtnud, kuid ometi suutis ta tänavuse turniiri eel korralikult üllatada, kui jättis lõplikust koosseisust välja riigi hetke tuntuima palluri, Amsterdami Ajaxis kindlaks põhimeheks tõusnud Thulani Serero. "Teised on temast paremad," kõlas Mashaba lakooniline kommentaar. Tekib küsimus, et kui ongi paremad, siis miks lõviosa nendest meestest teenivad igapäevaleiba koduses liigas, mitte aga mõnes Ajaxiga võrreldavas klubis?

Valikmängud läksid LAVil suhteliselt ladusalt, kui koguti kolm võitu ja kolm viiki ning alagrupi esikoht tagati juba enne viimast vooru. Ning viimaseski mängus näidati sisu, kui enda jaoks mitte midagi otsustanud matšis tehti võõrsil 2:2 viik valitseva meistri Nigeeriaga, kellele samas oli tarvis üksnes võitu. Selle mängu järel hakati LAVis vaikselt heietama ka mõttemänge teemal "1996.a me ju võitsime selle turniiri, ehk on nüüd jälle aeg küps..."

Koondise kapten lastakse maha

Kuigi LAV kindlustas pääsme finaalturniirile ning fännidel on põhjust meeskonna mängupildiga rahul olla, jääb 2014.a Lõuna-Aafrika jalgpalli jaoks alatiseks traagiliseks aastaks: nimelt tulistasid relvastatud röövlid 26. oktoobril surnuks koondise esiväravavahiks kerkinud Senzo Meyiwa, kes vaid kümmekond päeva varem oli hoidnud valikmängus Kongoga seljataguse puhtana. Seejuures oli suurepäraste refleksidega Meyiwa ülendatud uue peatreeneri Mashaba poolt valiksarja alguses koondise kapteniks.

Senzo Meyiwa saadetakse viimsele teekonnale

Kas koduliiga mehed toovad kastanid tulest?

Ekvatoriaal-Guineasse sõitnud LAVi koondis on ilmselt üks turniiri suurimaid küsimärke. Koosseisu kuulub koguni 18 mängijat kohalikust kõrgliigast, kolm meest Belgia meistrisarjast ning üks pallur Inglismaa tugevuselt teisest- ja üks tugevuselt kolmandast liigast. Kahtlejad võivad küsida, et kas eduka valikturniiri kiuste suudab see seltskond ikka Euroopa liigadest tulevatele Ghana, Alžeeria ja Senegali koondislastele võrdväärset konkurentsi pakkuda?

ACNi-eelsed kontrollmängud on tõestanud, et alahinnata lõuna-aafriklasi kindlasti ei tohi, 1:1 viik Kameruniga ja eriti kindel 3:0 võit tugeva Mali üle on päris korralikud argumendid. Lisaks väärib märkimist tõsiasi, et pärast mullu märtsi alguses sõprusmängus Brasiilialt saadud 0:5 nahatäit polegi meeskond rohkem kaotusekibedust tundma pidanud ning järjepanu on üksnes võite või viike tunnistatud juba 12 kohtumises.

Küsimärke tekitab vaid olukord väravavahtidega: lisaks Meyiwa traagilisele surmale jätab vigastus turniirilt eemale ka kogenud Itumeleng Khune – see aga tähendab seda, et kolmel üles antud puurilukul on kamba peale koos vähem kui kümme koondisemängu!

Staar: Tokelo Rantie (24, R, Bournemouth)

Pärast Serero koondisest välja jäämist on ilmselt just Rantie see mees, kellel on LAVi koondislastest CV-s kõige kõvem koduklubi. Bournemouth hoiab hetkel Inglismaa esiliigas esimest kohta ning klubiga 2013/14 hooaja eel Rootsi meistermeeskonnast Malmöst liitunud Rantie roll meeskonnas on üha kasvanud. Tõsi küll, ACNi valikturniiril LAVI edukaimana neli väravat löönud Rantie sai novembri lõpus liigamängus nii tõsise õlavigastuse, et rohkem kui kuu aega mehel platsile asja ei olnud, kuid sellele vaatamata kaasas Mashaba ründaja ACNi koondisesse ning 10. jaanuari kohtumises Kameruniga kuulus ta ka LAVi algkoosseisu.

Väike stiilinäide:

Kas teadsid? Kuna Eesti koondislased veel Lõuna-Aafrika liigasse mängima pole sattunud ning ka lõuna-aafriklased Euroopa klubisid ei ummista, siis pole meie meestel selle maa internatsionaalidega kuigi sageli olnud võimalust oma võimeid võrrelda. Sellele vaatamata on hetkel klubitu Enar Jääger saanud heidelda lausa kahe tänavusele ACNile sõitva lõuna-aafriklase vastu: hooajal 2013/2014 Belgia kõrgliigaklubi Lierse paremkaitses müdistades sai Jääger lähemalt tuttavaks Racing Genkis sama positsiooni täitva Anele Ngcongcaga ning Kortrjiki väravasuul seisva Darren Keetiga. Kui Ngcongca klubile kaotas Jääger&co mõlemad mängud (võõrsil 0:4 ja kodus 0:1), siis Keeti meeskonnaga läks märksa edukamalt, sealt võttis Lierse toona 2:0 ja 4:3 võidud. Jääger oli platsil kõigis neljas kohtumistest.

Ennustus: LAVi pikk kaotusteta seeria peab ükskord otsa saama ning poleks mitte üllatav, kui see juhtuks juba ACNi avamängus Alžeeria vastu. Kuigi LAVil on koosseisus tublid mehed ning nende treeneripingil on istumas mees suurte munadega, siis julgen pakkuda, et surmagrupi ülejäänud meeskondade klass peaks lõuna-aafriklastest siiski kübeke parem parem olema. Resümee: kolme alagrupimängu järel sõidetakse koju tagasi.

SENEGAL

Varasemaid turniire: 12

Parim tulemus: finalist (2002)

Tulemus ACN 2013: ei kvalifitseerunud

FIFA edetabeli 35. (Aafrika 4.)

Hüüdnimi: Teranga Lõvid

Peatreener: Alain Giresse (62, Prantsusmaa, peatreener alates 2013). 80ndate keskel koos Michel Platini, Luis Fernandezi ja Jean Tiagana Prantsusmaa koondise keskväljal "maagilise ruudu" moodustanud Giresse saabus Aafrikasse juba üheksa aastat tagasi, kui asus Gaboni koondise etteotsa. Kui Gaboniga piirduti 2010.a finaalturniiril alagrupimängudega, siis oma järgmised hoolealused ehk Mali koondise juhendas Giresse kaks aastat hiljem juba pronksmedalitele. Aasta hiljem sai prantslasest Senegali koondise peatreener, selge eesmärgiga taastada 2002.a hiilgus ja vägevus. Veel samal aastal viiski ta Senegali pea MM-finaalturniiri lävele, kui otsustavas play-offis jäädi napilt alla Elevandiluurannikule.

Samas vaimus jätkati ka 2015.a ACNi valikturniiril. Kuigi alagrupp polnud lihtsaimate killast (lisaks Senegalile kuulusid sinna tugevad Põhja-Aafrika koondised Egiptus ja Tuneesia ning üllatusvõimeline Botswana), tõestati oma paberi-potentsi ka väljakul, kui koguti neli võitu (kahel korral saadi jagu nii egiptlastest kui ka botswanalastest), üks viik ja üks kaotus väravate vahega 8:1 ning nii võidi hakata pärast väikest pausi (2013.a turniirile ei kvalifitseerutud) taas finaalturniiriks atra seadma.

2002.a varjud

Öeldes "Senegal" meenub jalgpallisõbrale mõistagi aasta 2002 ning Jaapanis ja Lõuna-Koreas toimunud MM, kus esimest korda suurvõistluse õhku nuusutanud senegallased alistasid avamängus tiitlikaitsja Prantsusmaa ning edenesid lõpuks lausa veerandfinaali välja, kus kaotati Türgile lisaajal tolle ajastu needuse, "kuldse värava" tõttu. Mäletate Papa Bouba Diopi väravatantse, El Hadji Dioufi uskumatuid triblinguid ning Tony Silva vägevaid tõrjeid? Olid ajad, olid laulud...

Senegallased olid võimsalt esile kerkinud juba sama aasta Aafrika meistrivõistlustel, kui Malis toimunud turniiril jõuti välja finaali, kus Kamerunile kaotati alles penaltiseeria järel. Seega tundus tulevik nii helge ja nii ilusana – kuid pärast toda imelist 2002. aastat läks korraga kõik allamäge. Kuigi koondislased on alati tulnud enamasti Euroopa mõistes korralikest klubidest, pole põhjusel või teisel asi enam toiminud (miks täpsemalt – kui ma seda teaks, oleks ma ilmselt ise praegu Senegali koondise peatreener!). Uued MMid on jäänud vaid unistusteks, Aafrika meistrivõistlustel edeneti veel küll 2006.a nelja parema sekka, ent pärast seda pole neljal järgmisel turniiril alagrupimängudest kaugemale jõutudki. Tagatipuks puhkes 2013. ACNi valikturniiri otsustava play-offi ajal Dakari staadionil mäss ning karistuseks ei tohtinud senegallased aasta jooksul pidada kodus ühtegi ametlikku kohtumist. Sel hetkel polnud vist eriti uhke tunne olla senegallane...

13. oktoober, 2012. Didier Drogba on läänud Elevandiluuranniku teise värava ning rahvas Dakari staadioni tribüünidel mässab

Ründajaid rohkem kui rubla eest 

Ent sel musta masenduse hetkel toodigi pukki Giresse ning tuleb tõdeda, et prantslane on teinud head tööd. Ta on kutsunud koondisesse julgelt mehi, keda varasemad treenerid pole mingil põhjusel kuigivõrd hinnanud ning tulemuseks on kenasti ühise hingamise leidnud meeskond, kellel on pealegi ka korralik tagala – näiteks 2014.a MMi eel kohtuti finaalturniiriks valmistuva Kolumbiaga ning kuigi platsile saadeti sisuliselt B-koosseis (algavale ACNile pääses seltskonnast vaid kaks meest), tehti lõunaameeriklastega ometi vinge 2:2 viik.

Senegali praeguse koosseisu juures ei saa mõistagi üle ega ümber meeskonna ründeliinist, kus Alain Giresse'il seisab ees suur (kuid mingis mõttes ka magus) probleem – keda võtta, keda jätta? Papiss Cisse (Newcastle), Moussa Sow (Fenerbahce), Mame Biram Diouf (Stoke City) ja Dame N'Doye (Moskva Lokomotiv) on kõik võrdselt võimekad väravakütid, lisaks kuulub väiksele vigastusele vaatamata koosseisu ka Southamptonis hooaja jooksul üha paremasse hoogu läinud Sadio Mane, keda Giresse eelistab ilmselt kasutada küll mängujuhi kohal. Lisame siia veel selle, et algselt pidanuks koondisesse kuuluma ka West Ham Unitedis müstilist hooaega tegev Diafra Sakho (Ekvatoriaal-Guineasse sõitmisele tõmbas kriipsu peale seljavigastus); Istanbuli Beskitasis suurepärase hoo leidnud Demba Ba otsustas Giresse aga mingil endale teadaoleval põhjusel meeskonnast välja jätta (teenides sellega ära Ba suure meelepaha). On hetkel veel maailmas mõnd koondist, kellel oleks ründes võtta sellised optsioonid?

Pildil: kas Premer League'is üha enam hoogu sattunud Sadio Mane särab ka Ekvatoriaal-Guineas?

Paraku ei saa aga platsile saata üksnes ründajaid, vaja on ka "veetassijaid". Ning siingi pole Senegali seis kehv – kuigi vigastuse tõttu jääb eemale Hull Citys palliv võimas Mohamed Diame, on Giresse'il võimalik keskvälja mehitada selliste poolkaitsjatega nagu Cheikhou Kouyate (West Ham), Papakouli Diop (Levante), Salif Sane (Hannover) või Idrissa Gueye (Lille). Kaitseliin tuleb suures jaos Prantsusmaa kõrgliigast, väravasuul seisab usaldusväärne Bouna Coundoul (Ethnikos Achna) – kõik see paneb mind juba siinkohal ära tegema julge ennustuse: Ekvatoriaal-Guineas edenetakse finaali välja, kus küll tunnistatakse Alžeeria paremust.

Staar: Papiss Cisse (29, R, Newcastkle United)

2012.a talvise üleminekuakna ajal Newcastle'iga liitunud Cisse lõi Premie League'i ukse pauguga lahti, skoorides igast asendist ning teenides klubi fännidelt austava tiitli „mees, kes skoorib siis kui ise tahab." Tõsi küll, vahepealsel ajal on Cissed tabanud ka erinevad tagasilöögid, kuid tänavu on ta olnud taas hoos, kui on Premier League'is löönud igati korralikud 9 väravat. Ka Senegali koondise ründeskeemides on just Cissel täita keskne roll.

Seda Cisse legendaarset väravat näevad Newcastle'i paadunumad fännid unes vähemalt kaks korda nädalas.

Kas teadsid? Ka Eesti vutiväljakutel on viimasel kolmel hooajal tooni andnud üks Senegali päritolu jalgpallur, Tallinna Kalevi, Sillamäe Kalevi ja eelmisel hooajal FC Infoneti koosseisu kuulunud Kassim Aidara. 2012.a Tallinna Kalevisse Rimo Hundi asendajaks palgatud Aidara väitel oli ta toona olnud kontaktis ka Senegali koondise treeneritega, kes näinud tal heade esituste korral kohta riigi B-koondises, kuid see on jäänud Aidara jaoks siiski liiga suureks ampsuks.