KATASTROOF KODUPUBLIKU EES: kas Eesti suusatamine on põhjas? (34)

Laupäeval jäi MK-etapi individuaalses klassikasprindis eestlaste laeks Peeter Kümmeli 33. koht. Sel hooajal varem vaid ühe korra kvalifikatsiooni kadalippu takerdunud otepäälane oli pettunud, ent selget põhjust, miks tagasilöök tuli just kodupubliku silme ees, ta öelda ei osanud.

Nõutult laiutasid käsi ka ülejäänud Eesti sprinterid. "Eks treeneridki otsivad vastust, miks me tänavu nii kehvalt esineme," lausus Raido Ränkel, kes lõpetas etteaste 50. kohaga.

Soome suusataja taas üllatusesineja

Eesti kiirsuusatajate šveitslasest juhendaja Christoph Schmidi sõnum – Kümmel on elu parimas vormis! – mõjus nagu soola raputamine lahtisele haavale.

Ühtäkki kangastusid siinkirjutajale mullu toimunud Sotši olümpiamängud, kus Eesti murdmaamehed seisid pärast endise kultusala ehk 15 km eraldistardist klassikasõidu lõppu noruspäi ega suutnud selgitada, miks on pingereas taandutud viiendasse kümnesse.

Samal ajal lõid meie põhjanaabrid soomlased käteplaksu ja pingutasid Tarzani kombel häälepaelu, sest üllatusmees Iivo Niskanen lõpetas etteaste neljandana, pronksmedalist jäi tal puudu üksnes 0,2 sekundit. Mõni päev hiljem krooniti 22aastane sportlane tiimsprindis koos Sami Jauhojärviga olümpiavõitjaks.

Möödunud laupäeval oli Otepääl justkui kordusetendus: soomlane Toni Ketelä astus kolmandana poodiumile. Ei saa öelda, et ta on mees metsast – kahe talve tagusel MMil lõpetas 26aastane sportlane klassika-sprindi kaheksandana –, ometi serveeris ta nüüd kaasmaalastele ilusa üllatuse.

Sama lugupidavalt käitus oma fännidega kurikuulsa Norra staari Petter Northugi noorem vend Tomas, kes napsas Otepääl karjääri esimese MK-võidu ja kuulutas lõbusalt, et temagi oskab kiiresti suusatada.

Tippspordi võlu seisnebki ettearvamatuses. Kui keegi julgenuks enne võistlust ennustada, et võidurõõmu maitseb noorem Northug ja kolmandaks tuleb Ketelä, oleks sellele inimesele pikema jututa antud saatekiri ühte Jämejala raviasutusse.

Laupäeva õhtul Otepäält Tartusse sõites sattusin bussis kuulma mitme tõsiuskse spordisõbra pajatusi. Üks neist oli kohale tulnud Aserist. Mehed tõdesid, et ehkki kaasmaalaste tase on kehv, ei tahtnud nad võistlust vahele jätta. Suusapubliku hulgas on veel päris palju fänne, keda toovad Otepää MK-etapile just vanad mõnusad mälestused. Küsimus on pigem selles, millal kustub nende inimeste lootus näha eestlasi veel kord suures mängus. Parimate aastate vägevat melu Tehvandi staadionil enam nagunii ei koge.

Vajame oma Keteläid ja Niskanene. Kuid juba pikka aega pole pildile ilmunud noort vihast meest, kes lööks koondiseukse jalaga lahti. Viimati said selliste tegudega hakkama mullu tippspordist taandunud Anti Saarepuu ja praegu eri probleemide tõttu täiesti auku kukkunud Timo Simonlatser.

Ühe põhjuse, miks Eesti suusatamise olukord ühtäkki nii nutune on ja miks üllatuspommide lõhkajaid esile ei tõuse, tõi lihtlausega välja MK-etapil 56. kohaga piirdunud Siim Sellis: "Meil on liiga väike valim."

Teadus teenigu ka spordi huve

Pärast võistlust tuli jutuks treener Mati Alaveri hiljuti Postimehes ilmunud mõttekäik: Norra suusatajad loevad raamatuid, meie mitte.

Seepeale põrutas Sellis maameheliku otsekohesusega: see jutt on jama!

Ränkel sõnas muigamisi: "Peab vist rohkem meditsiiniraamatuid lugema, siis võib–olla hakkame samamoodi liikuma nagu muu maailm."

Nali naljaks või iroonia irooniaks. Tegelikult on Ränkeli väljaütlemises tõetera sees. Ja siinkohal ei tasu kohe mõelda keelatud ainete kasutamisele.

Juba ammu pole tippsport põlve peal nokitsemine. Esiteks on teadus arenenud nii kaugele, et laboriuuringutega saab küllalt täpselt selgeks teha, millised eeldused on inimesel mingil spordialal läbi lüüa.

Eks Eesti suusatajaidki ole uuritud. Samas julgen kahelda, kas teaduse nii-öelda viimast sõna on nende hüvanguks maksimaalselt kasutatud. Profid ei ahmi enam suhu suvalist toidupala, parimates tiimides panevad sellised asjad paika dietoloogid. Väga head nõuandjad peavad olema ka farmakoloogias.

Kahjuks on Eestis kõige kõrgemal tasemel välja öeldud, et (tipp)sport peab ise hakkama saama. Kui sellised kivistunud põhimõtted jäävad jõusse, tuleb spordihuvilistel loota imele, et süsteemituse kiuste tõuseb esile mõni erakordselt andekas atleet, kes läheb vajadusel läbi halli kivi.

Kui tiitlivõistluste medaleid enam ei võideta või saadakse neid üliharva, on põhjust üha sagedamini külastada Eesti spordimuuseumi, kus on endiste sangarite auhinnad rahvale vaatamiseks välja pandud. Ja seal võib igaüks ohata: küll varem olid ikka ajad, siis oli rohi rohelisem ja taevas sinisem.