AAFRIKA RAHVASTE KARIKAS | D-alagrupp: kahe ajastu lõpp (2)

NB! Vaata Aafrika meistrivõistlustel osalevate koondiste koosseise SIIT!

ELEVANDILUURANNIK

Varasemaid turniire: 20

Parim tulemus: võitjad (1992)

Tulemus ACN 2013: veerandfinaal

FIFA edetabeli 28. (Aafrika 3.)

Hüüdnimi: Elevandid 

Peatreener: Herve Renard (46, Prantsusmaa, peatreener alates 2014). Loomulikult on Renard tänu 2012.a Sambiaga saavutatud Aafrika meistritiitlile Mustal Mandril elu lõpuni tehtud mees ning võiks seal juhendada iga koondist, keda vaid tahaks. Ning kui pärast MMi tegi vahepeal Sochaux’ klubiga Prantsusmaa kõrgliigast välja kukkunud Renardile ettepaneku mandri glamuurseim vutiriik Elevandiluurannik, võttis prantslane väljakutse loomulikult vastu.

Valikturniiril sai aga üsna pea selgeks, et Renardi juhendada ei ole enam see sama Elevandiluurannik, kellest ta Sambiaga 2012.a finaalis jagu sai. Renard kinnitas pärast ametisse määramist – nagu enamik Aafrika koondiste etteotsa määratud treenereid enne ja pärast teda – et esmaseks ja põhiliseks prioriteediks saab meeskonna kaitsemängu korrastamine, kuid teises voorus Kamerunilt saadud 1:4 keretäis andis aimu, et liiga lihtne see ülesanne just olema ei saa.

Ülejärgmises voorus lubati endale neli väravat lüüa ka Kongo DV-l ning lõpuks nopiti kuue mängu peale enda puurist välja 11 palli – finaalturniirile pääsenutest oli see ülivõimsalt "parim“ näitaja ning kõigi 28 valikturniiril osaleja peale demonstreerisid veel kehvemat kaitsemängu vaid nelja riigi koondised. Asi oli lausa nii hull, et enne eelviimase vooru mängu Sierra Leonega kutsus Renard tagasi vahepeal koondisekarjäärile joone alla tõmmanud Didier Zokora ning Kolo Toure, kes varem prantslase plaanidesse ei mahtunud. Zokora lükkas kutse viisakalt tagasi, kuid teine vanameister Toure tuli kohale, kinnitades küll samas, et olgu mis on, Ekvatoriaal-Guineas toimuva turniiriga saab tema koondisekarjäär kindlasti ümber.

Kui sügavale mutta on Elevandiluuranniku jalgpall aga vahepeal langenud, annab kinnitust ka viimase valikmängu (kodus Kameruniga) viimastel minutitel juhtunu: et Elevantidel oli sel hetkel selge, et kvalifitseerumiseks piisab neile viigist, otsustati rätik väljakule visata ning loobuti edasisest mängust. Eesmärk pühitseb teatavasti abinõu, kuid teoorias Aafrika parimate koondiste hulka kuuluvalt meeskonnalt päris sellist lähenemist siiski ei ootaks…

Ebaõnnestumiste eksperdid

Elevandiluuranniku edulugu (mis pole küll osutunud kuigi edukakas) algas 2006. (õigemini küll 2005.) aastal, mil pääseti esmakordselt MMile ning Aafrika meistrivõistluste finaalis kaotati Egiptusele alles penaltiseeria järel. Seejuures kaks aastat varem ACNile ei jõutudki, kuid vahepeal oli korraga pead tõstnud uus ja võimas plejaad mängijaid eesotsas 2004.a Londoni Chelseaga liitunud Didier Drogbaga (kes oli siis ehk oma esimese finaalturniiri ajal muuseas juba 27-aastane). Kaotust egiptlastele peeti siiski iluveaks ning üldine arvamus oli, et lähimatel aastatel saab sellist koosseisu evivast Elevandiluurannikust Aafrika totaalne valitseja ning eriti optimistlikud eksperdid uskusid suisa, et meeskonnas peituv potentsiaal lubab neil järgmistel MMidel võidelda miks mitte et koha eest vähemalt poolfinaalis.

Kas nii ka läks? Kaugeltki mitte…

2006.a MM – loosimisel satutakse ühte alagruppi Argentiina, Hollandi ja Serbia ja Montenegroga, kahelt esimeselt saadakse napid 1:2 kaotused ning viimase vooru 3:2 võit eksjugoslaavlaste üle ei oma enam tähtsust. Kojusõit.

2008.a ACN – alagrupis võidetakse kõik kolm mängu väravate vahega 8:1, seejärel pekstakse veerandfinaalis 5:0 Guinead, misjärel saadakse poolfinaalis aga šokeeriv 1:4 kaotus Egiptuselt. "Nad olidki meist paremad,“ kõlas mängu järel Drogba aus hinnang. Kolmanda koha matšis kaotati ka Ghanale.

2010.a ACN – veerandfinaalis mindi Alžeeria vastu küll normaalaja eelviimasel minutil Abdelkader Keita superväravast 2:1 juhtima, kuid teisel lisaminutil lubati alžeerlastel viigistada ning mäng lisaajale viia. Seal saadi sisse veel üks värav. Kojusõit.

2010.a MM – taas oldi keerulises grupis koos Portugali, Brasiilia ja Põhja-Koreaga, tagatipuks lasti ACNi järel lahti senine peatreener Vahid Halihodžic ning asemele toodi vana kulupea Sven-Göran Eriksson. Drogba murdis finaalturniiri eel käeluu ja läks nagu karta oligi: avamängus tehti 0:0 viik Portugaliga, siis kaotati 1:3 Brasiiliale ning viimase vooru 3:0 võit põhjakorealaste üle ei omanud enam tähtsust, sest portugallased-brasiillased tegid samal ajal sõbraliku 0:0 viigi ja pääsesid mõlemad turvaliselt edasi.

2012.a ACN – see oli turniir, kus Elevandiluuranniku "Kuldne põlvkond“ mängis selgelt oma kõige paremat jalgpalli (kusjuures peatreeneriks oli kohalik mees Francois Zahoui). Turniiri vältel ei lubatud endale lüüa ühtegi väravat, kuid ometi sellest võiduks ei piisanud, kui finaalis tunnistati 0:0 normaal- ja lisaaja järel penaltitega Sambia paremust. Seejuures oli Drogbal võimalus normaalajal asi ära otsustada, kuid oma klubikarjääris "finaalide mehena“ tuntud superstaar ei suutnud pool tundi enne normaalaja lõppu Elevantide kasuks määratud 11-meetri karistuslööki sisse lüüa…

Didier Drogba pärast finaalmängus eksitud penaltit

2013.a ACN – uueks peatreeneriks nimetatud Prantsusmaa ekskoondislase Sabri Lamouchi käe all oldi võrreldes aastataguse turniiriga iseenda hale vari ning veerandfinaalis Nigeerialt saadud 1:2 kaotus oli asjade loogiline käik.

2014.a MM – viimaks ometi saadi MMiks alagrupp (Jaapan, Kolumbia, Kreeka), kust näiteks kaks aastat tagasi oleks vilet lastes läbi marsitud, kuid õnnetu Lamouchiga seda teha ei suudetud. Tõsi küll, veel alagrupiturniiri viimase matši viimasele minutile minnes oldi kaheksandikfinaalis kinni, kuid siis kingiti kreeklastele penalti. See löödi ka sisse, Kreekale 2:1 võit ja Elevandid taas tühjade pihkudega koju. Samas, kui välja jätta mõned üksikud helgemad hetked mängus Jaapani ja Kolumbiaga, siis ega enamat ka ei vääritud.

Postdrogbaatiline kogemus

Tänavune turniir on niisiis esimene viimase üheksa aasta jooksul, kui koondisesse ei kuulu Didier Drogba. Tõsi küll, Chelsea eest näidatud hea mänguvorm on pannud nii mõnegi Elevandiluuranniku vutifänni vaikselt lootma, et ehk naaseb Elevantide eest 104-s mängus 65 väravat põrutanud Drogba veel viimaseks kummarduseks ka Ekvatoriaal-Guineas toimuvale turniirile, kuid seda siiski ei juhtunud. Ja hea ongi – meeskond (ning mõnes mõttes kogu Aafrika jalgpall) peab vaatamata Drogba üüratule pärandile viimaks ka ilma temata hakkama saama.

ACN-ile sõitva koondise parema osa moodustavad mõistagi ründajad. Äsja Aafrika vutiajaloo kalleimaks mängijaks kerkinud Wilfried Bony (Manchester City), Gervinho (AS Roma), Salomon Kalou (Berliini Hertha), Seydou Doumbia (Moskva CSKA) ja Lacina Traore (AS Monaco) on mehed, kelle üle tunneks ilmselt uhkust iga turniiril osaleva koondise peatreener.

Pildil: Yaya Toure, Wilfried Bony ja Gervinho on need, kes peavad Drogba lahkumise järel kastanid tulest tooma

Ning muidugi on Renardi käsutuses viimase nelja aasta Aafrika parim jalgpallur Yaya Toure (Manchester City), on keskväljal vastaseid ja nende mängu lõhkuv "kui-ma-kollast-ei-saa-pole-mind-olemaski“ Cheick Tiote (Newcastle), on Aafrika mõistes korralik puurilukk, juba oma seitsmendale finaalturniirile sõitev Boubacar Barry (Lokeren).

Kuid kaitse, see kaitse… MMil individuaalses plaanis hiilgavalt esinenud riigi viimaste aegade suurimaid talente, 22-aastane Serge Aurier teenis küll lepingu rikkurklubi Paris St Germainiga, kuid on taandunud seal pigem pingile ning mõistagi on sellega saanud põntsu ka tema enesekindlus. Vanameister Kolo Toure on tänavu näidanud Liverpooli eest üllatavalt sitkeid esitusi, kuid kiirete Kameruni ja Guinea ründajatega võib tal kõvasti probleeme tekkida. Ülejäänud koosseisu kuulvatel keskkaitsjatel Ousmane Vieral (28, Çaykur Rizespor) ja Eric Bailly’l (20, Espanyol) on kahe peale koondisekogemust kokku täpselt 8 mängu…

Võttes arvesse Elevandiluuranniku mängud Renardi käe all (ning NB! viimastes mängudes kasutasid nii Nigeeria kui ka Rootsi oma B-koosseise)

julgen esitada ennustuse: alagrupist pääsetakse küll edasi, kuid seegi kord jääb kuldne karikas pea kohale tõstmata, sest veerandfinaalis saab püssirohi otsa.

Staar: Yaya Toure (31, PK, Manchester City)

Elevandiluurannikut juba 90s mängus esindanud Yaya Tourest sai Drogba loobumise järel ka koondise kapten ning loomulikult vaatavad Elevantide fännid anuva pilguga nüüd just Yaya otsa: palun näita ka koondises sellist mängu, nagu mullu Manchester Cityt Inglismaa meistriks vedades!

Sest ausalt öeldes näen ma (ja ilmselt mitte üksnes mina) Elevandiluuranniku eelpool toodud ebaõnnestumistereas suurt osa just selles, et Yaya Toure on kippunud turniiriolukordades lati alt läbi hüppama. Brasiilias toimunud MMil oli see ses plaanis isegi mõistetav, et hooaja lõpus Cityt esindades saadud pisivigastused panid põntsu tema füüsilisele- ning noorema venna Ibrahimi raske haigus ja surm vaimsele vormile, kuid ka eelnevatel suurvõistlustel oodanuks keskväljamaestrolt staatusele vastavamat panust. Ehk siis seekord? Manchester City eest hakkas tema vormikõver hooaja edenedes igal juhul selgelt paranema, ehk laseb ta siis Ekvatoriaal-Guineas looma lõplikult välja, nagu tegi ta seda viivuks sealsamas kolm aastat tagasi:

Kas teadsid? Kuigi mullu löödud 30 väravaga kerkis Eesti meistriliiga edukaimaks aafriklasest väravakütiks endine Infoneti ründaja, äsja valitseva Alžeeria meistri USMA-ga liitunud elevandiluuranniklane Manucho, on meie kõrgliigas pallinud mees, kellel õnnestunud murda ka Elevandiluuranniku (B-)koondisesse: nimelt kuulus hooaegadel 2012-2014 Narva Transi esindanud poolkaitsja Bi Sehi Irie 2009.a kodusel Aafrika Rahvaste Meistrivõistluste (turniir, kus koondised tohivad kasutada vaid koduliigas leiba teenivaid jalgpallureid) finaalturniiril osalenud meeskonna koosseisu ning pääses seal Senegali vastu ka platsile. Edasi viis mehe tee Venemaa esiliigasse Saranski Mordovia meeskonda ja sealt Transi, kelle eest pidas kokku 82 mängu ja lõi ka 7 väravat. Kuuldavasti olnud mehel lõpuks vene keelgi suus.

MALI

Varasemaid turniire: 8

Parim tulemus: finalist (1972)

Tulemus ACN 2013: kolmas koht

FIFA edetabeli 49. (Aafrika 10.) 

Hüüdnimi: Kotkad

Peatreener: Henryk Kasperczak (68, Poola, peatreener alates 2013). Poola jalgpallikoondise koosseisus 1974.a MMil pronksmedali ja 1976.a olümpiamängudel hõbeda võitnud Kasperczaki jaoks pole Aafrika mäng kaugeltki võõras: 1994.a juhendas ta Elevandiluuranniku pronksile, kaks aastat hiljem Tuneesia hõbedale, 2002.a saadi Maliga neljas koht. Seega pole midagi imestada, et kui 2013.a ACNil koondise kolmandaks vedanud Patrice Carteron ootamatult tüüri juurest lahkus, pöördus kohalik alaliit taas just Kasperczaki poole.

Valikmängud ei läinud viimasel kahel ACNil pronksmedalile jõudnud Malil aga kuigi ladusalt. Viiest esimesest mängust oli kahe võidu kõrval tabelis lausa kolm kaotust (lisaks Alžeeriale ka Etioopialt ja Malawilt) ning nii seisti viimasele vooru eel olukorras, kus alžeerlasi oli vaja kindlasti võita. Mali õnneks saatsid juba ammu koha finaalturniiril kindlustanud põhja-aafriklased Bamakosse sisuliselt oma teise koosseisus ning 2:0 võit viis grupist edasi ka malilased.

Põhimõttelised lõhkujad

Viimasel kahel turniiril on Mali jõudnud küll pronksmedalitele, kuid Aafrika jalgpalli suurriikidest rääkides hinnatakse neid ikkagi pigem kui "tugevaid keskmikke.“ Põhjuseks mõistagi asjaolu, et maailmameistrivõistlustele malilased jõudnud ei ole: viimaste MMide (2006 – 2014) valikturniiridel on alati lati alt läbi hüpatud ning finaalturniiridelt eemale jäämised on saanud selgeks juba enne otsustavaid mänguvoore.

Mis on siis toonud taolise edu koduse kontinendi lõppvõistlustel? Vastus, nii banaalselt kui ka ei kõla, võiks olla järgmine: lihtne mäng. Ehk et malilased ei keskendu sellele, mida nad ei oska, vaid sellele, mida nad oskavad ning selleks on jõuline jalgpall ja vastaste mängu lõhkumine. Seetõttu on süüdistatud Malit Musta Aafrika kõige igavamas mängus, kuid taas – kuna see on osutunud niivõrd efektiivseks, ei ole meil õigust neile seda ette heita.

Pildil: Erinevalt "suurtest" on Mali võtnud kolmanda koha matše täie tõsidusega ning tasuks saadi pronksid nii eelmiselt kui ka üle-eelmiselt turniirilt

Tõenäoliselt jätkatakse sama liini ka Ekvatoriaal-Guineas, kuigi nüüd on üle tüki aja koondises ka üks tõeliselt loov poolkaitsja, eelmisel aastal viimaks Mali koondist esindama soostunud endine Prantsusmaa noortekoondislane Bakary Sako (26, Wolverhampton). Samas tabas Malit turniiri eel tõsine tagasilöök, kui vigastuse tõttu pidi ACNi plaanid maha matma jõuline väravakütt Cheik Diabate (26, Bordeaux), see võib aga omakorda tähendada, et Kasperczak nihutab Sako hoopis kesktormaja koha peale, mistõttu keskvälja põhiliseks märksõnaks jääb ikkagi lõhkumine…

Staar: Seydou Keita (35, PK, AS Roma)

Turniiri eelõhtul oma 35. sünnipäeva tähistanud Keita osaleb juba oma seitsmendal ACNi finaalturniiril ning pärast seda, kui koondist ei esinda enam teised Mali lähimineviku suured staarid nagu Frederic Kanoute, Mahamadou Diarra või Momo Sissoko, on Keitast kujunenud koondise ihu, hing ja südametunnistus ühes isikus.

Pärast edukaid aastaid FC Barcelonas korraks Hiina liigasse põiganud Keita naasis peagi Euroopasse ning pärast poolt aastat Valencias sõlmis mullu suvel lepingu AS Romaga. Sealgi on kõrge töömoraali poolest tuntud vanameister tõusnud kindlalt põhikoosseisu.

Kas teadsid? Kaks aastat tagasi linastus kinodes mängufilm "Mustad teemandid“, mis jutustab ilusa mängu pahupoolest ehk noortest Aafrika (filmis just Mali) jalgpalluritest, kes tulevad Euroopasse vutti mängima, kuid satuvad siin hoopis inimkaubanduse ohvriks. Lisaks Malile, Hispaaniale ja Portugalile oli üheks võttepaigaks ka Eesti ning filmis lõid kaasa ka FC Flora toonase duubelmeeskonna pallurid eesotsas peatreener Norbert Hurdaga.

"Ühel hetkel panid mind mikri taha eesti keeles karjuma,“ meenutas Hurt võtteid 2013.a juulikuises "Jalkas“. "Pidin mängima treenerit. Alustasin ja tekkis küsimus, et kui kaua pean seda tegema. Meeskond ei teadnud mu rollist midagi ja sattus alguses pisut segadusse – mida ma seal äkki karjun? Siis said nad aru, et olin pandud rolli. Umbes minuti jagu karjusin.“ Filmis osalenud Mali noortel näitlejatel võis Hurda hinnangul olla seejuures ka täiesti reaalne jalgpallitaust, sest mängida olid nad ka n-ö päriselt osanud.

Ennustus: Arvestades Mali mitte kõige eeskujulikumat olukorda ründemängijate osakonnas – et oma lõhkuva stiili tõttu luuakse ise võimalusi suhteliselt vähe, oleks seda enam vaja kindlat realiseerijat, kuid Diabate vigastuse järel sama tasemega meest Malil hetkel võtta pole – julgen arvata, et kahe eelmise turniiri pronksmedaliteni hetkel ei küünita, veelgi enam: pigem jääb Mali laeks seekord alagrupiturniir.

KAMERUN

Varasemaid turniire: 16

Parim tulemus: võitjad (1984, 1988, 2000, 2002)

Tulemus ACN 2013: ei kvalifitseerunud

FIFA edetabeli 42. (Aafrika 8.) 

Hüüdnimi: Alistamatud Lõvid

Peatreener: Volker Finke (66, Saksamaa, peatreener alates 2013). Pikalt kodumaal Freiburgi klubi tüüri juures olnud Finke nimetamine 2013.a Kameruni koondise peatreeneriks oli paras üllatus. Mõneti üllatavaks võib pidada ka seda, et MMi järel soovis kohalik alaliit sakslasega koostööd jätkata, veelgi enam paneb aga kulmu kergitama asjaolu, et MMi-bardaki taustal soovis jätkata ka Finke ise.

Valikturniiriks oli Finke koondises kõvasti korrektiive teinud – lisaks oli ise loobunud Samuel Eto’o – ning üllataval kombel kajastus see koha ka tulemustes: esimeses voorus alistati võõrsil 2:0 Kongo DV, seejärel nahutati Elavandiluurannikut kodus koguni 4:1 ning juba eelviimase vooru järel oli selge, et kahest eelmisest ACNist suure üllatusena eemale jäänud Kamerun on seekord Aafrika 16 parema meeskonna seas taaskord esindatud.

Eto’o vastuoluline pärand

Ütled Kameruni jalgpall, mõtled Samuel Eto’o. Neljakordne Aafrika parim jalgpallur, kahekordne Aafrika meister, olümpiavõitja, kolmekordne Meistrite liiga võitja, kolmekordne Hispaania meister, Itaalia meister ja nii edasi ja nii edasi…

Ometi on koondise eest 118 mängus kokku 56 väravat löönud (neist 18 Aafrika meistrivõistlustel, mis teeb tast ka ACNi ajaloo edukaima väravaküti) Eto’o panus Kameruni jalgpalli sama vastuoluline nagu tema värvikas isik, kui lisaks suurele hulgale löödud väravatele võttis ta koondise kaptenina enda südameasjaks ka võitluse kohaliku alaliiduga "rõhutud Kameruni koondislaste“ õiguste eest, mis küll reaalsuses tähendas peaasjalikult kemplemist boonusrahade teemadel. Näiteks tõi see kaasa selle, et 2011.a keeldus koondis plaanitud sõprusmängus Alžeeriaga väljakule tulemast ning Eto’o kui mässu ninamees sai alaliidult 11 mängu pikkuse võistluskeelu, mis küll Kameruni presidendi Paul Biya isklikul sekkumisel vähendati hiljem 8 kuu pikkuseks keeluks, millega Eto’o jäi aga lõpuks reaalselt kõrvale vaid neljast koondisemängust.

Pildil: 2014.a MMil pääses Eto'o vigastuse tõttu platsile vaid ühes kohtumises, alagrupiturniiri avamängus Mehhiko vastu

Ometi olid Eto’o säravaimad päevad koondises (ja mõneti ka klubikarjääris, kühveldas ta sel ajal ju raha kokku Mahhatškala Anžis) sellega ka möödanikuks saanud. Brasiilia MMi eel korraldas ta veel ühe häbiväärse streigi, kui meeskond keeldus – mõistagi olid taas teemaks boonused – kodumaal hotellist lahkumast ja lennukile istumast. Kui seda viimaks tehti, jõuti MMi eelõhtul küll Lõuna-Ameerikasse kohale, kuid seal juhtunu tahavad kõik kamerunlased muidugi alatiseks mälust pühkida, sest kolm kaotust väravate vahega 1:9 ning Alex Songi ja Benoit Assou-Ekotto idiootsused on asjad, mille üle pole põhjust just uhkust tunda. Ning veel 1. juunil olid kõik Kameruni fännid saanud oma Alistamatute Lõvide üle siirast uhkust tunda, kui kontrollmängus tehti Mönchengladbachis suurepärane 2:2 viik hilisema ilmameistri Saksamaaga…

Kuigi enne MMi andis Eto’o mõista, et ei kavatse koondisesärki niipea nagisse riputada ning võib Roger Milla eeskujul mängida MMidel ka siis, kui 40-eluaasta piir on ammu ületatud (hetkel on ründetäht vaatamata Jose Mourinho kahtlustele "alles“ 33-aastane), siis 27.augustil, pärast liitumist Evertoniga teatas Eto’o, et tema koondisekarjäär on ikkagi läbi.

Uue põlvkonna äge tulek

Ometi näitab uuenenud näoga koondis Eto’o – ning ka teise Kameruni viimaste aastate suurima staari, Eto’o-ga permanentselt tülis olnud Alex Songi – lahkumise järel hoopis paremat ja oma uhkele ajaloole väärilisemat mängu. Kui Elevandiluurannik on oma superstaari Didier Drogba lahkumise järel teeninud nelja võidu kõrvale kaks viiki ja koguni neli kaotust, siis Kamerun on Eto’o-järgset ajastut alustanud nelja võidu ja nelja viigiga:

Nagu märgitud, on Finke asunud jõuliselt meeskonda uuendama ning nii on koondiseukse põmmuga lahti löönud näiteks noormehed nagu Clinton N’Jie (21, R, Lyon), Jerome Guihoata (20, K, Valenciennes) või Ambroise Oyongo (23, K, New York Red Bulls). Erilist märkimist väärib aga Fabrice Ondoa imeline esiletõus: detsembri lõpus alles 19-aastaseks saanud FC Barcelona duubelmeeskonna väravavaht sai ACNi valiksarjaks Finkelt esikinda staatuse ning noormees tänas treenerit osaks saanud usalduse eest parimal võimalikul moel, lubades kuues mängus enda selja taha vaid ühe palli! Ondoa hiilgavad esitused tähendavad ühtlasi seda, et taaskord jäi koondisekutseta pikalt Aafrika parimate väravavahtide sekka loetud Carlos Idriss Kameni, kes on pärast Willy Caballero lahkumist kerkinud La Ligas Malaga kindlaks esinumbriks ning surunud MMi ühe säravaima puuriluku, käesoleva hooaja eel klubiga liitunud mehhiklase Guillermo Ochoa kindlalt varupingile.

Staar: Eric-Maxim Choupo-Moting (25, R, Schalke)

Hamburgis sündinud ja Saksamaa noortekoondiste eest kümne mänguga kaheksa väravat löönud Choupo-Moting otsustas 2010.a MMi eel, et asub täiskasvanute klassis esindama oma isa sünnimaad Kameruni. Kuigi võimsa mootoriga ja jõuline Choupo-Moting on löönud senises 35 koondisemängus igati kiiduväärsed 12 väravat, julgen arvata, et seni pole tema täit potentsiaali suudetud koondises ära kasutada. Ehk toimub Choupo-Motingi täielik "avanemine“ nüüd, kus Samuel Eto’o on meeskonnast lõplikult läinud? Igal juhul Bundesligas on mees tegemas vägevat hooaega, sügisringi järel hoiab ta väravaküttide edetabelis 9 tabamusega kolmandat kohta.

Kas teadsid? Choupo-Moting on omal kombel olnud seotud ka Eestiga: nimelt sõlmis Tartu Tammeka 2012.a hooaja eel lepingu Gael White Njeukamiga, kes on ründeässa nõbu. Arvestades tõsiasja, et noormees oli Kameruni U20 koondist esindades löönud kolmes mängus kaks väravat, olid Taaralinna vutifännide lootused seoses White’iga üsna suured. Paraku White meeskonna toonase peatreeneri Kristjan Tiirikuga klappi ei leidnud, mees pääses mõnel üksikul juhul platsile vaid esiliigas ning juba mais pühkis ta Eestimaa tolmu jalgadelt. Või pigem pühkis ta jalgadelt siiski Eestimaa lume, sest lahkumise eel esines kamerunlane Toetantammekat.eu portaalile antud intervjuus järgmise mõistukõnega: "Kui sa paned lõvi Eestis välja külma kätte, on ta samuti hirmunud ja ei lähe välja toitu otsima. Kui sa paned lõvi kohta, kus on päikest, usu mind, ta sööb ära kõik, mis seal on.“

Paraku on kuum päike jäänud White’i jaoks unistuseks ka edasise karjääri jooksul ning White’s peituv lõvi on jätkuvalt ooterežiimil, hetkel peaks ta kuuluma Soome madalamates liigades palliva Tampere Pelitoverit  koosseisu.

Ennustus: Kameruni, Mali ja Elevandiluuranniku vahel peaks minema edasipääsu nimel kibedaks andmiseks, head esitused valiksarajas annavad siiski aimu, et Kameruni jalgpall on taas tõusuteel ning nii murtakse ka kaheksa parema sekka. Veerandfinaalis makstakse lõivu vähestele kogemustele ja kaugemale seekord ei pääseta, kuid kahe aasta pärast võib see koondis heidelda juba kõige säravamate medalite eest.

GUINEA

Varasemaid turniire: 10

Parim tulemus: finalist (1976)

Tulemus ACN 2013: ei kvalifitseerunud

FIFA edetabeli 39. (Aafrika 6.)

Hüüdnimi: Syli Nationale (Rahvuslikud Elevandid)

Peatreener: Michel Dussuyer (55, Prantsusmaa, peatreener alates 2010). Mängijakarjääri ajal väravavahina tegutsenud Dussuyer on Aafrika mõistes erakordne treener, olles Guinea tüüri juures püsinud juba 2010.a maist (tavaliselt Mustal Mandril peatreenerid üle kahe aasta järjest vastu ei pea), kusjuures Dussuyer’ile ei osutunud saatuslikuks ka see, et eelmisele finaalturniirile ei kvalifitseerutud (tõsi küll, 2013.a lõpus ta hetkeks lahkus, kuid juba järgmise aasta veebruaris kutsuti kohaliku alaliidu poolt ametisse tagasi).

Ainsagi kodumänguta finaalturniirile

Guinea koondise ACNile jõudmist võib pidada üldse väiksemat sorti imeks, kuna kõigis valikmängudes tuli hakkama saada kodupubliku toeta: riigis nüüdseks juba pea 3000 ohvrit nõudnud ebola viiruse tõttu viidi meeskonna "kodumängud“ üle Maroko linna Casablancasse. Sellele vaatamata suudeti Ghana järel ning Uganda ja Togo ees edasi murda, kusjuures viimases kohtumises vajati Uganda üle üksnes võitu ning see tulemusega 2:0 ka saadi.

Pildil: Guinea pidi oma "kodumängude" väravaid tähistama Casablanca staadioni tühjade tribüünide ees.

Paraku pidid Guinea koondislased – kes lõviosas teenivad igapäevaleiba Euroopa klubides ning pole kodumaale sattunud juba ammu – tulema toime ka ebola viirusest põhjustatud eelarvamustega. Nii rääkis meeskonna üks staarmängijaid, igapäevaleiba Mönchengladbachi Borussias teeniv Ibrahima Traore BBC-le, et enne eelviimase vooru mängu Togos (see võideti lõpuks 4:1) hoiti neil pidevalt "silm peal“ ning testiti veel vahetult enne kohtumist riietusruumis. "Tundsime end alandatutena, kohati tundus, et me polegi inimesed,“ tunnistas Traore kibedalt ning lisas, et annetas finaalturniirile jõudmise eest ette nähtud preemia kohe viiruse vastu võitlevatele organisatsioonidele.

Paul Pogbat esindab vend

Nagu juba eelnevate koondiste juures mitmel puhul märgitud, on viimastel aastatel paljud Aafrika juuri evivad, kuid Euroopas (peaasjalikult Prantsusmaal) sündinud ja ka sealseid noortekoondiseid esindanud mängumehed A-koondiseks valinud siiski (esi)vanemate sünnimaa. Paraku ei saa seda aga öelda hetke Euroopa jalgpalli vaat’ et kõige kuumema nime, 21-aastase (hetkel veel) Torino Juventuse keskväljaässa Paul Pogba kohta, kellest on noorusele vaatamata kujunenud asendamatu mängija ka Prantsusmaa koondises.

Ning ometi võiks Pogba kuuluda just Guinea koondisesse – nagu tema kolm aastat vanemad kaksikutest vennad Florentin ja Mathias. Tõsi, Serie B-s Pescarat esindav ründaja Mathias ACNile sõitvasse koondisesse ei mahtunud, küll on aga seal St Etienne’is igapäevaleiba teeniv keskkaitsja Florentin, kes peab koondise kaitseliini liidrina seisma hea selle eest, et taga asjad korras püsiksid.

Paul Pogba "õigustuseks" võib öelda vaid seda, et kui tema vennad sündisid veel Guineas, siis Paul nägi ilmavalgust juba vanemate uuel kodumaal Prantsusmaal.

Staar: Kevin Constant (27, PK, Trabzonspor)

Prantsusmaal sündinud Constant tegi debüüdi Guinea koondise eest juba 2007.a, kuid põhjusel või teisel esindas ta esimestel aastatel meeskonda pigem episoodiliselt (nt ka Guinea seni viimasel ACNil 2012.a teda kohal ei olnud).

Kui oma eelmises koduklubis AC Milanis täitis Constant pigem vasakkaitsja kohta, siis Guinea särgis peab ta olema meeskonna aju ja südametunnistus keskväljal. Guinea võimalused algaval turniiril sõltuvadki paljus sellest, kuidas toimib ründefaasis link Constant  - Ibrahima Traore – Seydouba Soumah (5 tabamusega valikturniiri paremuselt teine väravakütt).

Constanti stiilinäiteid oma endise klubi AC Milani särgis (soovitatav (nagu paraku enamuse taoliste skillivideote puhul) vaadata ilma helita):

Kas teadsid? A-alagrupi eelvaates mainitud Ekvatoriaal-Guinea koondise kaitsja Daniel Evuy ei ole sugugi ainus Aafrika meistrivõistlustel väljakule pääsenud jalgpallur, kes on saanud oma oskusi näidata ka Eesti meistriliigas: 2012.a suvel tuli teade, et väljalangemisvõitlust pidav Tartu Tammeka on sõlminud lepingu toona 22-aastase Guinea koondise ründaja Ousmane Elhadj "Pato“ Barryga ning siinkirjutaja jaoks on tegemist Eesti meistriliiga ajaloo kõige müstilisema üleminekuga ever. Vabandage, aga mõne kuu eest Mali vastu Aafrika meistrivõistlustel väljakule pääsenud tugeva Lääne-Aafrika koondise ründaja koht ei ole Eesti liiga viimases meeskonnas (nagu Tammeka siis oli), seda enam, et eelnevalt kuulus Barry Aafrika mõistes absoluutse tippklubi, Tuneesia Etoile Saheli ridadesse. Ju siis oli mängija agendil lihtsalt vaja, et Barry mõne Euroopa Liidu riigi klubi eest n-ö linnukese kirja saaks (seni oli ta pallinud vaid kodumandril) – muud seletust ma sellele asjale ka tänasel päeval anda ei oska.

Keerulise paberimajanduse tõttu sai Pato Tammeka eest nende ridade autori silme all debüteerida alles 29. septembril FC Viljandi vastu, kui tuli platsile teise poolaja alguses, lõi viie minuti pärast värava ning ilmselt näeb toona Viljandit esindanud Joel Indermitte veel praegugi õudusunenägusid sellest, kuidas tema poole jalutab üks süsimust mees, tema aga taganeb, taganeb, taganeb…

Kokku esindas Pato Tammekat seitsmes kohtumises, lõi neis mängudes neli väravat, pikendas klubiga lepingutki… ja lahkus meie vaimupealinnast juba samal talvel Kreeka esiliigas mängivasse Kavalasse. Seejärel ka Ungari meistriliigas Kecskeméti klubi esindanud Pato mängib hetkel taas Kreeka esiliigas, nüüd Panachaiki meeskonnas. Guinea koondisesse ta vahepealsetel klubiliselt segastel aegadel pole mahtunud, kuigi millegipärast usun, et kui meeskond pääsenuks 2013.a turniirile Lõuna-Aafrika Vabariiki, olnuks ta tolles seltskonnas täitsa olemas. Jäiselt Tamme staadionilt Aafrika meistrivõistlustele – olnuks see vast lugu!

Pato 2012.a detsembri alguses, pisut enne Eestist lahkumist Tamme staadionil klubi U17 meeskonnaga treenimas (Foto: Margus Ansu, Postimees/Scanpix)

Ennustus: Hiljutine 2:5 kaotus Senegalile lubab arvata, et alagrupist edasi tiivad Guinea koondist ei kanna. Küll aga usun, et päris punkti(de)ta ei jääda ning ses mõttes on Guinea mõneti grupi D võtmemeeskonnaks: kes kolmikust Elevandiluurannik, Mali ja Kamerun nende vastu punkte kaotab, selle jaoks võib edasipääs osutuda väga problemaatiliseks.