Spordiblogi

Ville Arike | Pallimängija on kaup, klubispordis rahvust enam pole 

Ville Arike, 26. jaanuar 2015, 10:28
Sten-Timmu Sokk vahetas hiljuti Rakvere Tarva vormi Venemaa esiliigaklubi Moskva Dinamo oma vastu.Foto: LAURA OKS
Maailm pole enam XIX sajandis. Kus parun Pierre de Coubertin sõnastas üllad olümpiaideaalid. XX sajandil tekkis ja arenes profi sport selle tänapäeva mõistes. XXI sajandil on eriti Euroopas ja pallimängudes protsess nõnda süvenenud, et klubispordil sisuliselt pole enam rahvust. Kohati veel eksisteerivad teatud piirid, aga kui oled heal tasemel, võid põhimõtteliselt teenida leiba kõikjal.

Pallimängija on tänapäeva gladiaator, kõige ehtsamas mõttes kaup. Kellel on vastavalt oskustele oma turuväärtus. Nagu ka muus majanduses, sõltub mõndagi müügistrateegiast (loe: agendist) ja õnnest. Aga üldine loogika on lihtne: kel rohkem raha, saab paremad mängijad.

Samal teemal

Rakvere korvpallifännid kindlasti kurvastasid, kui Sten-Timmu Sokk kuu aega tagasi Eesti karikavõistlustel raames Tarvas väärilise lõppakordi tegi ja pidas järgmised mängud juba Venemaal, Moskva Dinamos. Üks on selge: Dinamo pakkumine pidi olema rahaliselt Tarva omast palju parem.

Ehkki mängulises plaanis oli Timmul Tarvas kõik paigas – piiramatult mänguminuteid ja loominguline vabadus, millega kaasnes hea sportlik vorm – ning Dinamo oli Balti liigas kahel korral Tarvale kaotanud, tuleb Eesti koondise mängujuhi otsusesse suhtuda mõistvalt.

Mõni võib küll sõnades vastu vaielda, aga teame ju kõik, et raha mängib elus suurt rolli. Teisalt tuleb asju vaadata tuleva aasta perspektiivis. Kui sel hooajal Superliigas kõik õnnestub ja Dinamo suudab Soku abiga võidelda välja VTB Ühisliiga koha, on olemas suur lootus teenida uus leping ja end juba Euroopa tippsarjas näidata. Nagu on teinud mullu superliiga võitnud Saraatovi Avtodori liider ja mängujuht Courney Fortson, keda oleme viimase kuu jooksul näinud mängimas nii Kalevi kui ka Rocki vastu. Kindlasti saab Timmu Dinamos ka kvaliteetselt harjutada ja superliigas võitluslikke mänge.

Ehkki Timmu on Eesti koondises asendamatu, pole tal olnud kerge välisklubidesse pääseda. Praegune kujutab endast head näidet sobivate juhuste kokkulangemisest – esmalt kutsus Dinamo treeneriks Üllar Kerde ning et puudust tunti just makasupüüdmatust mängujuhist, oli Kerdel lihtne klubile Timmut pakkuda.

Täpselt sama kehtib Kalev/Cramo ja Rolands Freimanise kohta. Kui Kaasani Unics teeb pakkumise, siis sa kaua ei mõtle. Nagu Martin Müürsepp kommenteeris suvel 2004, Moskva CSKA-lt pakkumise saanuna: kui niisugune klubi sind kutsub, pole võimalik loobuda. Freimanis mängis end Ühisliigas nii pildile, et oli ainult aja küsimus, millal ta Kalevilt ära napsatakse.

Fännidel pole mängijaid ega klubisid mõtet süüdistada. À la miks lasi Kalev Freimanisel minna. Niisuguse tasemega mängija lihtsalt ei tulegi siia muidu, kui teatud summa eest väljaostmise klauslit sees pole. Rõõmustagem sellegi üle, et Freimanis mängis siin ligi kolm kuud ja aitas Ühisliigas tuua kolm võitu.

Lihtsalt elu on niisugune, turumajanduslik. Paljudel sportlastel on klubitruudus vähemal või rohkemal määral olemas, aga see sõltub asjaoludest. Ehe rahvuslus jääb peaasjalikult rahvuskoondiste kanda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee