Ott Järvela | Tühjad tribüünid = tegemata töö (6)

Lepime kõige pealt kokku, et Otepääl homme lõppevad laskesuusatamise Euroopa meistrivõistluste nimi on palju kõlavam kui sisu, sest Euroopa parimad laskesuusatajad Tehvandil medalite pärast ei võistle. Aga olgu võistlus pealegi õõnsa nimega, juunioride individuaalvõistlusel kolmapäeval hõbemedali võitnud Rene Zahkna pettumus tühjade tribüünide üle oli täiesti arusaadav. "Pisut nukker oli tribüünile vaadata, Eesti lippe peaaegu polnudki," sõnas Zahkna toona.

Noormehe jaoks on tegu hooaja tähtsaima võistlusega, mis toimub koduõuel. Aga pealtvaatajaid polnud. Eks eile tiitlivõistlusele juba tunduvalt sobivamas keskkonnas võidetud teine hõbemedal leevendas Zahkna kolmapäevast pettumust oluliselt, ent probleemi see olematuks ei muuda.

Probleemiks on võistluse korraldaja, antud juhul Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon (ELSF) tegemata töö. Jah, kolmapäev oli tööpäev, aga see on nõrk vabandus olukorrale, kus esimese sportlase stardi ajal võis tribüünil viibivad pealtvaatajad ühe käe näppudel kokku lugeda... Järeldus sellest faktist saab olla ainult üks – võistlus ei läinud sisuliselt mitte kellelegi tõeliselt korda ega hinge.

Tiitlivõistluse korraldamine pole sisuliselt mitte kunagi rahaliselt kasumlik. Ikka vastupidi. Peale tuleb maksta. Kasu lõigatakse kaudselt – vahva võistlusega saab ala tutvustada ja populariseerida, tekitada publikus heaolutunnet, tõsta spordiala mainet. Teisipäeva õhtul, kui laskesuusatamise EM läbi, tuleb ilmselt tõdeda, et võistlus on korraldatud ja medalid jagatud, aga ürituse potentsiaal lastud rentslisse voolata.

ELSF räägib juba mitu aastat, et nende eesmärk on tuua Otepääle laskesuusatamise MK-etapp. Jääb arusaamatuks, mille pealt ja miks seda tahetakse? Laskesuusatamise MK-etappidel mõõdetakse publikut kümnetes tuhandetes. Otepääl mõõdeti seda argipäevadel kümnetes ja nädalavahetusel sadades.

Publiku võistlusareenile toomine ei käi sõrmenipsust, vaid selle jaoks tuleb sihipäraselt tööd teha. Alustades järjekindlast ja läbimõeldud tegevusest sotsiaalmeedias ning lõpetades võistluse tähenduse põhjaliku ja a u s a selgitamisega. Kannatlikult ja pikalt ette.

Ajad, mil publik niisama, võlusõna EM või MM peale kohale tuli, on jäädavalt möödas, sest tehnoloogia areng on toonud kogu tippspordi huvilisest paari hiirekliki kaugusele. Kohalolekuga õnnistab inimene nüüd spordivõistlust, mis talle hinge ja korda läheb.

Laskesuusatamise EM on paraku hoiatav näide. Õnneks on Eesti spordis viimastel aastatel mitmeid edulugusid, kuidas spordiühendus (enamasti pallimänguklubi) on tubli ja tarmuka kogukonnaga tehtud töö tulemusel pälvinud preemiaks tulemusi turgutava arvuka publiku.