Hugo Tipner | Kuidas sukeldumine jalgpallis ilu toodab

Olukorda kümneid kordi üle vaadates hakkab Costa tegevus lummama – seal peitub graatsiat, intelligentsi. Mõelda vaid, ründaja tajus selja taha jäänud kaitsja liikumist, otsustas jala pisut pikemalt välja sirutada, tundis õhkõrna kontakti ja kukkus efektselt. Omamoodi Ilus! Sellise pettuse fetišeerimine ei arvesta arusaadavalt sportlase käitumise moraalsusega ja läheneb loogikale – parafraseerides 19. sajandi absurdset teesi – "sport spordi pärast".

Ometi tundub, et sportlik väärtus ja moraalne väärtus kuuluvad eri autonoomsetele territooriumidele. Kui neist esimene on suunatud spordile kui sellisele, siis teine sportlasele kui inimesele laiemalt. Kuivõrd tihti juhtub, et moraalselt hea inimene käitub palliplatsil nagu igasuguse kultuurilise kompetentsuse minetanud hämaratel instinktidel juhinduv kaabakas? Või vastupidi, väljaspool palliplatsi mölakas, venda tema naisega pettev tõbras kannab ideaalselt kõiki sportlikke väärtuseid.

Olen veendunud, et Costa ise mõistab sukeldumise jalgpallis hukka, peab seda halvaks. Arvestades, et ükski inimene ei soovi olla enda silmis halb, tundub käitumine paradoksaalne. Lahendus on lihtne – tegemist on käitumisega kontekstis, kus sportlik väärtus tõuseb instinktiivselt ülemuslikuks inimlik-moraalse väärtuse suhtes, kasutades seejuures intellektuaalset kompetentsi. Sukeldumine on lapselik / loomalik käitumisdünaamika, kus katse-eksituse meetodil õpitakse karistust vältides saama kasu. Kui ei karistata, on tegevus hea.

Sellised pettused on paradoksaalsed teistelgi põhjustel. Ilmselt mõtles näiteks Costa ise mõni sekund pärast penalti määramist, et Hollandi kaitsja tõepoolest rikkus reegleid. Ilmselt mõtlesid sedaviisi ka enamik Hispaania poolehoidjaid. Vähe leidub siiski neid, kes objektiivselt hinnates kiidaksid Costa teguviisi õigeks.

Oleks paslikum väita, et need kaks eri väärtust on teineteisega tugevalt põimunud. On ju sport ikkagi sportlases peituv hoiak, maailmas olemise eripära. On ju moraal sedasamuti inimese omadus. Niisiis, isik on sama, aga käitumine radikaalselt erinev. Seega saame püstitada omakorda küsimuse: kuivõrd kandub sportlase inimlikkus sportivasse sportlasesse?

Lahenduseks olen hakanud ette kujutama süsteemi, kus sportlik ja moraalne väärtus põimuvad kujuteldavalt sellisel inspireerival alal nagu Emotsioon. See ala on aga omakorda kummaline, hõlmates nii moraali kui ka esteetikat, nii instinktiivset käitumist kui ka analüütilist, kainet mõtlemist. Ehk teisisõnu, Costa inimesena käitus nagu viimane lurjus, ent Costa pallurina tõi välja jalgpallile ainuomase Emotsiooni, Ilu, mille kaudu saab sportlikku ja moraalset väärtust ülepea hinnata.

Kummaline, et näiteks Luis Suareze käega mängu Ghana vastu maailmameistrivõistluste veerandfinaali lisaaja lõpus ei kritiseerita, aga sukeldujaid, kes saavad reeglitevastase käitumise eest hoiatuskaardi, mõistetakse pikemalt mõtlemata hukka. Kas põhjus võiks olla selles, et Costa valetas, aga Suarez ei püüdnudki olla valelik, vaid eiras reegleid avalikult?

Tolles Emotsioonis ongi kesksel kohal valetamine. Õieti, mitte-valetamine. Valetamise potentsiaali võib pidada kultuuri (ka näiteks keele kõige väiksemate üksuste) üheks kesksemaks tunnuseks. Sukeldumised teevad jalgpallis võimalikuks mitte-sukeldumise, võime käituda palliplatsil moraalselt, mitte-valetada, olla sportlane ehk inimene.