Gregor Arbet FIBA.com-ile: Kaitse ja abistamine – need on meie märksõnad

"Meie poolehoidjad ei pea kaugele sõitma. Nii on toetajad meie jaoks kui kuues mees platsil. Ning tulemas on rahvast palju,“ märkis Arbet. Seega, miks Eesti viimaks pääses EMile? Arbet ütleb, et peatreener Tiit Soku rõhuasetus "riigikaitsele“ aitas koondise muutuda konkurentsivõimeliseks: "Kaitse on meie põhiasi ja Soku puhul on see alati nii olnud. Meil ei ole suuri poisse, nii et igaüks peab aitama ja me oleme seda üpris edukalt teinud. Üritame mängida nii agressiivselt kui saame ka Eurobasketil.“

Arbet-Veideman: valus tulejoon

Kui Eesti koondis saab endale seatud eesmärkidega hakkama, on nad kõvaks pähkliks kõigile meeskondadele D-alagrupis.

Arbet tabas esimesel kvalifikatsiooniturniiril 12 kaugviset 31st üritusest ning tõi koondisele keskmiselt 10,1 punkti mängust. Teine koondise ja Kalev/Cramo tagamängija Rain Veideman tabas kaare tagant 22st viskest 11 ning tõi meeskonna edukaimana 11,4 punkti.

Mõlemad nimetatud mehed näitasid kvaliteeti ka Nižni-Novgorodi vastu, mis on kõnekas fakt. Arbet lõpetas 25 punkti peal ja Veideman, kes tabas kaugelt neljast kolm, kogus 22 punkti. Kalev võitis mängu 110:76.

"Riias paistab, mis saab“

EM toimub küll alles septembris, kuid juba praegu on Eestis tunda elamist finaalturniiri rütmis, vaatega sellele nädalale Riias. Eesti ei kavatse olla peksupoiss ega autsaider ning plaanib sõita EMile võrdse mängupartnerina, ühena võrdsetest ülejäänud 23 meeskonna kõrval.

Arbet jääb tagasihoidlikuks, kui uurida, kui kaugele Eesti koondis turniiril jõuda võiks. Teoreetiliselt on sel EMil võimalik mängida endale kätte ka olümpiakoht ning see on kindlasti paljude koondiste suur eesmärk. Eesti võtab turniiri mäng korraga ning peaeesmärgiks on alagrupiturniir.

"Raske on seda praegu öelda. Meie eesmärk on alagrupist edasi pääseda. Kui me seda eesmärki ei täida, siis meid ka Prantsusmaal ei ole. Iga päev Riias on uus mäng ja eks me siis näe, mis saab.“