Maailma tippklassi kuuluv Usbekistani odaviskaja, kes armastab Eestit ja eestlasi (12)

Täna Tallinnas algaval rahvusvahelisel seitsmevõistlusel on mitmes mõttes põnevaim osavõtja Usbekistani odaviskaja Ivan Zaitsev, kelle isiklik rekord on 85.03. Tänu Eestis hangitavale kogemusele loodab ta augusti lõpus MMil oma põhialal medali võita.

Kahe suve tagustel maailmameistrivõistlustel Moskvas 11. koha saanud Zaitsev ütleb, et võimete poolest võinuks ta juba toona pjedestaalile jõuda.

"Kahjuks nappis mul kogemusi, ei suutnud emotsioonidega toime tulla," räägib 26aastane sportlane. "Põhjus, miks ma Tallinnas seitsmevõistlust teen, on soov end keerulises olukorras proovile panna. Kui saan hakkama, siis olen suvel põhi-alalgi enesekindlam."

Aitab Pahapillil EMile pürgida

Zaitsevi sõnul peab tippodaviskaja olema väga mitmekülgne. "Odavise ei ole ainult oda viskamine," arutleb ta. "Oda kaugele lennutamiseks on vaja nii jõudu kui ka kiirust. Samas pean tegelema võimlemisega ja olema piisavalt osav akrobaatikas, et sooritada saltosid."

Juba 5. jaanuaril Tallinna harjutama tulnud Zaitsevil küpses plaan seitsmevõistlust proovida just siinse ettevalmistuse käigus. "Küsisin treenerilt, kas võin osaleda. Tal polnud midagi selle vastu," lausub Taškendis elav kergejõustiklane.

Samas tunnistab Zaitsev, et tema eestlastest abimehed, endine 80-meetri odaviskaja Sulev Lepik ja mänedžer Aivar Karotamm, ei pea seitsmevõistluse proovimist õigeks sammuks suure traumaohu tõttu.

"Ma isegi ei mõtle võimalusele, et võin end vigastada," rõhutab Zaitsev. "Loodetavasti suudavad kõik sportlased lõpuni pingutada ja kellelgi ei teki probleeme."

Zaitsev nimetab 2009. aastal Euroopa meistriks kroonitud Mikk Pahapilli oma heaks sõbraks. "Tahan pakkuda konkurentsi, mis aitab tal koguda sise-EMile pääsemiseks vajaliku punktisumma."

Kauge külaline ise pole punktitabelit sirvinud ega hakka oma tulemust ennustama. "Mis jumal annab, see ka tuleb. Seitsmevõistluses on mu trumpala kõrgushüpe, olen ületanud 2.10. Tõsi, siis oli kehakaal väiksem. Oskan ka tõkkeid joosta. Tegelikult meeldivad kõik alad, isegi 1000 meetrit. Odaviskaja ei tohi midagi karta, peab end julgelt proovile panema."

Ema kasvatas tubliks meheks

Põnev ja osaliselt draamahõnguline on ka Zaitsevi teekond maailma paremikku. Spordigeenid sai mitmekülgne kergejõustiklane vanematelt: tema odaviskajast isa Viktor triumfeeris 1990. aastal Hea tahte mängudel ja võitis samal suvel EMil hõbemedali, ema tegeles mitmevõistlusega.

Lapsepõlves harrastas Zaitsev karated ja käis ujumas. "Mulle meeldis võrkpall – tahtsin saada väga heaks mängijaks," pajatab ta. "Kuid ühel päeval tuli ema koju ja küsis: Ivan, kas sa ei tahaks hakata oda viskama? Muidugi tahtsin, sest mu isa oli suurepärane odaviskaja."

Paraku kulges tippurühkimine aeglaselt. "Olin väike ja nõrk," nendib praegu 193 sentimeetri pikkune ja 97 kg kaaluv Zaitsev. Ja lisab: "Kuid mul oli kohe tugev sportlase hing. Ei läinud trenni selleks, et niisama lobiseda või tüdrukuid vaadata, tahtsin paremaks saada."

Zaitsev jätkab: "Mu esimene juhendaja ütles: esmalt harjuta kaks tundi korralikult ja siis tee, mida tahad. Kui mul oli raske, siis pressisin alati edasi, kas või läbi valu ja pisarate. Ema ja vend uskusid, et minust saab asja."

Ühtlasi tunnistab Zaitsev vapralt, et isa pole tema kasvatamisega tegelnud. "Ta sõitis 1997. aastal minema. Ega ma täpselt teagi, kus ta on – kusagil Venemaal. Loodetavasti saame kunagi kokku ning räägime elust ja odaviskest."

Ent tänu isa edukale karjäärile on Zaitsevil maailmas palju tuttavaid. "Ükskõik, kuhu ma lähen, alati küsitakse, kas olen Viktor Zaitsevi poeg? Tuleb välja, et ta oli lahe sportlane, keda mäletatakse siiani."

Eriti soojalt räägib Zaitsev emast. "Ta kasvatas minust ja vennast normaalsed inimesed. Õpetas meid süüa tegema, koristama, riideid pesema – ühesõnaga, valmistas tulevaseks eluks ette. Me polegi iial hätta jäänud."

Zaitsev märgib, et ema läks hommikul kell kaheksa tööle ja jõudis koju tagasi õhtul kaheksa paiku.

"Nägime, et tal on raske ja käitusime korralikult. Me ei ole kunagi tänaval hulkunud, suitsetanud, alkoholi kuritarvitanud ega narkootikume pruukinud. Meid aitas kantseldada ka vanaema. Nüüd oleme toeks emale, kes nägi meie kasvatamisega palju vaeva."

Eestisse tuleb alati meeleldi

Kui 2011. aastal oli Zaitsevi rekord 79.39, siis järgmisel suvel püstitas ta praeguseni kehtiva isikliku tippmargi 85.03. 2013. aastal sai kirja 83.79 ja mullu 83.68.

2012. aasta Londoni olümpial ei õnnestunud Zaitsevil kvalifikatsiooni kadalipust läbi murda, aga kahe suve tagusel MMil tuli ta sellega toime. "Olen sammhaaval tipu suunas liikunud. Nüüd võin juba julgelt tiitlivõistluste medalitele mõelda."

2009. aastast on Zaitsev iga aasta Eestis harjutamas käinud. Nüüdki elab ta Tallinnas Oru hotellis ja kiidab siiralt võõrustajaid.

"Eesti meeldib mulle väga – lemmikkoht!" lausub Zaitsev. "Teil on väike riik, aga kõik on kompaktne. Ka inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Iga aasta olen käinud võistlemas Tartus, kus on õnnestunud näidata pikki odakaari. Ent olen väikelinnadeski võistelnud, näiteks Kohilas. Eestisse tulen alati suure rõõmuga tagasi!"