Spordiblogi

AAFRIKA MEISTRIVÕISTLUSED I Avram Granti needus, Herve Renardi maagia (2)

Kaspar Koort, 9. veebruar 2015 11:30
Boubacar Barry ja Serge AurierFoto: Themba Hadebe
21. mai 2008, Moskva, Venemaa, Meistrite liiga finaal Londoni Chelsea – Manchester United. Chelsea kapten John Terry asetab penaltiseerias oma meeskonna viienda lööjana palli paika. Seis on 4:4 ning kui Terry lööks nahkkera sisse, kroonitaks Euroopa parimaks klubimeeskonnaks Chelsea. Aga ta eksib ning järgmiste löökidega võtab ihaldatud karika hoopis United.

8. veebruar 2015, Bata, Ekvatoriaal-Guinea, Aafrika meistrivõistluste finaal Ghana – Elevandiluurannik. Ghana juhib pärast penaltiseeria kaht esimest vooru 2:0 ning kui Mustade Tähtede kolmas lööja Afriyie Acquah oleks täpne, võiks karika põhimõtteliselt neile ära anda. Kuid ta eksib ning lõpuks võidab maratonseeria ja Aafrika meistritiitli hoopis Elevandiluurannik. Mõlemal puhul oli kaotanud meeskonna peatreeneriks Avram Grant… Needus?

Samal teemal

Elevandiluuranniku fenomenaalne seeria

Mida öelda finaali kokkuvõtteks? Tuleb nentida, et tegemist oli n-ö klassikalise Aafrika meistrivõistluse esikohamatšiga – viimati löödi Musta Mandri vutipeo kõige olulisemas kohtumises rohkem kui üks värav nii ammu kui 11 aastat tagasi, mil Tuneesia alistas koduse turniiri finaalis Maroko 2:1. Järgnevate finaalide põhiliseks märksõnaks on paraku olnud "kaotusehirm“ ning erandiks polnud niisiis ka seekordne heitlus naabrite ja suurte konkurentide Ghana ja Elevandiluuranniku vahel. Mäng oli üsna ilmetu ja kinnine ning mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et kummagi meeskonna treenerid ei soovi võtta mingeid riske. Seega oli lõpuks penaltiseeria asjade loogiline käik, kuid vähemalt seal pakuti jalgpallisõpradele draamat juba rohkem kui rubla eest.

Elevandiluuranniku suhe penaltitega on muidugi olnud äärmiselt omapärane. Tänavune Rahvaste Karika finaal oli nende jaoks kokku neljandaks ja need kõik neli on otsustatud penaltiseeriatega, seejuures kõigi nelja mängu normaal- ja lisaajad on lõppenud seisul 0:0. 1992.a finaali penaltiseerias alistati Ghana lõpuks 11:10, 2006.a kaotati Egiptusele 2:4, 2012.a jäädi alla Sambiale 7:8 ning nüüd siis võeti taas Ghana üle 9:8 võit. Lisaks siia ritta veel remargi korras ka 2006.a turniiri veerandfinaali, kui Kamerun alistati samuti ülipikaks kujunenud penaltiseeria järel 12:11 (tookord lõid kõik 22 meest oma esimesed löögid sisse, lõpuks sai otsustavaks Kameruni superstaari Samuel Eto’o eksimus teise löögiringi alul).

Mees, kes usub ennetesse

Kuid kui Elevandiluuranniku peatreeneripingil on selline mees nagu Herve Renard, siis ilmselt ei saanudki seekordne finaal teisiti lõppeda. Kolm aastat tagasi juhtis ta suure üllatusena Aafrika meistriks Sambia koondise – finaalis alistati just Elevandiluurannik! – ning tolle matši järel meenutas ta 1993.a toimunud lennukatastroofi, mis nõudis 18 Sambia koondislase elu: "Meie esimene mäng tänavusel turniiril oli Senegali vastu ning kui lennuk alla kukkus, oli meeskond just teel Senegali. Lennuk kukkus alla Gabonis ja meie viimane mäng, finaal toimus Gabonis. See oli saatus, see oli juba enne turniiri taevasse kirjutatud. Meiega olid kõrgemad jõud!“

Fotol: Võimas hetk 2012.a finaali järel: Herve Renard kannab vigastatud Joseph Musanda teiste sambialaste juurde pidutsema

Kuid mis müstiline mees see Renard ikkagi on, kes suudab kolme aasta jooksul pista kotti kaks Aafrika meistritiitlit, neist esimese meeskonnaga, kellest seda mitte keegi peale tema enda uskunud ei oleks ning teise meeskonnaga, kes on viimasel viiel turniiril alati suurfavoriidiks olnud, kuid ikka ja jälle põrunud?

Mängijana kaitses mütanud Renard erilist edu ega kuulsust ei saavutanud. Aastatel 1983-1990 kuulus ta AS Cannes’i ridadesse, seejärel järgnesid aastad sellistes mittemidagiütlevates Prantsusmaa klubides nagu Stade de Vallauris ja SC Draguignan.

31-aastaselt sai ta oma esimesed tuleristsed peatreenerina, ikka sealsamas Draguignanis. Järgnesid lühikesed perioodid Shanghai COSCO, Cambridge’i Unitedi ja AS Cherbourgi juures, kuni 2008.a viis töö mehe esimest korda Mustale Mandrile, toona Ghana koondist juhendanud legendaarse Claude Le Roy assistendiks (esmakordselt olid nad koos töötanud just Shanghais). Mustad Tähed juhendati kodustel Aafrika meistrivõistlustel pronksile ning seejärel sai Renard juhendada ka esimese "isikliku“ rahvuskoondise – Sambia.

Juba esimesed sammud Sambia koondise eesotsas andsid aimu, et Renardis on peidus mingi eriline vaist, mis lubab tal Aafrikas suuri tegusid teha, kui juhendas koondise 2010.a Rahvaste Karikal esimest korda neljateist aasta jooksul veerandfinaali, kus kaotati Nigeeriale alles pärast penaltiseeriat.

Fotol: On, mida näidata: 46-aastane Renard püsib jätkuvalt kadestamisväärses füüsilises vormis - millal viimati mõne koondise peatreener võidu järel palja ülakehaga tantsu lõi?!

Järgnesid väiksed sutsakad Angola koondise ja USM Alžiiri klubi eesotsas, kuid 2011.a oktoobris oli ta Sambia koondise juures tagasi – et meeskond neli kuud hiljem Aafrika meistriks juhtida. Seejärel tõotasid riigi vutibossid pühalikult, et Renard võib jääda soovi korral koondise peatreeneriks kasvõi oma elupäevade lõpuni, ent põrumine 2013.a ACNil (alagrupist edasi ei pääsetud) tõi kaasa ikkagi selle, et veel sama aasta sügisel Renard Sambia treeneripingilt lahkus. Mees asus Prantsusmaa kõrgliigaklubi Sochaux’ peatreeneriks, kuid seal läks untsu kõik, mis untsu minna sai, klubi langes esiliigasse ning nii tuli hakata ka temal uut töökohta otsima. Selle leidis ta üsna pea Elevandiluuranniku koondise juures ja kõik muu on nüüdseks juba ajalugu…

Oma Rahvaste Karika D-alagrupi eelvaates lugesin ma ette kõik Elevandiluuranniku viimase üheksa aasta suured ebaõnnestumised ja pettumused. Mäletatavasti ei julgenud ma seal neile taolist edu kuidagi ette ennustada (pakkusin, et veerandfinaalist kaugemale seegi kord ei jõuta) ning ka nüüd tundub see kõik ikkagi paras müstika.

Kuid mida enam selle peale mõelda, seda selgemaks saab, et see tiitel on just nimelt Renardi tiitel ning vääriline tasu tema illusioonideta (eriti just veerandfinaalis suurfavoriidi Alžeeria vastu) taktikale. Jah, prantslasest geeniuse käsutuses on mandri parimaid ründeliine, kuid kui poolkaitses tuleb Cheick Tiote vigastuse tõttu arvestada igapäevaleiba Baseli klubis teeniva Serey Die ning ilmselgelt alla oma võimete esineva Yaya Tourega, kaitsesse on aga Wilfried Kanoni ja Eric Bailly näol panna noormehed, kel oli enne turniiri algust koondisekogemust kahe peale kokku 4 mängu, neid taga turvamas koduses liigas mängiv kollkipper Sylvain Gbohouo (enne turniiri oli temagi arvel 4 koondisemängu), siis… No antagu andeks, aga see kõik ei kõla just kokku nagu Musta Mandri meistritiitlit tagav retsept!

Fotol: See on võit!

Kui Renard möödunud aasta juulis Elevandiluuranniku peatreeneriks nimetati, andis ta teada, et tema esmaseks ja põhiliseks prioriteediks saab meeskonna kaitsemängu korrastamine, kuid juba valikturniiri teises voorus Kamerunilt saadud 1:4 keretäis andis aimu, et liiga lihtne see ülesanne olema ei saa. Ülejärgmises voorus lubati endale neli väravat lüüa ka Kongo DV-l ning lõpuks nopiti kuue mängu peale enda puurist välja 11 palli – finaalturniirile pääsenutest oli see ülivõimsalt "parim“ näitaja ning kõigi 28 valikturniiril osaleja peale näitasid veel kehvemat kaitsemängu vaid nelja riigi koondised.

Asi oli lausa nii hull, et enne viienda vooru mängu Sierra Leonega kutsus Renard tagasi vahepeal koondisemängudele joone alla tõmmanud vanameistrid Didier Zokora ning Kolo Toure, kes varem prantslase plaanidesse ei mahtunud. Kui Toure võttis kutse vastu, siis Elevantide rekordinternatsionaal Zokora lükkas selle oma 9. novembril tehtud avaldusega viisakalt tagasi ning julgen väita, et just see võis olla ka Elevandiluuranniku eilse triumfi võti: kui Renard oleks tõepoolest pannud väljakule keskkaitsjatena 33-aastase Kolo Toure ja 35-aastase Didier Zokora, siis poleks võidukarikat pea kohale tõstetud, selle peale võiks vist mürki võtta.

Fotol: Didier Zokora otsustas Renardi koondisekutsest loobuda - ning õigesti tegi!

Jah, Zokoral on korralik platsinägemine ja hea tehnika, kuid juba 2010.a MMil oli näha, et aeg on teinud oma töö ja mehe kiirus polnud selle taseme jaoks enam piisav. Imelist metamorfoosi ei olnud toimunud ka 2014.a MMiks (kus Zokora ja Toure keskkaitsepaari moodustasid) ning ei oleks seda toimunud ka Ekvatoriaal-Guinea turniiriks.

Nii pani Renard alates alagrupiturniiri teisest matšist Maliga keskkaitsesse hoopis kolm meest: kogenud "taadikese" Kolo Toure ning teda toetama noored ning turniiri käigus ka üha enam kindlust leidnud Wilfried Kanoni ja Eric Bailly. Iseküsimus on muidugi see, kuidas Renard edasi läheb, sest Toure jaoks on koondisekarjäär nüüd lõppenud – kuid küllap saavad 20-aastane Bailly ja 21-aastane Kanon pärast sellist kooli edaspidi hakkama ka kahekesi!

Viimased mohikaanlased saavad väärilise tasu

Ausalt öeldes on mul isiklikult kõige suurem heameel just Kolo Toure ja lõpuks Elevandiluuranniku kangelaseks tõusnud väravavahi Boubacar Barry – kes pääses finaalis platsile üksnes seetõttu, et valikturniiri käigus esikindaks kerkinud Sylvain Gbohouo sai poolfinaalis vigastada – üle. Nemad ning tegelikult muidugi ka vasakkaitsja Siaka Tiene väärisid seda tiitlit ilma vähimagi kahtluseta: kuulusid nad ju Elevantide koondisesse esimest korda juba 2002.(!) a turniiril ning on nii pidanud kõik need pettumused oma naha ja karvadega läbi elama, nüüd saavad aga viimaks "puhastunult“ koondisega hüvasti jätta. Ma usun, et kõige selle taustal võib Barryle andestada ka penaltiseeria ajal korraldatud klounaadi. Olid ajad, mehed!

Fotol: Boubacar Barry põrutab kohe Ghana puuri otsustava penalti ning Elevandiluurannik on Aafrika meister!

Samas on ikkagi pisut kahju, et Elevandiluuranniku triumfis ei olnud osaline olla Aafrika jalgpalli viimase kümnendi suurimaid staare, MMi järel koondisega lõpparve teinud Didier Drogba, kuid mehe sotsiaalmeediakanalid annavad igal juhul aimu, et oma endiste koondisekaaslaste edule elas ta kaasa suure südamega.

 

Finaali tipphetked:

 

Ning lõpuks ka minu isiklik nägemus turniiri sümboolsest meeskonnast:

Varupingile võiks mahtuda Sylvain Gbohouo (Elevandiluurannik), Faouzi Ghoulam (Alžeeria), Jonathan Mensah (Ghana), Afriyie Acquah (Ghana), Prince Oniangue (Kongo), Yannick Bolasie (Kongo DV), Emilio Nsue (Ekvatoriaal-Guinea) ja Thievy Bifouma (Kongo).

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee