Doping

Dopinguvõitlus algas XX sajandil sportlase tervise kaitsmise, mitte puhta spordi pärast (4)

Ville Arike, 11. veebruar 2015 07:00
TOURIL: Pealtvaataja koos dopinguvastase plakatiga Tour de France’il, võistlusel, mis imeb sportlastest kõik mahlad. Foto: AFP
Sport ja doping on paraku muutunud lahutamatuteks. Üha rohkem tuleb dopinguteemadega tegelda paraku ka Eestis, viimased kuud on toonud uudiseid küll Läti korvpalluritest, küll kohalikust maratoonarist. Mõne aasta tagustest suurema kaliibriga sündmustest rääkimata.

Kui dopinguteemasse veidi põhjalikumalt süüvida, leiab väga pika nimekirja keelatud ainetest. Aga miks just need ja mitte mõni teine? Üks tavainimesele huvitav koht on veel: mõni spordiala – näiteks auto- ja motosport – peavad alkoholi dopinguks, enamik aladest (rahvusvahelistest alaliitudest) aga mitte.

Samal teemal

Keelatud ainete ja meetodite nimekiri avaldati ROKi algatusel esimest korda 1963. aastal. Mõned nimekirja kantud ained ja meetodid on täielikult keelatud, mõned on keelatud ainult võistluste ajal ja mõned üksikud erandid keelatud vaid teatud spordialadel.

Teadaolev surmajuhtum juba aastast 1886

Aine lisatakse keelatute nimekirja, kui ta vastab järgmisest kolmest kriteeriumist vähemalt kahele: tõstab sportlikku sooritusvõimet, on ohtlik sportlase tervisele, kahjustab spordi vaimu. Nimekirjast leiabki põhimõtteliselt kaht tüüpi aineid: ühed parandavad sooritusvõimet, teised kahjustavad vahetult sportlase tervist ja spordi vaimu (narkootikumid). Sportlaste tervisele ohtlikud on põhimõtteliselt kõik nimekirjas olevad ained.

Eesti Antidopingu raviotstarbeliste erandite komisjoni (TUE) esimees, ravimite toimega hästi kursis olev doktor Margus Annuk, märgib, et aastakümneid tagasi saigi dopinguvastane võitlus alguse just seetõttu, et sooviti kaitsta sportlaste tervist. Algusaastatel polnudki sooritusvõime paranemine luubi all.

Annuki sõnul registreeriti esimene teadaolev dopinguaine manustamise tõttu tekkinud surmajuhtum ühel jalgratturil juba 1886. aastal. Tõsisemaks läks asi XX sajandil, näiteks 1967. ja 1976. aastatel esines Tour de France’il amfetamiini tarvitamise tõttu äkksurmasid. "Maailma ajalugu teab palju näiteid, kus mitte vahele jäänud sportlaste tervis on ühel hetkel muutunud väga kehvaks," lisab Annuk.

Dopingu kasutamine hakkas XX sajandi teisel poolel selgelt vastu paistma suurt lihasjõudu nõudvate alade (kergejõustiku raskemad alad, tõstmine) maailmarekordite plahvatuslikust paranemisest (kergejõustikus seisavad need juba ligi 30 aastat paigal!). Samuti sattus sportlaste ja nende taustajõudude kätte üha rohkem preparaate, mis polnud veel müügile jõudnud.

"Näiteks anaboolsel steroidil testosteroonil on kaks mõjusuunda: sugunäärmele ja lihasmassile. Dopingutööstus püüdis seda ainet arendada just sel suunal, et see suurendaks lihasmassi," toob Annuk näite.

Järgmine suurem teema oli EPO nime all tuntud veredoping, mis aitab vastupidavusalade sportlasi, kus on tähtis vere hemoglobiinitaseme tõstmine. Sellega seoses on "tuntuim" ja suurim 2001. aasta suusatamise-MMil Lahtis Soome koondisega juhtunud skandaal.

"Dopingu arendamisel toimub aastakümneid teaduslik ja süsteemne töö," resümeerib Annuk. Ning tõdeb: dopingu arendajad on dopinguküttidest pikalt ees. "Eriti seal, kus on mängus suur raha ja/või poliitilised huvid. Siinkohal on paslik võrdlus maksuametiga. Maksuamet töötab kaheksast viieni, kuid nende vastas on sadu või tuhandeid inimesi, kes nuputavad maksudest möödahiilimise variante. Sama on ka dopinguga – kontrollide ressursid on piiratud. Dopingu arendajate võimalused suurenevad enne, kui kontrollilabor järele jõuab.

Heaks näiteks on dopinguainete nimekirja tähis S0 – veel registreerimata substantse-aineid ei tohi tarvitada. Tegelikkuses aga käib läbi palju aineid, mis just on potentsiaalseks dopinguks. Dopinguküttide jaoks on valusaim olukord, et alati leitakse midagi uut, mis sportlasi aitab."

Nõnda peitubki vastus küsimusele, miks on just ühed või teised ained dopingunimekirjas, paljuski dopingutööstusele järele jooksmise põhjusel.

Eraldi rõhutab Annuk taastumise poolt ja toidulisandite osa tõusu viimastel aastatel ja selle ohtlikkust. Sportlane peab olema väga kindel selles, mida ta tarbib. "Kui osta toidulisand suvalisest kohast või netipoest, on tõenäosus juba üle 50 protsendi, et see sisaldab midagi keelatut. Musta huumoriga öeldakse, et kui tarbid toidulisandit ja sulle tundub, et see mõjub, siis on see keelatud," muigab Annuk.

Samal teemal

16.01.2015
Rahvusvahelise kergejõustikuliidu president: Asume Venemaad dopingust puhastama!
11.01.2015
Kumb on ohtlikum, kas steroid või narkootikum? Arst: ma hoiaks kõigest eemale
10.01.2015
Jalgpallurid on dopinguküttide erilise tähelepanu all
10.01.2015
Kristjan Port: Nikolajevil on olukorrast raske välja tulla!