Andrus Nilk, „Salumets. Muutumised“, Hea Lugu, 272 lk.Foto: TEET MALSROOS
Korvpall
11. veebruar 2015, 07:00

Ats Kuldkepp | Korvpallilegendi kirev elutee, kuhu jäävad "agad" endiselt alles (6)

Eelmisel nädalal esitletud Andrus Nilgi poolt kirja pandud legendaarse korvpalluri ja treeneri Jaak Salumetsa elulooraamatut „Muutumised" lugema asudes valdasid mind kahetised tunded. Kui Kalev 1991. aastal Salumetsa juhendamisel viimaseks Nõukogude liidu meistriks tuli, olin alles napilt sündinud. Esimesed reaalsed mälestused temast pärinevad alles siis, kui ta oli juba ekstreener.

Ometi on Salumets võrreldes teiste 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse Kalevi spordihallis mütanud tähtedega erandlikus staatuses, sest nähtavaks ja kuuldavaks on ta jäänud siiamaani. Lisaks on nooremal põlvkonnal üpris lihtne Kalevi 80. aastate teise poole tõusuga suhestada – langes aeg ju kokku iseseisvuse taastamisega ja meeskonna ülesehitamisega seotud raskused tulenesid muudes eluvaldkondades toimunud arengutest. Rääkimata praeguseni aktuaalsetest mängijatest nagu Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe ja Margus Metstak.

Nii kujuneski raamatu põnevaimaks osaks Kalevi mudast üles tassimise lugu, mis on varasemate seda perioodi käsitlenud teostele igati heaks täienduseks.

Sama palju potentsiaali oleks köitvuse poolest olnud ka Salumetsa treenerikarjääri allakäigu kirjeldamisel, aga lõpuks polegi päris selge, miks tunneme teda juba ammu poliitiku ja spordiametniku, mitte mõne kohaliku või välismaise korvpallitiimi lootsina. Ühe murdepunktina on välja toodud hooajal 93/94 Kaunase Žalgirisega Euroliigast napilt väljajäämine.

Siis oleks võinud Salumetsa tee tippu täiesti valla olla, aga ometi maandus ta varsti uuesti Kalevis. Sündmuste käigust vallandunud ahelreaktsioon tipnes klubi parimate mängijate jagamisega erinevate meeskondade vahel ja konfliktide saatel lahkus Salumets lõpuks ka ise. Laialt levinud fraas „Nüüd on teine aeg, sellised (karmi käega) treenerid enam ei sobi," võis küll mingis osas tõsi olla, aga lõpuni siiski ei veena.

Salumets otsis (ja leidiski!) rasketel hetkedel abi idamaise religiooni sugemetega psühholoogiaraamatutest, aga ehk on tema eneseleidmise analüüsimine teosest isegi liiga suure mahu saanud. Võimalik, et usu ja paranähtustega rohkem kokku puutunud lugejad saavad sellest suuremat naudingut, aga põnevaimad seigad tulid siiski elust enesest. Oli selleks siis Kuusmaa poole ühel treeningul esmapilgul üsna ülekohtuselt visatud repliik „Poja, hakka tööle!", mille peale skoorimasin mitmeks päevaks Kalevi juurest lahkus või viimastel nädalatel juba üpris palju tähelepanu saanud joogisena vahele jäänud Kalev Pihelgasele lahtise käega näkku löömine.