Hugo Tipner | Mõned mõtted ETV spordisaate "Suurmeistrid" funktsioonist (7)

Mäletatavasti ületas pall meetri jagu väravajoone, aga kohtunikele jäi see märkamata. Inglased näitasid mõni aeg hiljem arusaadavalt, et piisas vaid põhikooli tasemel füüsikaliste liikumisseaduste tundmisest, saamaks aru, et tegu oli väravaga. Kuna pall puudutas kaks korda väravalatti pole lihtsalt võimalik, et pall ei ületaks väravajoont.

Tänapäevases spordiajakirjanduses esineb sellist sündmuste eritlemist kõikjal liiga vähe. Esirinnas näikse olevat Jalgpall ja Ameerika jalgpall, sõltuvalt riigist hetkiti teisedki spordialad. Liigvähesuse põhjuseid on muidugi palju, alates autorite (aja nappusest tingitud) suutmatusest, lõpetades aja või ruumi piiratuse ja vastuvõtjate ootushorisontidega.

Ometi ei kahtle keegi, et sellised võistlusi ja üldiseid tendentse eritlevad käsitlused on nii vajalikud kui ka (õigete formaalsete tunnuste puhul) huvitavad. Võime meenutada kas või kahe aasta taguseid EOK presidendivalimisi, kus üks kandidaatidest pidas vajalikuks lisada rahvusringhäälingus eetrisse mineva pikema spordisaate suisa valimisprogrammi.

Esimene pooletunnine spordisaade "Suurmeistrid" on igatahes nähtud. Põhjapanevaid hinnanguid saate kvaliteedi kohta on mõistagi veel vara anda, aga mõelda, missugust funktsiooni peaks selline saade (sellises formaadis) Eesti spordi ja spordiajakirjanduse väljal kandma, võiks hetkeks siiski.

Vastusena pakuksin välja kaks väga lihtsat funktsiooni, mis esmapilgul võivad tunduda hõlpsasti teostatavatena, ent just seetõttu evivad samal ajal palju riske ja veel enam vastutust. Vaadeldes saate formaati, on selge, et teemadega süvitsi minemine ja spordiloogika analüüs pole võimalik. Kahvatu näoga kohmetunud alaliidu president vastab otse-eetris ikka probleekohta vaid riivamisi puudutades, liiatigi pole pisut enam kui kümme minutit konkreetsemaks käsitluseks piisav. Pean silmas hoopis selliseid nähtuseid nagu probleemile osutamine ja spordi kui sellise üle kampsunifilosoofiline mõtisklemine.

Uus saade võiks osutada poleemilistele külgedele, tendentsidele. Näidata neid, kujutada, kajastada nende olemasolu, selmet üritada laipa lahata, kui tarvilikke instrumente pole käepärast. Esimeses saates jäi sellest siiski vajaka – pigemini osutati nähtustele, millele võiks osutada. Tõepoolest, pole just eriti huvitav, mida alaliidu juht arvab enda tööst, vaid ikka see, missugune see töö tegelikult välja näeb.

Kampsunifilosoofiat pakkus saade siiski märksa rohkem. Mõtiskleda spordi kui sellise eetilise funktsiooni üle! Missugust rolli peaks sport kandma ja üritama endale ühiskonnas laiemalt võtta? Sport kui elu metafoor ...

Seetõttu sarnaneb saade "Suurmeistrid" näiteks saadetele "Op" ja "Kirjandusministeerium", kus esikohal on objektide näitamine, aga mitte nende analüüs. Viimase eest võiks rohkemal või vähemal määral hoolitseda ka spordiajakirjanduse väline ajakirjanduslik ruum. Kord kvartalis "Vabariigi kodanikes" päevakajalisemaid kehakultuuritemaatilisi vestlusi jälgida oleks iseäranis põnev.

Lõpetuseks tahaksin kangesti siiski anda ka subjektiivse hinnangu esimesele "Suurmeistritele". Tundub, et meeldib / ei meeldi kategooria antud juhul ei päde. Sõnastaksin hinnangu hoopis sedasi: tegemist oli toreda(!) – kõlagu see kuitahes üldsõnalise või ebamäärasena – meelelahtususliku saatega spordist, mis rahuldab spordihuviliste ja –tegijate vajadusi. Igatahes, jõudu tegijaile!