Talisport

Talispordivikati võigas lõikuspidu 

Merili Luuk, Viljar Voog, 14. veebruar 2015, 08:00
HIRMUS: Simon Ammani vigastus nelja hüppemäe turniiri avaetapil oli esimene mitmetest tänavu nähtud hirmsatest kukkumistest. Foto: AFP / Scanpix
Kui tavainimest külm lihtsalt näpistab, siis talisportlased saavad vahel lausa kolki. Jõhkrate kukkumiste eest pole suutnud end kaitsta ei suusahüppajad ega mäesuusatajad.

Mäesuusatamise maailmameistrivõistlustel USAs Beever Creeki nõlvadel on jäänud selgitada veel vaid slaalomisõidu tšempionid. Tegu on mäesuusatamise kõige aeglasema alaga ja seega võib loota, et nädalavahetusel ei näe me ühtegi nõnda hirmsat kukkumist kui see, mis nädal aega tagasi lõpetas potentsiaalselt legendaarse jänki Bode Milleri karjääri.

Samal teemal

Vancouveri olümpiavõitja tegi suurel kiirusel kukerpalli möödunud nädalal ülisuurslaalomi avasõidus, kui takerdus vasakkurvi võttes rajaväravasse. Kuigi Miller suutis pärast hetkest kosumist ise mäe jalamile suusatada, oli mehe suusakombinesoonis pikk lõikehaav ja ta kannakõõlus sai nõnda viga, et vajas kohest operatsiooni. 37aastase mäesuusalegendi jaoks oli tegu alles hooaja esimese võistlusega, sest kaks ja pool kuud varem oli ta käinud noa all seljavigastuse tõttu. Miller andis pärast õnnetust AP’le teada, et kaalub tõsiselt karjäärile punkti panemist: "Ideaalis saad ise valida, kuidas suusad varna riputad. Vahetevahel aga ei saa."

Milleri õnnetus polnud aga sugugi ainus hirmus vaatepilt, mida Beever Creekis nähtud on: paar päeva pärast ameeriklast põrutas alpi kahevõistlusel 110 km/h kiirusega käkaskaela Ondrej Bank. Tšehh kaotas enne raja viimast hüpet suusa, lendas peaga vastu rada ja lohises kaltsunukuna finišisse. Kuigi rajameedikud pidid teda ligi kümme minutit turgutama, võib Bank jumalat tänada – kukkumine lõppes vaid peapõrutuse ja marrastustega.

Hirmsad hüpped

Bankist pikemalt turgutasid arstid jaanuaris suusahüppaja Simon Ammannit. Šveitslase äratõukekiiruseks Bishcofshofeni mäel oli 93 km/h, pärast 136- meetrist õhulendu oli tempo hinnanguliselt ligi 120 km/h. Oma elus tuhandeid selliseid hüppeid teinud neljakordne olümpiavõitja hindas seekord maandumist veidi valesti, suusad polnud päris paralleelselt ning need viisid mehe jalad maandudes harki ja suusahüppaja lohises kümmekond meetrit näoli maas.

Abikaasa Yana ning kolmekuune pisipoeg Theodore pidid abitult kõrvalt vaatama, kuidas verise näoga Ammann tervelt 15 minutit arstide valve all teadvusetult lumel lamas. Lõpuks diagnoositi šveitslasel ajupõrutus.

Vaid nädal pärast Ammanit pani oma tänavusele hooajale hirmsa põntsu Anders Bardal: Wisla MK-etapi kvalifikatsioonis ülipika õhulennu teinud norralane kaotas maandudes tasakaalu ja kuigi ta pääses näoli lumele lendamisest, pani ta tasakaalu otsides käe maha nõnda õnnetu nurga all, et murdis randmeluu.

Nii Amman kui Bardal üritavad olla tagasi hüppemäel tuleval nädalal Falunis algavateks maailmameistrivõistlustel, ent iga taoline õnnetu kukkumine käib höövlina sportlase enesekindluse pihta.

Võtame või mullu suvel tippspordist loobunud Thomas Morgensterni näite. Esmalt lõi ta 2013. aasta detsembris Titisee-Neustadti võistlusel pärast 141meetrist hüpet maandumisel pea vastu jäist lund, saades näovigastusi ning murdes sõrmeluu. Kuu hiljem kukkus austerlane rajult Kulmi lennumäel, kus sai taas tõsise peavigastuse ning lisaks kopsusiseseid marrastusi. "Ma tegin suvel kõik, et enda enesekindlus taastada, kuid see ei õnnestunud. Kui tornis tuleb mõte, et suusaside võib puruneda, siis pole mõtet jätkata," selgitas mullu septembris karjääri lõpetanud mees, et vigastused panevad lõpuks sporti kartma.

Kui mäesuusatamise ja suusahüpete kohta võib alati öelda, et tegu ongi riskantsete aladega, siis vigastusvikat võib sportlase jalust niita ka tavalisel murdmaarajal. Hoiatav näide on meilgi olemas – Aivar Rehemaa. Täna täpselt aasta tagasi startis eestlane Sotši olümpiamängude suusavahetusega sõidus valuvaigistite toel, sest oli päev varem treeningul teinud amatöörliku apsu. "Kukkusin ja suusakepi ots tabas mind rindu," meenutas mees toona.

Ent Rehemaa hirmsaim mats tabas teda selle aastanumbri sees. Eestlane jättis Tour de Ski Toblachi etapil ootamatult pooleli ja kurjad netikommentaatorid said paar tundi rahus keelt teritada, enne kui selgus mehe katkestamine tõeline põhjus: "Üks šveitslane hüppas mu tagant välja, pressis ette ja kukkus. Panin talle täiega sisse ja lendasin üle tema plakatitesse. Kui ma end üles ajasin, oli suusakepp otsast katki ja põlv veritses."

Rada puhtaks!

Skeletonisõitja Jane Channel on õnnesärgis sündinud. Kui tavaliselt ulatuvad pea ees mäest alla tuhisevate sportlaste kiirused üle 100 km/h, siis kanadalanna sai Austria Iglsi rajal just stardi ja oli jõudnud kiirendada vaevalt 30 km/h, kui põrkas kokku jää lumest puhastajate poolt rajale unustatud harjaga.

Olukord võib tunduda küll naljakana, ent praegu kaotas Channel õnnetuse tõttu kõigest aega. Kui luud oleks teda tabanud raja alumises osas, kus kiirused palju suuremad, oleks võinud tulemuseks võinud olla väga tõsine vigastus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee