Rein Taaramäe (keskel).Foto: Astana Cycling Team
Jalgrattasport
15. veebruar 2015, 21:49

Taaramäe eilsest triumfist: olen alati unistanud pikast soolosõidust (3)

Sellest hooajast Astana rattaklubis sõitev Rein Taaramäe sai oma hooaja avavõistlusel kirja uhke võidu, kui triumfeeris eilsel Hispaanias peetud Vuelta a Murcia nimelisel 198,1 km pikkusel ühepäevasõidul. Taaramäe kirjutas oma Facebooki lehel eilsest võistlusest lähemalt.

"Käimas on viimane esimese kategooria tõus (10km), Movistari tiim sikutab ja mina haun plaani rünnata ja loodan 2-3 meest appi saada.

55km enne finišit ja 5km enne tõusu lõppu kergitan tagumikku. Annan 1 minut püsti tuld, peale sprinti kiikan üle õla ja enda üllatuseks olen täitsa üksi ja punt paistab umbes 10 sekundit taga olevat. Egas siis midagi, ütlesin endale ja panin eesmärgiks punnida mäe lõpuni, et näha mis saab. Sai nii palju et olin vahe 30 sekundi peale saanud. Ees ootas 15 km keerulist laskumist, kõik riskid ja laskumise lõpus oli edu 1 min 30 sekundit. Tundus nagu teised oleks seenel sellal käinud, kui mina kurve sirgeks pingutasin.

Suunurki see edu siiski ülesse ei tõmmanud, sest ees ootas 35 km pulksirget teed, vähe sellest - kogu see osa oli tugevas vastutuules. Nii tugevas, et näituseks sõidaks normaalsetes oludes sellisel teel umbes 50 km/h aga mina venisin 30-35 km/h, lisaks lainetas tee üks hetk 500 meetri jooksul 2% ülesse ja siis sama palju alla. Kes on rattur olnud teab et hullemat kombinatsiooni pole olemas!

Arutasin siis seal endaga, et pean end tuulest läbi murdma nagu jäälõhkuja jääst, see tähendab, et suure jõuga ja valisin raske ülekande mida kangutasin kogu jõust pea maas 30 km järjest, naljaosa on aga see, et punt pani taga mansat aga kaotas mulle järgmise 15 km jooksul veel ühe minuti! 10 km enne lõppu oli vahe veel 2.30, kuid siis 6km enne lõppu tundsin, et kurat enam ei suuda ja hakkasin järgi andma. Lõpus tuli ronida veel 2 km tõusu, mille all olid jälitajad veel 2 minuti peal, tõusu all oli tunne, et siia ma nüüd suren, tulge ja tapke, jalad olid täiesti heledaks vändatud ja lihased täiesti puruks.

Viimasel tõusul proovisin ka korra rattal püsti tõusta kuid koheselt kukkusin mauhti sadulasse tagasi, jalad olid nii läbi, et isegi oma keha ei suutnud enam kanda! Üles ma siiski sain ja võidu võtsin. Olgu öeldud, et 2 kilomeetri jooksul kaotasin grupile 1 min 50 sekundit. Vot nii läbi olin!

Kindlasti elu muljetavaldavam sõit, ühtlasi ka ühe unistuse täitumine, olen alati unistanud pikast ja raskest soolosõidust, nüüd on linnuke kirjas!"