Spordiblogi

Ott Järvela | Sõltumatusest ja vastutusest aasta pärast Sotši olümpiat (8)

Ott Järvela, 16. veebruar 2015 08:00
Sotši olümpiapark.Foto: GARY HERSHORN
Täna, aasta aega tagasi oli Sotši olümpia täies hoos. 16. veebruaril 2014 sai Venemaa meeste jäähokiturniiril suure hädaga jagu Slovakkiast ning vapper Soome kaotas napilt Kanadale, Rootsi suusameeskond võitis oivalise sõiduga teatekulla ning norralane Kjetil Jansrud meeste ülisuurslaalomi.

Venemaa polnud veel alustanud intensiivset kuldade noppimist, millega lõpuks medalitabel kinni pandi, aga vaatamata oma sportlaste loodetust veidi kehvemale esinemisele ja ka jäähokimeeskonna mitteveenvale mängule oli olümpiavaimustus suur nii Sotšis kohapeal kui ka Venemaa üleriiklikes telekanalites.

Samal teemal

Viimastes anti hagu nii võimsalt kui vähegi võimalik. Miljonitele Venemaa televaatajatele sisendati Sotši olümpiamängude abil üliriigi tunnet. Mainekujunduslikult oli töö väga professionaalne, aga kontrast poolteist aastat varasema Londoni olümpiaga tülgastav.

Kui britid nautisid täiel rinnal neile külla tulnud maailma, keda kostitati hea ja paremaga, siis Venemaa jaoks olid olümpiakülalised tülikas ja ebameeldiv kohustus. Need vaenulikud sindrinahad julgesid ju välja öelda, kui ebaõiglust või potjomkinlust nägid (mõlemat kohtas Sotšis pea igal sammul) ning ohustasid nõnda suurt eesmärki – Suure Juhi lausülistamist.

Sotši olümpia võltsuse valguses oli isegi hea, et sportlikult olid mängud Eesti jaoks totaalne ebaõnnestumine. Omade medaliohu puudumine lubas juba toona võistluste jälgimise kõrval mõelda sügavamalt olümpiamängude mõttele ja rollile. Eeldusel, et selleks on ikka jätkuvalt spordi abil maailma paremaks muutmine, siis rikkus Sotši reegleid rämedalt ja rõvedalt.

Sotši olümpiale järgnenud aasta (Krimmi okupeerimine, reisilennuki allatulistamine, sõda Ukraina vastu jm) on ainult kinnitanud, kui üdini ebamoraalne oli Venemaad korraldusõigusega austada. Ühest häbiplekist maailma spordiüldsusele paraku ei piisa, vaid 2018. aasta jalgpalli MM-finaalturniiriga lisandub sinna uus ja veelgi suurem lärakas.

Üldiselt on hea, et rahvusvahelised spordiorganisatsioonid on spordivälistest poliitilistest protsessidest sõltumatud. Oleks ääretult nõme, kui mõne võistluse korraldusõigus või põhimõtteline dopinguküsimus muutuks objektiks kauplemises, kus osapoolteks näiteks kliimakokkulepe ja/või elektrienergia müügihind.

Aga spordiorganisatsioonide sõltumatuse tumedam pool avaldub olukordades, kus nood unustavad oma üldisema moraalse vastutuse ja lähevad (rahaahnuse tõttu) ülbeks. Sotšile taliolümpia ja Venemaale MM-finaalturniiri (ning sellega automaatselt kaasneva 2017. aasta maailmajagude karikaturniiri) korraldusõiguse andmine on täpselt säärased näited.

Samasse ooperisse kuulub ka Kalev/Cramo osalemine korvpalli Ühisliigas, mille peasponsor VTB pank kuulus Ukraina sõja puhkedes Lääne poolt sanktsioneeritud Venemaa ettevõtete esimesse lainesse. Leedu klubid loobusid Ühisliigast, Kalev/Cramo mitte.