Hugo Tipner | Kvaliteet vs kultuur ehk jalgpalliklubide vastutus mineviku ees (2)

Pisut kõhedaks ehk teeb, aga mis parata – radikaalset pööret perutavas protsessis lähitulevikus ilmselt ei toimu. Inglismaa kõrgliiga 25. vooru koosseisudes oli inglasi 35,5%. Sarnane protsent (35,4% ehk 3,6 jalgpallurit) kehtib ka Meistrite liiga 1/8-finaalidesse jõudnud 16 meeskonna kohta nende viimastes koduliiga kohtumistes.

Kui piire sisuliselt pole ja rahvus pole oluline, kerkib küsimus: mis saab suurklubide traditsioonidest ja kuidas need suhestuvad olevikuga? Tundub, et kunagisest vaimsusest hoitakse kiivalt kinni. Selle kaudu konstrueeritakse meelevaldselt olevik, mis tegelikult pole iseenda minevikuga enam seotud. Jääb nimi ja fännid nime taga. Ja siis klubi ise lakkamatult roteeruva mängijate seltskonnaga.

Ometi, miks peaks traditsiooni siduma nõnda otseselt sellise hägusa mõistega nagu "rahvus"? Ega peagi. Vaieldamatult kantakse klubi vaimu edasi ka teisiti (lemmikklubi pärandatakse isalt tütrele, emalt pojale jne), aga mõeldes Meistrite liigas konkurentsi jäänud meeskondadele, tekib küll paras annus nõutust – Manchester City, Londoni Chelsea, Pariis Saint-Germain, Madridi Real, AS Monaco jne. Kokku ostetud satside puhul tundub traditsioonidele rõhumine kuidagi kahepalgelisena.

Samas ei kahtle ilmselt keegi, et Meistrite liiga kohtumistes näeb kõige kvaliteetsemat jalgpalli. Milline kiirus, vastupidavus, tehniline ja taktikaline pagas! Nauding puhtast mänguilust!

Mängulise kvaliteedi kõrval on aga ka kultuuriline kvaliteet – vaatajad hindavad küll platsil toimuva taset, aga esmane väärtus seisneb selle taseme ja klubi ajaloo, traditsioonide pingeväljas. Nagu Madalmaade maastikumaalijail kunagi, kui ilu ei paikne ei looduses ega lõuendil, vaid kusagil vahepeal, kusagil nende virtuaalses ühisruumis.

Heaks ja mitmekesiseks näiteks on tugevuselt teine eurosari Euroopa liiga, kus kvaliteet pole nii kõrge, aga meeskondade side klubi eripäraga oluliselt tugevam ja märgatavalt rohkem esineb lummavaid ajaloolisi vastasseise. Euroopa liigas on konkurentsi jäänud 32 meeskonda, kellest täpselt pooltel oli viimases koduliiga kohtumises enamik mängijaid kodumaalt (algkoosseisus keskmiselt 6). Rahvuslik küsimus pole klubide puhul alati määrav, aga laiemalt annab see neist siiski üpris soliidse arusaama.

Miks mitte projitseerida sama küsimus hetkeks ka meie kodusele korvpallile? Ma pole kunagi aru saanud, miks kritiseeritakse BC Kalev/Cramo klubi suure hulga välismaalaste soetamises. Turumajanduses on see ju normaalne. Soovitakse sportlikku edu, pannakse kokku korralik eelarve, pakutakse fännidele emotsioone.

Elatakse olevikus sportliku eesmärgi nimel nagu maailma absoluutses tippjalgpallis. Ainsa (aga olulise) erinevusega – sellistel meeskondadel nagu Ehitustööriist pole ette näidata tõsiseltvõetavaid traditsioone. Ilmselt on kõigil paari aasta pärast meelest läinud, kes pagan see Freimanis või Elegar või Singler oli...

Jalgpalliklubidel aga on vastutus mineviku ees. Paganama kahju, et paljud on seda kiire sportliku edu nimel valmis solkima. Igatahes jääb jalgpallisõpradel kaks varianti, mis teineteist sugugi ei välista. Ühelt poolt absoluutse kvaliteediga Meistrite liiga. Julgeks aga väita, et tõelised jalgpalligurmaanid ootavad pingsalt hoopis neljapäevast Euroopa liigat, mis pakub hulganisti kultuurielamusi. Kas või mäng itaalias Torino kohaliku(!) meeskonna ja baskidest koosneva Bilbao Athleticu vahel...