madin: Hokiväljakul on Siim Liiviku (paremal) põhirelvaks hirmkõva võitlusvaim. Fotol madistab ta Tampere Ilvese mängijatega. Olgu öeldud, et hoolimata Ilvese ponnistustest tollest olukorrast väravat ei sündinud. Foto: Petteri Äikäs
Ott Järvela 21. veebruar 2015 07:00
Siim Liiviku koduklubi Espoo Bluesi riietusruumi ees seisev kiri "Ühed unistavad edust. Teised ärkavad ja rügavad edu nimel kõvasti tööd!" kinnitab, et Eesti parim jäähokimängija on igati õiges kohas. "Tööd ma ei salga, vaid armastan," sõnab Liivik. 

Jäähoki puges nelja-aastasena ema, õe ja kasuisaga Soome kolinud Liivikule hinge õige ruttu. Soomes kohtab jäähokit igal sammul ning telekast nähtud NHLi matšid jätsid sügava mulje. "Korsos (asum Helsingi eeslinnas Vantaas – toim) elades oli meil maja kõrval jääplats, kuhu sõbrad talvel mängima läksid. Mina nendega ühes ja nii see algas," meenutab Liivik.

10aastaselt läks Liivik hokitrenni ning on praegu, 17 aastat hiljem Soome kõrgliigaklubi Bluesi meeskonna abikapten ja kandev jõud. Tee tippu on, nagu headel sportlastel enamasti ikka, olnud keeruline ja takistusterohke.

Tippu viisid sõber Mikko, visadus ja töötahe

"Meie perel oli alguses majanduslikult raske. Raha auto jaoks polnud ja ma ei saanud Helsingis trennis käia. Kui muidu lähevad poisid Soomes hokitrenni juba 4-5aastasena, siis mina alles 10sena tänu sõber Mikkole, kes samuti Helsingis harjutas ja kelle vanemad mind autoga edasi-tagasi sõidutasid.

Kui neid ei oleks, siis kas ma praegu üldse mängiksin jäähokit? Tänan Mikko perekonda igal kokkusaamisel. Kui Mikko jäähokiga lõpetas, läks keeruliseks. Aasta jäi sisuliselt vahele. Aga tahtsin ikkagi väga mängida ja hakkasin päris väikese poisina üksi trennis käima.

Kodunt jäähalli oli tund aega sõitu. Esmalt rongiga, siis metrooga ja siis bussiga. Suur spordikott jäähokivarustusega kaasas. Need ajad karastasid. Tõsi, eks vahel vaatasid teiste poiste vanemad, et kuhu see Siim nii hilja üksinda läheb, ja viisid mu autoga koju ära," meenutab Liivik.

Visadus ja töötahe Paide lähedal Tarbjal sündinud Liivikust tippmängija tegidki. "Töö on mulle alati maitsnud. Olen selle emalt pärinud. Tema rabas Soome kolimise järel meie jaoks 12tunniseid tööpäevi teha. Kõik oli uus ja kontakte polnud. Võõrasse riiki elama minnes ja kõige alumiselt alustades on alati raske. Olen emale väga tänulik ja proovin midagi tagasi anda. Töö tegemine on minu anne."

Samas kinnitab Liivik, et püha lehm jäähoki ei ole. Vahel on leiva lauale ja vorsti leivale toonud mäng ta põhjalikult välja vihastanud. Kui noore profina Helsingi IFK klubis treeneriga asjad ei klappinud, saabus Liivik mitu korda koju jutuga, et nüüd aitab, lõpetan. Õnneks sai armastus mängu vastu pettumustest alati võitu. "Jäähoki on mind ka kõvasti aidanud ja mitmest asjast päästnud. Korso oli natuke geto moodi koht ja mitmed sealsed sõbrad on läinud teist rada pidi."

Jäähoki jaoks ammutab energiat kultuurist

Kuigi profisportlane ollakse 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas, peab Liivik väga tähtsaks elu jäähallist väljaspool. "Ajudele tuleb muud peale jäähoki kah anda! Minul on selleks eelkõige muusika. Käin ka teatris ja muusikale vaatamas-kuulamas. Tean, et vajan kultuuri, mis annab jäähoki jaoks energiat."

Liivik on Soomes tuntud räpp-artist, esinejanimega Märkä-Simo. Muuseas, just Simoks hüütakse teda ka Bluesi meeskonnas. Kui Liivik 2011. aastal HIFKi koosseisus Soome meistriks tuli, oli tema osalusel sündinud lugu "Häissä" parajasti Soome muusikatabelite tipus ning meeskonna võidupeol esitas Liivik pala mitme tuhande fänni ees.

Esinemas käib ta praegugi. Jäähoki-hooaja jooksul vähem, aga suvistel festivalidel rohkem ja meeleldi. "Sõbrad on väikesest peale muusikaga tegelenud ja mullegi on see meeldinud. Lahe. Mulle meeldib. Räpp on praegu Soomes väga populaarne kah. 50 000 — 60 000 pealtvaataja ees laval räppida on mõnus!"

Muusika ja tippsport on üllatavalt sarnased

Kas mõnusam kui jäähokit mängida? "Ei teagi, kumb parem on. Jäähokis pole publik alati minu poolt, aga laval hitte esitades on kõik alati minuga kaasas. Tegevus ise on täiesti teistsugune, aga kaasnevad adrenaliin ja see meeldiv ebareaalsuse tunne on samad.

Aga hoki ja muusika vahel on ka mitmeid sarnasusi. Näiteks etteasteks valmistumine. Kontsert ei tähenda, et muusik läheb kohale, võtab pilli kätte ja hakkab mängima. Kõik tuleb enne peas läbi käia. Täpselt nagu mina mõtlen jäähokis enne mängu läbi oma vahetused ja taktikalised plaanid. Mul on väga põnev neid nüansse vahetult näha ja rääkida neist sportlastele, kes ei tee muusikat, ja muusikutele, kes ei puutu kokku spordiga."

Loogiline, et mees, kes mitme tuhande inimese ees mitu korda nädalas jäähokit mängib ja mitmekümne tuhande ees laval käib, on tuntud sell. "Vahel see meeldib mulle, vahel mitte. Tore, kui koos sõpradega saab peole minna ilma sabas seismata. Aga samas tuleb peol olles end kontrollida.

Tuntuks olemine käib jäähokimängija ameti juurde. Patt oleks nuriseda. Oleme ausad – ma elan praegu oma unistust! Mõtlen üha sagedamini, et jäähokit ma igavesti ei mängi. Jah, 8-9 aastat vast ikka veel, aga sama palju aega on profina juba seljataga. Pean nautima ja naudin kah!"

"Olen Soomes uhke, et olen eestlane!"

Sünnimaaga on Liiviku side jätkuvalt tihe. Ema ja õde elavad küll Soomes, aga ülejäänud suguvõsa Eestis. Pärast täna pärastlõunal toimuvat mängu JYPiga põikab Liivik näiteks päevaks onutütrele külla. "Ilmselt tahaks ikka millalgi Eestisse tagasi kolida. Praegu proovin aga igal võimalusel Eestit esindada ning olen uhke selle üle, kes ma olen ja kust ma tulen," märgib hokimees.

Mis asjad Liivikut peale jäähoki või muusika köidavad? Iga hooaja järel premeerib ta end surfamisreisiga Indoneesiasse ja üks eesmärk on veel: "Tahaks millalgi pere luua. Olen perelähedane tüüp ja lapsed mulle väga meeldivad. Pane ajalehte kirja, et otsin endale Eesti pruuti!"

Keerukas koondiseteema + KHL?

Kui Siim Liiviku klubikaaslane Robert Rooba on Eesti jäähokikoondise kandev jõud, siis Liivik Eesti eest mängida ei saa. Nimelt kutsuti ta aastate eest Soome U20 koondisesse, mis Rahvusvahelise Jäähokiliidu (IIHF) karmide reeglite järgi sisuliselt välistab naasmise Eesti meeskonda.

Selleks peaks Liivik esmalt neli aastat Eesti kõrgliigas mängima, mille tase temale sobivast sama kaugel kui Tallinn Montevideost. Võib-olla õnnestub aga teenida kutse Soome täiskasvanute koondisesse? "Väga võimatu see ei ole. Peatreener Kari Jalonen oli HIFKis mu juhendaja. Kui mängud lähevad sama hästi kui seni ja veidi end arendan, siis…"

Klubikarjääri mõttes on kaugemaks sihiks siirdumine KHLi. Paari aasta eest Liivikut sinna kutsuti, aga toonane koduklubi HIFK ei lubanud. "Natuke kripeldab. Praegu on KHL minu jaoks rohkem nagu unistus. Iga päev sellele ei mõtle, aga suur unistus peab inimesel alati olema. Motivatsiooni jaoks."