Võrreldes eelmise hooajaga, kus poolehoidjatele pakuti EuroChallenge’i sarjas rohkem positiivseid elamusi kui varasema viie aastaga kokku, jäid tänavused esitused muidugi kahvatumaks.

Ei juhtu tihti, et klubikorvpallis teeb mõni meeskond täpselt "oma ära". Praegune Rock sai sellega EuroChallenge’i vahegruppi jõudmisega ja sealt kvaliteetsemate Frankfurdi Skylinersi ja Saraatovi Avtodori vastu välja pudenemisega aga hakkama. Omasuguseid ja nõrgemaid peamiselt võideti, tugevamatele jäädi erandiga Saraatovis kindlalt alla. Ja kui alagrupikaaslane Rovinari Energia Rumeeniast tundus esmapilgul selline, keda tartlased peavad kindla peale võitma, siis tegelikult teevad just nemad Rocki ehk pääsevad veerandfinaali.

Ideaalseid variante pole

Edaspidi on just tugevuselt kolmandas (ehk nõrgimas) eurosarjas alagrupist edasipääsemine Rockile platooks, kust ei tahaks alla kukkuda. Eeldades, et meeskonna koosseis suvel eriti ei muutu, siis on see igati tehtav. Ühtlasi on sellel hooajal mängugraafiku ideaalmudelile päris lähedale jõutud. Kohtumisi poleks liigselt kuhjunud isegi siis, kui EuroChallenge’is oleks jõutud taas veerandfinaali ja Balti liigas purjetataks finaalini välja. Kummaline olukord juhtuks siis, kui homme algavas Balti liiga veerandfinaalis Liepajale alla jäädakse – nii oleks Rockil märtsis vaid kolm ametlikku mängu.

Teisalt, kui ala lähiregiooni jõujooned ei muutu (Balti liiga ei taasta oma hiilgust, VTB Ühisliiga mõju kasvab), siis jääbki Rocki hooaja "seksikus" sõltuma kuuest EuroChallenge’i alagrupimängust. Tasub vaid eurosarjast varakult välja potsatada ja alates jaanuarist on olukord nii hull, et muidu rutiinne Eesti meistriliiga matš Rakvere Tarva või Raplaga kujuneks nigelama kuu tipphetkeks.

"Oleksite" peale ehitatud hooaja puhul ideaalseid variante pole. Et pallurite pidupäevi – tugevaid mänge – liiga väheks ei jääks, tuleb kokku ajada vähemalt samal tasemel koosseis, mis viimasel kahel korral. Et Rocki tuumik vananeb ning rahapuid ja jalaga uksi lahti löövaid Tartu noori kuskilt ei paista, on raske kokku panna ka meeskonda, kelle miinimumeesmärk oleks EuroChallenge’i vahegrupi asemel veerandfinaal või isegi Final Four.

Koondisemehed sobivas rütmis

Mõnes mõttes on tegu tupikseisuga, aga igal juhul on praegune variant parem kui klubijuhi Andres Liinati aastaid tagasi välja käidud üliõpilasspordi mudel, kus Rock oleks muutunud sarnaseks TTÜ korvpalliklubiga. Tore, et ebapopulaarsete otsustega lõpuni ei mindud ja linna jaoks oluline meeskond profitasemel alles jäeti. Sest nii-öelda tsirkust on inimestel vaja.

Enam-vähem tugevat Rocki on vaja ka Eesti koondisel. Põhimehed Janar Talts, Gert Dorbek ja Tanel Sokk on saanud piisavalt rahvusvahelisi mänge ja septembrikuisele Riiale mõeldes mitte liiga koormava mängu-graafiku. Tingimused, et nad saaksid EM-finaalturniiril oma parimat mängu näidata, on loodud. Sama kehtib ka põlvedega kimpus oleva Joosep Toome ja puhtaks viskekahuriks olemisega aina paremini kohaneva vanameistri Valmo Kriisa puhul.

Kahjuks on Tanel Kurbas viimaste kuudega meie korvpallihierarhias langenud 2010.-2013. aasta tasemele ja koondise pingiotsal istunud Timo Eichfussi hoog on novembri-detsembriga võrreldes raugenud. Suurt rolli on selles mänginud ka põlvevalu. Aga vähemalt näitas Eichfuss, et kui võimalus antakse, suudab ta selle vähegi tervena ära kasutada.