15aastane Mai Narva – juba Eesti meister, sihiks maailma tipp (3)

Maleperekondade lastelt pole mõtet küsida, millal nad said käigud selgeks. Kui kodus on nupud 24/7 laual, siis käigud ühel hetkel lihtsalt jäävad külge. Kui huvi tekib ja süveneb, tuleb pärast käikude selgekssaamist järjest ka kõik muu. Nii palju Mai teab, et viieaastaselt uuris ta arvutis juba maleprogrammi.

"Arvuti" ongi male viimase sajandi arengu tähtsaim väljend. "Aastakümneid tagasi võttis aega, kuni Paul Kerese kusagil välismaal mängitud partiid jõudsid Eestisse. Nüüd rikkusin maleolümpia ajal oma silmad ära, kui minu tütar Regina, tema tütred Mai ja Triin Eesti koondisse kuulusid ning kõik partiid jooksid reaalajas arvutisse," naerab ema ja vanaema Merike Rõtova.

Vanemad ei realiseeri ambitsioone lapse peal

Kuueaastaselt läks Mai malekooli, hakates juba lasteaia ajal käima seal kaks korda nädalas – esimene juhendaja Ervin Liebert on tänaseni üks tema abistajatest. Mõistagi on tütreid õpetanud ka maletreenerist isa Jaan Narva. Rõtova märgib, et vanem saab kindlasti aidata, kuid teatud määral on ükskõik mis spordialal oma last keerulisem õpetada.

"Mõni vanem kipub enda untsuläinud ambitsioone enda lapse peal realiseerima. Meie peres niisugust asja kindlasti pole," muigab papa Jaan, ja tütar noogutab. Vanaema lisab: "Mai peale pole kunagi karjunud ei ükski treener ega kodused."

Mai kuulub põlvkonda, kes ei kujuta arvutita elu ega maleõpet ette. Näiteks ei pea treener elama-viibima sinuga samas linnas, harjutada saab Skype’i ja spetsiaalse maleprogrammi abil. Teda juhendavad ka Kaido Külaots ja Ülar Lauk.

Mai tuli mullu kõigi aegade noorimana (14aastaselt) Eesti naiste meistriks, mängis seejärel maleolümpial Eesti naiskonna esimest lauda ning võitis oktoobris Gruusias Euroopa U16 vanuseklassi meistrivõistlused.

"Maleolümpial olin algul päris närvis, aga lõpuks jäin punktidega plussi (11st 6,5 – toim). Pean väga tähtsaks seda, et treener Külaots oli olümpial kaasas. Analüüsisime, kuidas järgmine vastane mängib ja tundsin end psühholoogiliselt hoopis kindlamalt," räägib Mai meeste maailmameistri Magnus Carlseni kodumaa linnas Tromsös peetud maailma suurimast malepeost, kus tema kuulsaim vastane oli Rootsi suurmeister Pia Cramling.

Vanaema Merikese Mustamäe korter on maleraamatuid täis. Kui palju Mai neid on uurinud ja kas tänapäeva noortel on üldse veel vaja teada, kuidas mängis Wilhelm Steinitz või Emanuel Lasker? Mai tunnistab, et raamatuid ta riiulist väga välja võtnud ei ole. Isa Jaan märgib kõrvalt, et avanguteooria jääb umbes kümne aastaga ajale jalgu ning kui vanadest raamatutest saab avangute esimesed käigud mõistagi kätte, siis põhjalikum teooria on pidevas muutumises ja kogu vajalik info talletub nüüd suurtes andmebaasides. Info on kaup, mis maksab – osa sellest saab ka tasuta, kuid siis on kvaliteet kõikuv.

"Oluliseks saab oskus eristada vajalikku mittevajalikust. Mida kõrgemal tasemel maletaja, seda paremini ta seda suudab. Maletajad vajavad jätkuvalt treenereid-sekundante, kes samuti tegelevad infohulga töötlemisega. Arvuti aitab küll avanguteooriaga, aga kesk- ja lõppmängu mängivad ikka inimesed ise. Inimlik faktor ei kao," lisab Jaan.

Suured maletajad ütlevad: mida paremini hakkad mängima, seda rohkem mõistad, et seda, mida sa malest ei tea, on veel rohkem kui seda, mida sa tead. Mai muheleb, et täpselt niisugune see mäng ongi.

Malepere 100 aastat – iseõppijatest arvuti abini

Mai Narva perekonna näitel on aga huvitav jälgida, kuidas on male õpetamine-õppimine ja tippude harjutamine terve sajandi (!) vältel arenenud. Eesti tasemel on medaleid võitnud ka Mai vanemad õed Triin ja Ann, samuti ema-isa Regina ja Jaan Narva ning vanaema-vanaisa Merike Rõtova ja Boriss Rõtov; lisame veel Regina venna Igor Rõtovi ja tolle abikaasa Tuulikki Laessoni. Ka vanavanaisa Oskar Kuningas (Merike Rõtova isa) oli maletaja. Ses peres on õpitud ja mängitud malet sadakond aastat!

Kuidas jõuti male juurde eelmise sajandi algul? "Inimesed lihtsalt mängisid malet ning mängimise kaudu õppisid ja arenesid," räägib Merike Rõtova, kuidas tema isa malemängu selgeks sai. "1920ndatel aastatel tema vanem vend mängis koolis. Eesti tuntumaid malepublitsiste Valter Heuer on öelnud: väga palju aitas sel ajal male populaarsuse kasvule kaasa asjaolu, et igas endast lugupidavas ajalehes ilmus malenurk."

Samamoodi mängimise abil arenes ülikiirelt ja tõusis maailma tippu Eesti kõigi aegade suurim malegeenius, 1916. aastal sündinud Paul Keres, kes võitis juba 22aastasena suure AVRO turniiri.

"Ka minu põlvkond pidi esialgu veel jalgratast leiutama, aga hakkas abi saama ka raamatutest," jätkab Rõtova. "Mida rohkem mängisid, seda rohkem said aru vajadusest mänge analüüsida. 1947. aastal kirjutas Keres raamatu "Malekool" esimese osa, mis käsitles küll põhiliselt hispaania avangut. "Malekooli" teine osa on mul kapsaks loetud."

Maleõpetuses toimus oluline murrang, kui 1966. aastal avati Tallinnas malekool ning lapsed hakkasid õpetust saama treenerite käe all. Peagi läks sinna õppima Jaan Narva, kes oli huvi mängu vastu saanud siis, kui tema isa oma vennaga nuppe tõstis. Tekkima hakkas noortevõistluste süsteem. 1971. aastal Moskvast maletreeneri paberid saanud Tõnu Truusi kaudu hakkas sealsest keskmaleklubist Eestisse ka tipptasemele lähedast infot tulema. Kümme aastat pärast Truusi sai Venemaa pealinnast maletreeneri kutse ka Jaan Narva.

Tulemused ei lasknud end oodata, 1980. aastate alguses võitsid noorte EMidelt medaleid Jaan Ehlvest ja Lembit Oll, kes tõusid tegijaks ka täiskasvanute klassis.

Kui veel 30 aastat tagasi kirjutati avanguvariante perfokaartidele, siis sel sajandil on m ale arengu märksõnaks "arvuti". "Eriti plahvatuslik on arvutite võidukäik viimase kümne aasta jooksul, kui see on jõudnud praktiliselt igasse koju," lausub Rõtova.