VÕITLUS: Vabamaadluses võib erinevalt oma kreeka-rooma sugulasest ­haardeid teha ka allpool vööd. Sinise vormiga on Taaniel ­Piiskoppel, kes krooniti tunniajase vahega Eesti meistriks mõlemas stiilis.Foto: Aldo Luud
Maadlus
2. märts 2015, 07:00

Vabamaadlus hakkab lõpuks ometi elumärke näitama. Või kas ikka hakkab? (3)

Eile peeti Tartus esmakordselt samal päeval maadluse kõigi olümpial kavas olevate stiilide Eesti meistrivõistlused. Nii heitlesid Lõunakeskuse jääväljakule püstitatud areenil rohkearvulise publiku ees nii meie üks tuntumaid sportlasi, kreeka-rooma maadleja Heiki Nabi kui Eestis teisejärgulisteks muutunud vabamaadlejad. Pärast pikka pausi ja tegemata tööd on ka vabamaadluses lõpuks jää pisut liikuma hakanud.

Esmalt meenutuseks: pärast iseseisvuse taastamist olid mõlemad maadlusviisid üpris võrdsel positsioonil. Viimati esindas Eestit olümpiamängudel vabamaadleja aga koguni 19 aastat tagasi Atlantas – kadunud Küllo Kõiv sai kõrge 7. koha. Kreeka-rooma maadlejad on viimasel kümnendil peaasjalikult tänu Heiki Nabile, aga ka Ardo Arusaarele ja Epp Mäele aina enam esile tõusnud.

Nabi maailma tippu viinud kreeka-rooma maadluse spetsialist Henn Põlluste ei osanud esimese hooga öelda, miks sõsarad pole suutnud ellu jääda, aga lisas, et ilma süsteemita ja järjepideva tööga ei juhtu midagi. "Eks nad peavad vaatama ikka oma kapsaaeda. Ilmselt tehakse tööd vähem või siis kehvemini."

Uus akadeemia noortele

Eesti maadlusliidu peasekretär Antti Lepik meenutas, et lõplikult läks asi käest ära aastatuhande vahetusel. "Audenteses lõpetati vabamaadluse õpetamine 2002. aastal ära ja sealt algas vähikäik. Teistele maadlejatele jäi Audentes väga oluliseks, sest nii Nabi, Arusaar kui Mäe on kõik just sealt tulnud. Vabamaadlus jäi aga ainult entusiastide vedada," sõnas ta ja lisas, et osaliselt toodi meistrivõistlused kokku eesmärgiga vabamaadlust rohkem inimestele tutvustada. Praegu on Eesti vabamaadluse peamised keskused Viljandis, Põlvas ja Kohtla-Järvel.

Heade vabamaadlejate põud on nii suur, et hetke parimal Aleksei Baskakovil pole treenimise mõttes Eestis midagi teha. Küll leidis ta võimaluse harjutada kahekordse olümpiavõitja Sergei Beloglazovi grupis Kaliningradis.

Hääbuvat kandepinda üritab alaliit suurendada Suure-Jaani gümnaasiumisse loodava Tääksi spordiakadeemiaga, mis peaks kandma Audentesega sarnast funktsiooni ja alustab sel sügisel.

"Tegelikult pole isegi oluline, kas noor vabamaadleja tuleb sinna 8. või 9. klassist, vabalt võib ta astuda ka juba kolmandasse klassi. Majutuse ja toidu maksame kinni. Kuidas asi täpselt käima läheb, on muidugi vara öelda. Asi on värske, konkurss veel käib. Küll teame, et kaks head treenerit Rain Aleksandrov ja Mati Sadam on nõus seal noori juhendama hakkama," selgitas Lepik.

Maailmas võrdsed

Tääksi akadeemia võib olla vabamaadlusele igati korralikuks tõukeks, aga nukras olukorras mängib rolli ka asjaolu, et populaarne pole see ka lähiriikides. "Põhjamaade meistrivõistlustel vabamaadlust polegi. Kreeka-rooma maadluses on võimalik ümberringi laagreid ja võistlusi leida, aga vabamaadluses on see võimatu, kui Venemaa välja arvata," tõdes Lepik.

Põlluste hinnangul on kaks stiili maailma mõistes siiski üpris võrdse populaarsusega. "Kui vaadata kolme-nelja viimast MMi, siis on osalevate riikide arv üsna sama. Kreeka-rooma maadlus on populaarsem Põhjamaades ja Kesk-Euroopas, vabamaadlus Venemaal, Türgis ja Iraanis. USAs on asi üsna tasakaalus. Kui Euroopa meistrivõistluste taset vaadata, võiks eestlased seal midagi isegi ära teha, konkurents väga tihe pole," rääkis ta.