Spordiblogi

TAKTIKAJUTUD: Elevandiluuranniku edu tagamaad ja Yaya Toure personaalküsimus 

Kaspar Koort, 8. märts 2015 16:15
Võit!Foto: AMR ABDALLAH DALSH
Täna saab täpselt 1 kuu päevast, mil Elevandiluuranniku koondis alistas Aafrika jalgpallimeistrivõistluste finaalis dramaatilise penaltiseeria järel Ghana ning krooniti 23-aastase vahe järel Musta Mandri parimaks meeskonnaks. Mis siis ikkagi Elevantide seekordse (ja samal ajal nii kaua oodatud) edu taga oli ning miks/kas jäi koondise superstaari, viimasel neljal aastal Aafrika parimaks mängijaks valitud keskväljamaestro Yaya Toure panus taaskord oodatust kesisemaks? Võtame appi WhoScored.com portaali statistikavarasalved ning üritame neile küsimustele vastuseid leida.

2000. aastate keskel jõuliselt Aafrika parimate vutikoondiste sekka murdnud Elevandiluurannik on paistnud silma paljude Euroopa tippklubides mänginud/mängivate jalgpalluritega, kuid meistritiitlini jõuti alles nüüd - 2006.a ACNi finaalis kaotati penaltitega Egiptusele, 2012.a finaalis Sambiale, 2008.a piirduti neljanda koha, 2010. ja 2013.a veerandfinaaliga. Maailmameistrivõistlustel on alates 2006.a Saksamaa turniirist osaletud kolmel korral järjest, kuid alagrupist edasi pole tiivad suure potentsiaaliga meeskonda kandnud.

Samal teemal

Elevandiluuranniku nn Kuldseks põlvkonnaks on peetud seltskonda, kes murdis end 2006.a MMile ning kes saavutas sama aasta Aafrika Rahvaste karikaturniirile teise koha. Kuldse põlvkonna kroonijuveeliks oli kahtlemata Didier Drogba (2006.a ACNi ajal juba 27-aastane!), kuid samuti kuulusid/kuuluvad sinna mehed nagu Didier Zokora (2006.a 25-aastane), Kolo Toure (24), Yaya Toure (22), Siaka Tiene (23), Boubacar Barry (26), Emmanuel Eboue (22), Romaric (22), Arthur Boka (22), Arouna Kone (22), Aruna Dindane (25) ja Bakari Kone (24); 2008.a ACNil lisandusid sellesse seltskonda ka Salomon Kalou (siis 22-aastane) ja Gervinho (20). Suures osas seob neid kõiki (varases nooruses Prantsusmaale siirdunud Drogba välja arvata) see, et tippjalgpalluriks on sirgutud kodumaa legendaarses ASEC Mimosase akadeemias.

Fotol: "Kuldse põlvkonna" liikmed (vasakult) Romaric, Emmanuel Eboue ja Didier Drogba pärast kaotust 2013.a ACNi veerandfinaalis

Aastad on teinud aga oma töö ning tänavuseks Ekvatoriaal-Guineas toimunud finaalturniiriks oli Kuldsest põlvkonnast koondisse jäänud vennad Toured, Barry, Tiene, Kalou ja Gervinho. Samal ajal tuleb nentida, et liiga vähekogenud Elevantide põhikoosseis siiski ei olnud: nii oli tänavuses finaalis osalenud jalgpallureist 2012.aastast vastav kogemus olemas lausa kaheksal mängijal, juba 2006.a finaalis pääsesid platsile Kolo ja Yaya Toure.

Mida tegi siis pärast mullust MMi koondise peatreeneriks nimetatud Herve Renard võrreldes oma eelkäijatega teisiti? Julgen arvata, et 2012.a ka Sambia Aafrika meistriks juhendanud Renardi isikliku maagia kõrval on tegelikult oluline roll selles, et koondislased on viimaks üle saanud Didier Drogba taagast. Pean selle all silmas seda, et - teadlikult või mitte - on koondis ja koondislased viimase kümne aasta jooksul siiski liiga palju sõltunud Drogbast ja tema panusest. Sinna nahka läks 2010.a MM (mille eel Drogba käeluu murdis ning kuigi turniirile ta sõitis, oli seal kaugel oma tippvormist) ning läksid ka 2013.a Aafrika meistrivõistlused ja 2014.a MM, mille ajal oli mees (juba) kaugel oma parimate päevade tasemest. Kuid Brasilia MMi järel kuulutas Drogba oma koondisekarjääri lõppenuks ning nüüd lihtsalt ei jäänud ülejäänutel muud üle kui mõista: nüüd tuleb viimaks ise hakkama saada.

Renardi tee püha tõeni ehk meistritiitlini ei olnud mõistagi ja mõistatavatel põhjustel kerge. Ta lubas küll koondise peatreeneriks nimetamise järel, et lööb esmajärjekorras korra majja kaitseliinis, kuid see ei õnnestunud ACNi valikturniiril just parimal võimalikul moel: kuues mängus lubati endale lüüa 11 väravat - finaalturniirile pääsenutest oli see ülivõimsalt "parim" näitaja ning kõigi 28 valikturniiril osaleja peale demonstreerisid veel kehvemat kaitsemängu vaid nelja riigi koondised.

Fotol: Kaitses käristasid elevandiluuranniklased nii 2014.a MMil kui 2015.a ACNi valikturniiril

Ometi polnud asjad sellega Renardi jaoks lõplikult paigas. Ekvatoriaal-Guineas pani ta avamängus Guinea vastu platsile neljamehelise kaitseliini süsteemis 4-3-3, kusjuures Wilfried Kanonil (21, ADO Den Haag) ja Eric Bailly'l (20, Espanyol, ACNi järel Villareal) oli kahe peale koondisekogemust kokku täpselt nelja mängu jagu. 

Elevandiluuranniku koosseis avamängus:

Ent Guinea vastu see asi ei toimunud. Lõpuks suudeti vähemuses olles välja võidelda küll 1:1 viik, kuid Renard mõistis, et midagi tuleb muuta, nii kaitse- kui ka ründemängu mõttes.

Nii läkski ta teises alagrupimängus Maliga mängima süsteemis 5-3-2, mis palli vallates muutus olles muutus 3-5-2-ks ning kaitsefaasis jäi ta selle ning nende meeste juurde ka kõigis ülejäänud kohtumistes:

Tõsi ta on, et tegemist oli paraja riskibisnesiga, kuna antud viisik (pluss väravavaht Gbohouo) polnud varem sisuliselt kokku mänginud ning sellise süsteemi praktilised kogemused olid vaid Kolo Tourel, kelle koduklubis Liverpoolis harrastab Brendan Rodgers sarnast süsteemi. Lisaks tuli arvestada tõigaga, et PSG äärekaitsja Serge Aurier on erakordselt ründehimuline mees - selline skeem toobki välja tema parimad omadused 'ründajana', kuid kaitses võib selle arvelt kõvasti käriseda. Ja nii oligi, juba 6. minutil viis Bakary Sako Mali koondise juhtima, seda just Aurieri äärelt:

Ometi otsustas Renard samal kombel jätkata. Siiski. Kui alagrupiturniiri viimases mängus Kameruni vastu asjad enam-vähem toimisid ning taga suudeti null hoida, siis veerandfinaalis Alžeeriaga sündis vastaste viigivärav taas sarnasest situatsioonist (Aurieri pole kummagi pildi peal näha, lisaks annab see värav aimu kogu kaitseliini parajast peataolekust vastaste kiirrünnakute puhul):

 

 Muuseas, remargi korras: ACNil hõbemedaliga leppima pidanud Ghana alustas turniiri (1:2 kaotus Senegalile) süsteemiga 5-3-2, ent järgmisteks kohtumisteks valis peatreener Avram Grant kindlama 4-4-2 (4-4-1-1) taktika.

Serge Aurieri vastuoluline panus

Kogu turniiri jooksul löödi Elevandiluurannikule 4 väravat - kolm mängust ja üks penaltist. Ning nende kolme puhul oli vähemal või rohkemal määral süüdi paremkaitsja Serge Aurier - kui Mali ja Alžeeria kollide puhul oli ta tegev rünnakul ja jättis oma positsiooni tühjaks (ehk siis ei suutnud tema n-ö back-up, parampoolne keskkaitsja Eric Bailly olukordi ära lappida), siis avamatšis Guinega eksis ta otseselt, "puhastades" palli otse vastase jalale, kes selle siis tänutundega lati alla kihutas. Ometi oli kokkuvõttes Aurieri näol tegemist ühe turniiri parima mängijaga ning Renardil ei tekkinud ilmselt hetkekski kahtlusi, et ehk peaks 22-aastase mängumehe pingile "jalga puhkama" kutsuma. Miks siis nii? Vastus peitub peitub ikkagi mehe headuses ründefaasis.

Fotol: Serge Aurier ei jäta kunagi kasutamata võimalust, kui tekib võimalus rünnakule lülituda

Aurier näitas juba suvisel MMil, et temas on kõvasti ainest n-ö tänapäevase äärekaitsja jaoks, kes lülitub julgelt rünnakule, triblab ja on võimaline jagama suurepäraseid tsenderdusi. Nii pole ka midagi imestada, et mehe vastu tundis suvel huvi teiste seas näiteks Londoni Arsenal, kuid lõpuks maandus Aurier laenulepingu alusel siiski Prantsusmaa gigantklubis Paris St Germainis (noormehe mängijaõigused kuuluvad endiselt Tolulouse'ile).

Pisut lähemalt statistikasse (NB! statistika seis vahetult Aafrika meistrivõistluste järel) kaevudese nähtub, et PSG-s on mees märksa "vaoshoitum", kuid ilmselgelt ongi selle põhjuseks erinevad süsteemid (PSG traditsioonilisem 4-3-3 vs Elevantide 5-2-3):

Ehk siis: kui ACNil tegi mees keskmiselt 3,2 triblingut mängu kohta, siis Prantsusmaal on see number jäänud 1 juurde, pealööke tegi ta Ekvatoriaal-Guineas keskmiselt 1,7, Ligue1-s 0,7. Samal ajal lubas ta Aafrikas endale pisut enam "kehva pallikontrolli": 2,2 vs 1,7 mängu kohta.

Samal ajal nähtub, et Prantsusmaal on ta jaganud mängu kohta märksa enam sööte ja seda ka tunduvalt parema kohalejõudmisprotsenidiga kui ACNil (40,8 ja 89,1% vs 29,8 ja 74,3%).

Kui sai osutatud Aurieri süüle Elevandiluurannikule löödud kolme värava puhul, siis oma ründetööga pani ta asjad tasakaalu: Elevandid lõid ACNil kokku 9 väravat, neist 6 tulid paremalt (ehk Aurieri) äärelt ehitatud rünnakutest. Otseselt oli ta kaastegev kolme kolli puhul (alagrupis resultatiivne sööt vs Mali, poolfinaalis võtmetähtsusega vaheltlõige ja n-ö teine resultatiivne sööt ning pealelöök, mis tõrjuti, kuid mille järel skooris reboundist Wilfried Kanon). Eriti tooks välja just värava, mis viis Elevandiluuranniku poolfinaalis Kongo DV vastu 2:1 juhtima: Aurier võitis vastaste väljakupoolel palli, temalt läks nahkkera edasi Wilfried Bony'le, kes leidis omakorda Gervinho, kes pani rünnakule külmavereilise punkti. Klassikaline kolm-kaks rünnak, kus Aurier "sidus" suurepäraselt ära ka Kongo DV vasakpoolse keskkaitsja:

Resümeeks võib märkida, et Aurieri peaks ees ootama särav tulevik, samal ajal on tema puhul "ohutumaks" skeemiks pigem 4-4-2 - vastasel juhul kipub ta kaitsetöö hoopis ära unustama ning siis on karistus kiire tulema. Elevandiluuranniku paremkaitsja koht peaks aga järgneva kümnekonna aasta jooksul kindlalt talle kuuluma ning Emmanuel Eboue "ilusaid aegu" ei nuta ilmselt enam ükski Elevantide poolehoidja taga. 

Wilfried Bony lõi finaalturniiril kaks väravat. Vähevõitu?

Vahetult Rahvaste Karika eel maksis Manchester City Swansea City'le Wilfried Bony eest 28 miljonit naela, millega 26-aastasest väravakütist sai Musta Mandri kõigi aegade kõige kallim jalgpallur. See asjaolu ning teiselt poolt ka küsimus: kas Bony on mees, kes täidab Didier Drogba suured saapad? asetasid tema õlule parajalt suured pinged ja ootused. Lõppkokkuvõttes oli Bony kogu turniiri vältel Elevantide n-ö esiründajaks, kuid kas kaks väravat ja kolm resultatiivset söötu tema kaliibriga mehe jaoks siiski liiga kesiseks saagiks ei jäänud?

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esmalt taas kaevuda Renardi taktikalistesse plaanidesse. Kui välja arvata algrupiturniiri teine kohtumine Maliga (täpsemalt selle esimene pooaeg), siis põhimõtteliselt kasutas Renard kolme ründaja süsteemi, kus Bony oli keskel, Gervinho (või Salomon Kalou, Seydou Doumbia) ja Max Gradel äärtel. Graafiliselt näeks see välja nii:

Siit joonistubki kohe välja Bony madala resultatiivsuse üks põhjuseid: mees jäi lihtsalt liiga sageli üksinda vastaste kahe keskkaitsja (või keskkaitsja ja alumise keskpoolkatsja) vastu ning sestap ei suutnud permanentseid probleeme vastastele põhjustada. Ääreründajad (või siis rünnakule tõtanud äärekaitsja Aurier, mistõttu Gradel pidi omakorda rohkem tagasi töötama) olid liiga kinni oma äärtes ning rünnakutest puudus tihti dünaamika ja voolavus - üritati üksinda pusida, kuid enamasti lõppes see pallikaotusega. Näiteks tüüpiline olukord alagrupiturniiri kolmandast matšist Kameruniga, kus Bony oli üksiku hundina kahe vastase pideva jälgimise all:

Tõtt-öelda on see 3 ründaja skeem (varem põhiliselt 4-3-3 süsteemis, kus n-ö traditsiooniliselt on äärtel tegutsenud Gervinho ja Salomon Kalou ja keskel Didier Drogba) olnud Elevandiluuranniku jaoks ka varem paras pidur. Jah, individuaalselt on kõik need mehed suurepärased, kuid platsil ei kipu asi toimima. Samal ajal pole eriti kasutatud märksa kindlamat kahe keskründajaga skeemi - kuigi näiteks MMi avamängus Jaapaniga ja ka nüüd ACNi avamängus Guinega tõi sellele mängu käigus üleminek edu. Kuid näiteks teises kohtumises Mali vastu kasutas Renard kahe ründaja taktikat vaid 39 minutit, seeejärel toodi ühe keskpoolkaitsja asemel väljakule algkoosseisust välja jäetud Gradel ning ikka pusiti kolme ükskteisest suhteliselt eraldatud ründajaga.

Nagu märgitud, jäi Bony liiga tihti üksi kahe vastase vastu, kuid tema headus tuleb esile just üks-üks olukordades (millele tekkimistele peaks ründepartneri kaasamine kõvasti kaasa aitama). Nii sündisid ka tema mõlemad ACNi väravad (veerandfinaalis Alžeeria vastu) just olukordadest, kus ta suutis üle mängida teda katma pidanud kaitsja:

1:0

2:0

Samal ajal võib vastu väita, et üksiku keskründajana tegutses Bony ju ka oma eelmises klubis Swanseas, kus tema talent erilselt särama lõi - seal skooris ta ju nii vägevalt, et oli suisa 2014. kalendriaasta Premier League'i edukaim väravakütt 20 tabamusega. Ning kui võrrelda meeskondade kaht sarnase pallivaldamisprotsendiga mängu, siis tuleb tõdeda, et n-ö paberi peal suurt vahet esmapilgul nagu ei olekski. Võtame nendeks mängudeks ACNi veerandfinaali Alžeeriaga (3:1, pallivaldamine Elevantidel 40%, alžeerlastel 60%) ning Swansea 26. detsembri liigamängu Aston Villaga (1:0, Swansea valdas palli 43%, Aston Villa 57%).

ACNi veerandfinaalis tegi Bony kokku 36 puudet, neist 27 olid söödud, Aston Villa vastu olid vastavad numbrid 30/23. Väljakul leidsid need puuted aset järgmistes piirkondades:

Bony puuted vs Alžeeria:

 Bony puuted vs Aston Villa:

Ent siin on näha, et kui Elevandiluuranniku särgis on Bony pidanud palli saamiseks liikuma vastaste väljakupoole kogu laiuses (ning pigem keskringi läheduses), siis Swansea eest sai ta keskenduda ikkagi peamiselt keskründaja positsioonile (ja seda just vastaste karistusala lähedal!) - kuigi Elevantide eest pidnuks tema kõrval justkui olema Gervinho ja Gradel, samal ajal kui Swansea ründava orienatsiooniga mängijad (Dyer, Sigurdsson, Montero) paiknesid taktikalises skeemis tema selja taga. Samal väärib märkimist ka asjaolu, et kuigi pallivaldamisprotsent oli Bony meeskondadel vaadeldavates mängudes madal, toimetas Swansea nahkkeraga märksa aktiivsemalt (ja ka mõtestatumalt): kokku tehti 586 puudet, neist 462 söötu (78,8% kõigist puudetest), Elevandiluuranniku vastavad numbrid olid Alžeeria vastu vaid 477 puudet ja 317 söötu (66,5%).

Ehk siis resümee nr 1: Bony efekt kesktormajana tuleb pigem välja süsteemis 4-2-3-1 (Swansea) kui süsteemis 5-2-3 (Elevandiluurannik).

Resümee nr 2 võiks olla aga see: kui Elevandiluuranniku õnn poleks finaalmängu penaltiseerias ootamatult pöördunud, oleks ilmselt Bony kuulutatud turniiri üheks suurimaks ebaõnnestujaks (ärgem unustagem, et Elevantide esimese penaltilööjana eksis just tema!). 28 miljoni naela väärt ründajalt oodanuks kuuest mängust tõepoolest pisut enamat, kui kaks väravat ja kolm resultatiivset söötu (samas - kokku lõid Elevandid finaalturniiril 9 väravat, seega oli Bony otseselt osaline rohkem kui poolte värvate juures), seda hoolimata tõigast, et meeskonna ründeplaan tema tegemisi eriti ei soosinud ning tema tugevusi välja tuua ei aidanud.

Fotol: Üksiku keskründajana pidi Bony ACNil palju võitlema ka peapallide pärast - kuid jätkata polnud neid pahatihti kellelegi

Yaya Toure personaalküsimus

Kui Aafrika meistrivõistluste eel oleks keegi ennustanud, et jah, Elevandiluurannik kroonitakse võitjaks, kuid Yaya Touret turniiri parimaks mängijaks ei valita, siis ausalt öeldes poleks seda ennustust kuigi tõsiselt võtnud. Enne turniiri valitsenud üldine arvamus oli, et kui Elevandiluurannik tõepoolest võita tahab, peab just nimelt Yaya keskväljal võrreldes oma seniste koondise-esitustega märksa enam juurde panema, muidu variante pole.

Ometi ei saa ka nüüd, kuu aega pärast ACNi lõppu öelda, et tegemist olnuks "Yaya turniiriga" või üldse turniiriga, kus ta näidanuks oma parimat koondisevutti (selleks jääb ikka 2012.a finaalturniir). Samas muidugi ei saa Toure panust võitu ka liialt alahinnata, kuid faktiks jääb, et Aafrika viimase nelja aasta parimalt jalgpallurilt oodanuks ikkagi palju enamat.

Renard rõhutas kogu turniiri vältel, et on oma taktiga üles ehitanud "illusioonideta, vastavalt minu käsutuses olevate mängijate võimetele" ning Yaya Toure puhul tuletas kiibitsejatele meelde, et Elevandiluuranniku koosseisu ei saa ega tohigi võrrelda Toure leivaisa Manchester City omaga - sellest johtuvalt ei oleks justkui aus võrrelda ka Toure esitusi koondises ja Toure esitusi klubis.

Fotol: Yaya Toure - Manchester City särgis mees nagu orkester

Kuid võrdleme ikka, sest teoreetiliselt peaks näiteks autojuht, kes roolib igapäevaselt Ferrarit, saama vajadusel edukalt hakkama ka Moskvitši taltsutamisega (vastupidi võib muidugi keerulisem olla). Milles siis City ja Elevantide põhilisemad erinevused seisnevad?

Esmalt paari sõnaga Toure n-ö taustast. Kuigi mees põrutas möödunud hooajal City kasuks 20 liigaväravat ja tõestas end kui maailma parimaid box-to-box-tüüpi keskpoolkaitsjaid, ei tasu siiski unustada, et oma karjääri esimeses osas oli ta peaasjalikult ikkagi alumine ehk n-ö kontrolliv poolkaitsja, kelle ülesannet hulka skoorimine või kaasmängijatele võimaluste tekitamine esimeses järjekorras ei kuulunud. Nii lõi ta Pireuse Olympiakoses mängides (2005-2006) 3 väravat, AS Monaco (2006-2007) eest 5 ning FC Barcelona (2007-2010) vaid 4 kolli. Barcelonas pidi ta täitma ka keskkaitsja kohustusi (kaasa arvatud 2009.a Meistrite liiga finaalis!) ning ilmselt asjaolu, et peatreener Pep Guardiola kippus tema positsioonil lõpuks eelistama Sergio Busquetsi, mängiski suurt rolli selles, et 2010.a juulis sõlmis Toure lepingu Manchester Cityga.

Citys kerkis mees kohe võtmemängijate sekka ja on selleks jäänud tänaseni: nii osales ta hooajal 2010/11 35-s liigamängus (8 väravat), 2011/12 31-s liigamängus (3), 2012/13 32-s liigamängus (6) ja 2013/14 35-s liigamängus (20 väravat). Toure erakordselt tähtsast rollist City keskväljal annab aimu ka asjaolu, et tänavuste Aafrika meistrivõistluste tõttu jäi ta eemale viiest liiga-ja ühest karikamängust - ning City suutis neist kuuest mängust võita vaid ühe.

Enne koondisega liitumist oli Toure viimaseks mänguks Premier League'is 1. jaanuari kodumäng Sunderlandiga. City võitis selle matši 3:2, ühe värava sai enda nimele ka Toure ning ka mehe "puutekaart" osutab, et sel hetkel oli ta oma parimate päevade tasemel. Nii tema puudete (134) kui söötude (114) arv olid City mängijate arvestuses esimesed.

20. jaanuaril pidas Elevandiluurannik oma esimese kohtumise ACNil, kui Guineaga tehti 1:1 viik. Paberil ründava poolkaitsja kohuseid täitunud Toure puudete arv oli ligi kolm korda väiksem (52), sööte oli nendest puudetest 42 (üle kolme korra vähem võrreldes Sunderlandiga). Selle kohtumise "puutekaart" nägi Yayal välja seesugune:

Ja siin tulebki vahe sisse koosseisudes. Sundelandi vastu saatis City platsile järgmise algkoosseisu ning kuigi Toure tegutses teise keskpoolkaitsjana, annab ülemine "puutekaart" aimu, et reaalsuses tegutses ta suuresti hoopis mängujuhina ning paberil seda kohta täitnud David Sila nihkus pigem teiseks ründajaks:

Guinea vastu täitis Toure aga pigem seda n-ö Silva rolli, kuid nagu näha kuivast statistikast, siis mitte kõige edukamalt (ajaloolise tõe huvides olgu siiski lisatud, et Elevandiluuranniku viigivärava toonud rünnaku üles ehitajaks oli ikkagi tema, kuid see oli ka mehe selle kohtumise üks vähestest helgematest hetkedest):

Tõsi, ehk pole Manchester City matš Sunderlandiga kõige adekvaatsemaks indikaatoriks, sestap meenutagem 2. novembri 1:0 võidumängu märksa kõvemast puust Manchester Unitediga. Selles mängus tegi Toure 81 puudet, neist 72 söötu - mõlemad näitajad olid taas City suurimad. Ning sööte jagas mees taas ikkagi pigem vastaste poolel:

Kuid nagu juba ülal märgitud, läks Renard alates teisest mängust üle 3 keskkaitsja + 2 äärekaitsja süsteemile, jättes ründeliini ikkagi 3-meheliseks, mis tähendas omakorda seda, et kolme keskpoolkaitsja asemel jäi neid väljakule kaks ning Toure sai hakata täitma talle Citys'st omasemat positsiooni, ehk toimetamine keskväljal ühe kaitsvama suunitlusega kolleegiga, kelleks oli mängus Maliga Newcastle'i mees Cheick Ismael Tiote, Tiote vigastuse järel aga alates kolmandast matšist kuni turniiri võiduka lõpuni Serey Die (siis veel Basel, turniiri järel Stuttgart).

Mis sai edasi? Võtame appi väikese tabeli, millest selgub, et Yaya hakkas mäng-mängult paremasse hoogu minema ehk et Renardi taktikalistest muudatustest oli kasu nii meeskondlikus kui Toure enda plaanis:

Kõigis järgnevates mängudes oli Toure meeskonnas esimene nii puudete üldarvu kui ka söötude koha pealt, eriti selge edasminek võrreldes avamänguga tuli just söötude peal: kui matšis Guineaga jagas ta 11,9% meeskonna passidest, siis ülejäänud kohtumistes jäi see 17% ümber, alagrupi viimases mängus Kameruniga oli see number lausa 22%.

Milline on olukord Citys? Võtame ette need kaks mängu Sunderlandiga ja Manchester Unitediga ning näeme järgmist pilti:

Sunderlandi vastu tehti 829 pallipuudet ja 655 söötu, Toure vastavad näitajad olid selles mängus 134 puudet (16,2%) ja 114 söötu (17,4%); Manchester Unitedi vastu tehti 646 puudet ja 482 söötu, Toure panustas 81 puute (12,5%) ja 72 sööduga (14,9%).

Nendest numbritest nähtub, et kuigi laias laastus on Toure protsentuaalne panus keskväljal sarnane nii klubis kui ka koondises, siis kvantitatiivne (ja ilmselt ka kvalitatiivne) vahe on kahe tiimi üldisel puudete ja söötude arvul: kui Elevantide suurimaks sööduarvuks jäi ACNil 411 söötu finaalis Ghana vastu (NB! seda koos lisaajaga ehk siis 120 minutiga), siis City jaoks oleks taoline söötude üldarv naljanumber. Tegelikult pole vist sugugi lihtne Ferrarist Mossesse istuda...

Fotol: Yaya Toure pole koondisekaaslase tegutsemisega rahul

Kuna internet on teatavasti kummist, siis huvi pärast vaadelgem põgusalt ka Yaya esimest mängu pärast ACNi Premier League'is. Selleks oli 5:0 purustustöö Newcastle'i kallal 21. veebruaril ning siia juurde tuleb üks oluline moment: kui sel hooajal varem toimetati Citys üldjuhul selle eelpoolmainitud 4-2-3-1 süsteemi alusel, siis (Yaya vahepealse eemaloleku tõttu?) on Pellegrini läinud üle 4-4-2 süsteemile, kusjuures äärepoolkaitsjatena tegutsevad Samir Nasri ja David Silva tulevad ka väga tihti keskele ning pole seetõttu n-ö klassikalised wingerid.

Selles mängus oli City pallivaldamisprotsent 57 Newcastle'i 43 vastu, kokku tehti 756 puudet, neist 603 söötu. Vaatamata väikestele taktikalistele ümberkorraldustele oli Yaya taaskord mees, kes oli kõige rohkem mängus sees, tehes 131 puudet (17,3% kõigist puudetest) ja jagades 125 söötu (20,7% kõigist söötudest). Tere tulemast koju...

Samal ajal ei tohi unustada ka, et Toure ei toimeta oma meeskondade keskväljasüdamikus üksi, vaid samavõrd oluline on ka teise (kaitsvama) keskpooliku panus. Aafrika meistrivõistlustel kujunes Toure partneriks Serey Die, Manchester Citys on selleks olnud kas Fernandinho või Fernando.

Võtame esmalt ette ACNi järel Stuttgartiga liitunud musta töö rügaja Die ja tema panuse alagrupiturniiri viimases mängus Kameruni, veerandfinaalis Alžeeria ja finaalis Ghana vastu (võrdluse mõttes on lisatud ka veebruari lõpu Bundesliga viigimäng Hannoveriga):

Näha on, et mehe panus (ja ilmselt ka enesekindlus) tõusid Aafrikas iga mänguga, näiteks väärib märkimist ka fakt, et finaalis tegi ta koguni 12 tacklingut (Toure 5) ja sai hakkama 4 vaheltlõikega (Toure 2). Meeste finaali "puutekaardid" osutavad, et kuigi mõlemad keskendusid Ghana vastu pigem (mustale) tööle keskringi piirkonnas, siis Yaya sai ikkagi võtta ette ka retki vastaste viimasele väljakukolmandikule, seda just tänu teadmisele, et kõrval/taga on Die näol korraliku kvaliteediga "katja" alati olemas.

Yaya Toure

Serey Die:

Milliste partneritega saab Toure arvestada aga Citys? Kui Fernandinho tunneb end kodus nii lõhkuja kui ehitajana, siis Fernandole näib pigem sobivat pallita mäng. Mis ilmselt sobib Tourele isegi rohkem, andes võimaluse veelgi enam rünnakute ehitamisele keskenduda.

Kokkuvõtteks

Vahetult finaali järel lausus õnnelik Yaya Toure ajakirjanikele: "Ilma peatreenerita poleks me võitnud mitte midagi. Aga ta tegi asjad minu jaoks ka keeruliseks - ta ütles, et kui ma ei jookse, viskab ta mu meeskonnast välja. Ta on fantastiline!"

Kuigi ilmselt huumoriga pooleks öeldud, peitub selles lauses tõenäoliselt ka tugev annus tõtt. Eriti avamängus Guineaga oli Yaya Manchester Citys mängiva enda hale vari, kuid edaspidi kerkis ta ikkagi meeskonna selgeks liidriks ja niiditõmbajaks, kuigi võrreldes tema City-mängudega ei paistnud see kuigi hästi silma (või võiks öelda: paistis lihtsalt poole vähem silma, kuna City eest saab ta teinekord jagada mängus ka 114 söötu, samal ajal kui Elevandiluuranniku eest võib see number jääda halvemal juhul vaid 42 juurde). Sisuliselt tuleb vist Renardiga nõustuda ja tunnistada, et Manchester City ja Elevandiluurannik kuuluvad hetkel ikkagi niivõrd erinevatesse kaalukategooriatesse, et nende kõrvutamine ei ole päris aus.

Kas andis see lugu meile aga mõned vihjed, vastamaks juhtlõigus esitatud küsimusele: mis tõi Elevantidele kauaoodatud karika?

Mõneti läks asi hoopis segasemaks, mis puudutab just meeskonna võtmemängijate panust. Kui Serge Aurier tegi rünnakul hiilgavaid sooritusi, siis kaitses käristas ta saatuslikult ikkagi lubamatult palju. Wilfried Bony lõi kaks väravat ja andis kolm söötu, kuid oleks nagu ikkagi 28-miljoni mehelt rohkemat näha tahtnud. Yaya Toure puhul näitavad kuivad numbrid küll, et mäng käis läbi tema, kuid kindlasti mitte sellisel kombel, nagu oleme seda harjunud nägema Manchester Citys.

Ju siis lõpuks tuli võit samavõrra tänu muudele meestele ja Renardi oskusele neid õigesse (loe: võitvasse) taktikalisse skeemi sobitada. Lõppkokkuvõttes õigustas viiemeheline kaitseliin end vaatamata Aurieri seiklustele rohkem kui neljameheline, Yaya Toure kõrval rügas efektiivselt Serey Die ning väravas hiilgas Sylvain Gbouhuo.

Kõige enam tekitab aga ikkagi küsimusi see kolmemeheline ründeliin: Ekvatoriaal-Guinea turniir tõestas taas, et see ei ole Elevantde jaoks parim võimalikest, kuna mehed jäävad üksteisest liiga kaugele ning Wilfried Bony keskründajana jääb liiga sageli üksinda kahe vastase vastu. Kui Elevandiluuranniku peatreeneriks saades nimetas Renard enda põhiülesandeks meeskonna kaitsemängu korraldamise, siis loodetavasti järgmiseks prioriteediks saab olema selge kvalitatiivne nihe ründemängus. Kui ka see saab ellu viidud, ei tule järgmist Aafrika meistritiitlit enam 23 aastat oodata, see on kindel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee