Eesti naistekoondise väravavaht näitab meestele koha kätte (2)

Viis aastat tagasi Inglismaa kõrgliigaklubide Chelsea ja Lincolni juures end näitamas käinud Laar siirdus 2013. aastal tänu Eesti koondise peatreeneri Keith Boanase tutvuste kaudu Prantsusmaale, En Avant de Guingampi naiskonda. Seal tekkis aga vähese mänguaja tõttu probleeme, lepingut ei pikendatud ning eestlanna liikus edasi Metzi väikelinna. Nüüd on Prantsusmaa meistri-liigas 10. kohal asuva naiskonna puurivaht mängida saanud 17 liigamängust 15.

Armutult järjekindel

"Eelmisel suvel, kui Prantsusmaal hooaja lõpetasin ning koondisega mänge alustasin, olin füüsiliselt nii läbi, et ei tahtnud jalgpalli nähagi. Aga olen loll järjekindel eestlane ning töötan eesmärgi nimel. Kui näen, et ma vääriks mänguaega ning ei saa seda, siis on meel tusane, kuid putsasid varna ei riputa. Uues klubis öeldakse, et olen mängija, kes töötab. See on minu trump!" räägib 25aastane Laar, kes valiti 2013. aasta Eesti parimaks naisjalgpalluriks.

Laari sõnul on 120 000 elanikuga Põhja-Prantsusmaa väikelinna jalgpalliklubis kõik vajalik olemas, alates elutingimustest, lõpetades pühendunud treeneritega. "Neli korda nädalas on väravavahitreeningud U17, U19 ja meeste duubelmeeskonna kuttidega, kolm korda nädalas teeme naiskonnaga pallitrenne. Vatti saab täiega, mingit hellitamist ei ole, kõiki koheldakse võrdselt. Ainult jõusaalis on paari harjutusega korduste arv erinev, sest mehed on ikkagi mehed, aga näiteks rinnalt surumist teen samamoodi," muigab ta, et pakub meestele konkurentsi.

Metzis on koos päris kirju seltskond – kaks ameeriklannat, rumeenlane, kamerunlane ning brasiillane. "Minu naiskonnas on üks parimaid mängijaid, keda üldse kunagi näinud olen või kellega mänginud – Brasiilia koondislane Simone Jatoba, kes käinud nii MMil kui OMil. Ta on suure-pärane eeskuju!" kinnitab Laar ning lisab, et võõristust ei ole. "Kui võistkonda tuleb võõras inimene, siis on loomulik, et alguses vaadatakse talle ülevalt alla, kuid siia võistkonda sulandusin hästi sisse."

Eeskujuks Brasiilia koondislanna

Parem sisekliima avaldub ka lõõpimises. "Nad norivad vahel mu kallal. Näiteks mängisime Eesti koondisega Luksemburgiga kord 1:1 viiki – see oli täpselt selline mäng, kus oli halb väljak, ründasid, palju said, kuid väravat ei tulnud. Prantslased lõõpisid siis, et nemad võidavad mõnikord Luksemburgi kontrollmängudes 5:0, et noh, nii nõrgad oletegi! Räägi, mis tahad, aga minu jaoks on Eesti kodumaa! Ära tule minu õue peale!" teab Laar, mida vastata.

Suuri kaotusi elab puurivaht siiralt üle. "Võiksin olla väheke rohkem ükskõiksem, aga võtan kõiki väravaid hingega. Kaotuse korral võtan vastutuse endale. Mina olen viimane mängija ning ma pean oma töö ära tegema!" on ta armutu.

Laari leping lõppeb juunis, uusi kosilasi silmapiirile veel tekkinud pole. "Välismaal mängimine on hea, kogu aeg on keegi seljas ning mugavustsooni ei teki. Prantsusmaa meeldib mulle praegu hirmsasti – arvan, et ma pole valmis veel sealt lahkuma!"