Ott Järvela | Tummisem Premium

Vahvate reklaamide ja sädelevate etikettidega varustatud efektsete jookide asemel soovivad maitseelundid kogeda sügavamaid maitsenüansse kätkevaid ja veidi salapärast hinge evivaid rüüpeid.

Jalgpalliga on samamoodi – mida põhjalikumalt end tema sisse mässida, seda suuremaks muutub iha hinge kõigutavate ja puudutavate vutielamuste järele. Selliste võngete vankumatuks eelduseks on sündmuse toimumiskohaks oleva kultuuriruumi põhjalik tundmine ja tugev isiklik side tegijatega.

Kirjeldatud staadiumi saavutamine on võimalik ka välismaist jalgpalliklubi toetades. Tuleb näha vaeva, end harida, õppida hoolima ja kaotama (seda juhtub jalgpallis võitmisest alati sagedamini, sest esikohti on vaid üks) ning hindama perspektiivi. Minu sügav kummardus kõigile, kes sääraseks pühendumuseks võimelised.

Ent täpselt nagu selle kõige kargema ja kurgu helisema paneva pruuli leiab enamasti Kükametsast või Hiiumaa külamehe aidast, on ka jalgpalliga. Mida lähemal on klubi inimese juurtele, seda lihtsamini leiab üles lahtised nööriotsad, mille abil end köita.

Et ei jääks mingeid halle varjundeid – köitmisprotsess peab toimuma rangelt vabatahtlikkuse põhimõttel ja hinges pesitseva soovi nimel. Muidu pole ajendiks rõõm ja mäng, vaid konflikt ja arusaamatus, mis hakkab hinge seestpoolt närima kuniks jalgpallifännist jääb alles nõmedast vastandumisest toituv tölkam.

Alanud Premium liiga hooajal pakub Eesti jalgpallielu manulistele silmatorkavalt positiivset programmi. Pärnu ja Viljandi naasmine kõrgliigasse lisab pidepunkte ning kaheksa vana olija omad on mullusest kraadi või mitme võrra toekamad. Ilmselt pole Eestis olnud kunagi lihtsam koduse jalgpalli köidikuisse langeda kui aastal 2015, sest Premiumi tänavune keet on osutunud sümpaatselt tummiseks. Naudime!