Merili Luuk | Spordiajakirjaniku komandeeringu argipäev sportlastele alla ei jää!

Kuna 18 000 pealtvaatajat mahutav areen on mitmetasandiline, juhtus nii, et Õhtulehe lahinguväli on 4. korrusel, meediakeskus korrus allpool, ETV boks asub 1. korrusel ning segatsoon ehk koht, kus ajakirjanikud sportlasi püüavad, -1 korrusel.

Nii võib juhtuda, et näiteks, kui üks sportlane on võistluse lõpetanud, kuid teine veel võistlemas, siis oleks targem istuda segatsoonis ning ekraanide abiga võistlust kajastada, et kõik ilusti kinni püüda. Minul jäi arvuti aga 4. korrusele ning kui kõrgushüppaja Grete Udras lõpuks kvalifikatsiooni lõppedes ajakirjanike ette toodi, oli Rain Kask juba finaalis kaugust hüppamas. Mõtlesin siis, et pärast intervjuud oleks treppidest ronimise asemel kiirem liftiga üles tagasi minna ning nii astusingi rõõmsalt tundmatusse kohta.

Käis plõks, tuled läksid kustu ning kinni ma olingi. Mida teeb eestlane - kukub helistama! Aga levi ju pole! Mida teen mina - kukun prõmmima, aga keegi ei kuule! Taustal vaid tšehhikeelne jorin. Nii palju siis minu plaanist Kase võistlust näha! - mõtlesin ning asusin kõiki nuppe katsuma. Äkki Murphy seadus tuleb appi? 

Mõtlesin juba, kuidas pärast sportlased mõnitavad, et tulid Prahasse kohale ja istud liftis, kui järsku minu prõmmimist kuuldi ning üks poolakast operaator aitas mind välja. Millega ta uksed lahti kangutas? Statiiviga!

Täna Arenale tagasi tulles pole aga olukord muutunud. Üks sakslasest ajakirjanik jagas minuga sama saatust, kuid tal oli hakanud peale selle veel halb. Vabatahtlikud kinnitavad, et lifti ei saagi sulgeda ning silti pole ka mõtet ette panna: see rebitakse niikuinii ära.

Minule aga siit õppetund: suveks salenemise nimel tasub järgmised kaks päeva ikkagi treppidest käia. Vahet pole, kas aega kulub kaks minutit rohkem või vähem, vähemalt saad mingigi sportlasetunde kätte. 

Teine asi, mis annab ajakirjanikutööle veidigi sportlase maiku, on mixed zone'is intervjuude tegemine. Televisioonile ja raadiole on eraldatud oma ala, ülejäänud võitlevad ruumi eest joone taga, sealhulgas ka tänapäeval järjest enam populaarsust koguv online-meedia. Nii tuleb Õhtulehe video saamiseks trügida ja pressida end läbi venelaste, tšehhide ja brittide kaamerasumma. Olukord on eriti konfliktne siis, kui sinna saabub mõni Tšehhi sportlane: isegi sama riigi meedia ei häbene parima positsiooni saamiseks teisele rusikaga kõhtu anda. Täpselt nagu positsioonivõitlus finišisirgel!

Oma koosa sain hiljem tribüünil minagi: nimelt oli Postimehe, Eesti Päevalehe ja Õhtulehe kohtadele ilmunud Venemaa meedia esindajad. Läksin siis juurde ja ütlesin inglise keeles, et see on Eesti meedia koht ning kas te võiksite selle vabastada. Seejuures oli mujal meediatribüünil veel palju ruumi.

Vastati mulle aga üpris ebaviisakalt, kuid siiski inglise keeles: Kui sa oled eestlane, oskad sa ka vene keelt. Mina ütlesin vastu, et ma ei ole sunnitud seda rääkima ning palun vabastage minu koht.

Seepeale öeldi palju venekeelseid sõnu, mida trükimust eriti ei kannata. Lõpetuseks ühmati vene keeles mulle vastuseks, et Eesti oleks võinud Venemaale jäädagi. 

Tore see rahvusvaheline elu!