Grete Udras: võib-olla oligi vaja Kolgata teed, et lõpuks kuskile välja jõuda! (7)

2011. aastal Eesti kõigi aegade teise sisetulemuse 1.92 hüpanud kõrgushüppaja Grete Udras kadus seejärel vigastuse tõttu orbiidilt. Nüüd jõudis viis korda treenerit vahetanud sportlane oma elukaaslase Mikk-Mihkel Arro juhendamisel sise-EMile, kus jäi paraku lõppvõistluselt eemale. Kaikaid viskab kodaratesse Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetamine.

Grete, kui täitsid Praha EM-normi 1.86, ütlesid, et mõtlesid algul sisehooaja üldse vahele jätta. Miks?

Naersingi Prahasse kohale jõudes, et siin minu vahelejäetud hooaeg ongi! Põhjuseks oli ülikool ning treenerivahetused viskasid muidugi kah parajalt üle. Nädala õppekavas on 16 tundi füüsilist aktiivsust: pallimängud ja suusatamine! Mulle on päris palju vastu tuldud, aga tihti hakkab trenn lonkama.

Olengi mõelnud, kas teha kooliasjad ära või lükata nad talvele ja keskenduda treeningutele. Otsust pole siiani teinud.

Oled lõpetamas Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Mis su lõputöö teema on?

Laste liikumisprogrammide uuringud. Hea teema. Lõputöö on mul Prahas kaasas, aga ma ei suuda seda kätte võtta! Kui pead teenima mitut jumalat, siis lõpuks viskab ära, sest mulle ei meeldi üle puusa teha.

Hakkasin Prahasse sõitma, kui teatati, et 10 kodutööd on vaja ära teha... Kui esmaspäeva öösel tagasi Tallinna jõuan, siis peaksin teisipäeval minema võrkpalli füüsilist arvestust tegema. Aga tean, et pärast Prahas kogetud melu on mul võimatu end kokku võtta!

Tihe päevagraafik segab päris korralikult treeninguprotsessi. Kuidas sa harjutada jõuad?

Elan Karksi-Nuias, kus sisemaneeži pole. Vahepeal oleme Tartus, siis Tallinnas. Kunagi ei tea, kus ma sama päeva õhtuks olla võin. Vahel keegi küsib: kus sa elad? Vastan: igal pool ja mitte kuskil! Praegu näiteks Prahas!

Karjäärist rääkides, siis päris palju on läinud ka selle nahka, et ma pole leidnud õiget ja sobivat treenerit.

Lugesingi kokku, et 26aastase sportlase kohta on sul olnud liiga palju treenereid: Raimond Luts, Allan Elerand, Andrei Nazarov, Remigija Nazaroviene, Mehis Viru, Mikk-Mihkel Arro. Keda sa võid kiita, keda laita?

See on olnud suur Kolgata tee. Alguses alati optimism, aga siis midagi juhtub. Kui mõni treener surub oma asja peale ega mõista, et see ei sobi mulle, siis mõned lahkuminekud on olnud õnnetumad. Näiteks, kui Andrei Nazarov Hispaaniasse elama läks, siis ma ei saanud ju seetõttu oma karjääri lõpetada!

Samas sattus see hetke, kui olin kimpus vigastusega ning järsku ma enam hea ei olnud. Ma ei teadnud, mida eluga pihta hakata. Leidsin Remigija, kelle grupp läks aga laiali. Ühel hommikul pakkisin asjad kokku ning ütlesin elukaaslasele: "Nii, ma lähen Mehis Viruga rääkima, ehk võtab mind oma gruppi!" Aga seegi lõppes erimeelsustega. Võib-olla oligi vaja seda Kolgata teed, et lõpuks kuskile välja jõuda!

Praegu on su treeneriks elukaaslane Mikk-Mihkel. Kes kelle peale rohkem karjub, tülisid ei teki?

Mul on temaga vedanud. Oleme kaheksa aastat koos olnud ning ta aktsepteerib mind sellisena nagu olen: temperamentne ja isepäine. Tema on tasakaalukas. Tümitan end pärast ebaõnnestunud võistlust hästi palju ning viimane kord, kui nii juhtus, oli ta pettunud, aga mulle seda näkku ütlema ei tulnud.

Hakkasin teda norima ja siis ta ütles: "Arvesta, et treeneril on kümme korda jubedam olla!". Mikk-Mihkel kurdab, et ma teda väga palju ei kuula, aga tegelikult on temast palju kasu! Mõtleme ühtemoodi.

Sa oled amatöörsportlane ja käid ülikooliõpingute kõrvalt tööl. Näiteks välislaagrite lubamine on ilmselt liigne luksus?

Mul on kõige kehvem kombinatsioon üldse – olen sportlane ja üliõpilane! Mis seal salata, viimasel ajal on pangakonto nullis!

Aga alati leiab häid abilisi: enne EMi aitasid mind sprinditreener Tiina Torop ja hüppeid analüüsinud Gaspar Epro. Loodan, et koostöö jätkub, sest olgem ausad: 1.86 ei rahulda mind absoluutselt. See on üks põhjus, miks ma alla ei anna. Ma pole end veel realiseerinud!

Kui nüüd 1.86 hüppasin, siis nägin, et minu kõrgushüppe ABC on kuidagi ära kadunud. Samas – jumal tänatud, et asi on nullis ja ma hüppan 1.86. Mõtle, kui kõik oleks vastupidi! Eesmärk on vanale tasemele tagasi tulla!

EMil sai seitsmenda juhendaja

Prahas Grete Udrast elukaaslane Mikk-Mihkel Arro aidata ei saanud, mistõttu oli Udrase treeneriks koondise juht Marko Aleksejev. Eestlanna laeks jäi kõrgus 1.82, mis andis 18. koha.

"Vastutustunne oli suur. Teadsin, et Gretel Eesti meistrivõistlustel hästi ei läinud ning mul tuli viimasel hetkel päris suur vastutusekoorem õlale," tõdes Aleksejev, kes pöördus naljaga pooleks abi saamiseks rootslasest olümpiavõitja Stefan Holmi poole.

"Ütlesin talle, et see on mu esimene treeneri­töö: sa pead mind aitama! Holm küsis seepeale, kaua ma teda treeninud olen. Vastasin: mitte minutitki!"

Holm siiski Aleksejevit palju abistada ei saanud ning eestlane tõdes, et tribüünilt õpilasele nõuandeid karjuda oli keeruline. "Müra oli kõvasti ning Grete ei kuulnud, püüdsin nii kõva häält teha, kui sain. Vähemalt oli tal mingisugune kindlustunne olemas, et keegi on kohal. Ta sai rahuldavalt hakkama, arvestades, mis seisus tal tehnika on," sõnas ta.

"Ootan Annat väga tagasi!"

Kuigi Praha EM-normi täitis ka teine Eesti kõrgushüppaja Eleriin Haas, jäi ta vigastuse tõttu suurvõistlusest eemale. Kindlasti olnuks oma sõna öelda ka Eesti rekordiomanikul Anna Iljustšenkol, kes on lapseootel.

"Ootan Annat väga tagasi. Mulle on alati meeldinud temaga madistada ning arvan, et see on viinud Eesti naiste kõrgushüppe taseme kõrgele. Prahas on kurb, et Eleriini pole. Oleks Eleriin või Anna mul oraks tagumikuks, oleksid tulemused paremad ka," usub Udras.