Merili Luuk | Kuidas itaallane Prahast Ksenija Baltat otsis (4)

Eile pärastlõunal Prahas O2 Arena ees Eesti koondise juhi Marko Aleksejeviga intervjuud tehes tuli meie juurde üks mees, kes uuris, kas me oleme eestlased. "Oo! Estonia! Ksenija Balta? Dove?" küsis mees, kus Balta on. Olime hämmelduses: "Kust ta Baltat teab? "

"Ksenija on minu sõber! Kohtusime 2009. aastal Torinos EMil! Kuldmedal! Kus ta on?" uuris meesterahvas.

"Teda pole siin," vastasime meie ning liikusime edasi. Mees jäi aga mind kummitama ning saatuse tahtel kohtusime uuesti sportlaste hotellis Clarion. Siin tundus juba iga inimene tema sõber olevat, küll viskas ta patsu Aserbaidžaani, Soome kui San Marino sportlastega. Tuli välja, et itaallase nimi on Francesco ja ta põhimõtteliselt elab kergejõustikuvõistluste nimel.

"Käin nii paljudel võistlustel, kui võimalik! Kujutad sa ette - mul ei olnud tänaseks piletit ja kõik oli välja müüdud. Natuke aega hiljem tuli minu juurde üks mees lapsega ning andis mulle tasuta pileti!" rõõmustas ta ning asus minult uuesti uurima, kuhu siis Ksenija jäi.

"Ta on nii ilus ja tore! Kui ma Eestis käisin, siis ta ei võistelnud. Jalg oli katki. Kas nüüd ka?" päris Francesco mult. Rääkisin, et Balta jättis sisehooaja vahele ning keskendub suvele. "Loodame, et ta karjääri ei lõpeta. Teda on ilus vaadata!"