USA MM-koondislaste saatus: ühekülgsetest staaridest NBA absoluutsesse tippu välja

2006. aastal USA koondise treeneriks asunud Mike Krzyzewski taktikepi all on kasu mängijate jaoks ilmne olnud. Erandiks polnud ka viimane kooslus. Kusjuures statistikas ei pruugi vahe nii dramaatiline ollagi, aga kasulikkuses küll. Eriti ilmne on see Curry ja Hardeni puhul.

Mõlemad on sammu edasi astunud eelkõige kaitses ning liidriomadustes, sisse visata ja sööte jagada oskasid nad suurepäraselt varemgi. Curry on Golden State Warriorsi liidrina vedanud klubi läänekonverentsi esimeseks (50 võitu ja 12 kaotust), Hardeni tööandja Houston Rockets on küll kolmas (43-20), aga asjaolusid arvestades on tegu märkimisväärse saavutusega. Kui NBA põhihooaja kõige väärtuslikum mängija (MVP) valitaks täna, oleks just nemad kaks peamist kandidaati.

Kui Curryl on Warriorsis toetajaid palju, alustades koondisekaaslasest (samuti arenguhüppe teinud!) viskekahuri Klay Thompsoniga, siis Hardeni abilisteks on puhtalt rollimängijad. Põhjuseks on peamiselt see, et kunagine NBA esi-tsenter Dwight Howard on kimpus olnud vigastustega. Nii on Harden Rocketsis täielik A ja O, kes peab mängu käima panema ja lahendama sisuliselt kõik pingelised lõpuhetked.

Kaitsemäng ja liidriomadused

Ja kui Harden rääkis suvel, et püüab kaaslastele eeskuju näidata ka kaitses, kõlas enamiku korvpallisõprade suust naerupahvak. Õigustatult, sest videoklippe, kus habemik magama jäi või palli liikumist ei jälginud, oli oi kui palju. Lisaks tõestasid numbrid, et tegu oligi ühe liiga nõrgema kaitsemängijaga.

Nüüd on olukord muutunud – Harden annab endiselt naljavideodeks põhjust, aga aina harvem. Howardi äraolekul pidurdab Rockets vastaseid endiselt suurepäraselt ning habemiku areng on üks peamisi põhjusi.

Hardenist (25) ja Curryst (26) vastavalt neli ja viis aastat noorem New Orleans Pelicansi täht Anthony Davis on vanusele kohaselt samuti edasi läinud ja on juba üks NBA mänge enim mõjutavatest pikkadest. Üle 120 kg kaaluv jõuline, osav ja hea viskekäega keskmängija DeMarcus Cousins on sarnaselt Hardenile suurte sammudega edasi läinud kaitses, lisaks "reostab» ta tujutsemistega vähem Sacramento Kingsi riietusruumi. Viimaste kuude põhjal ei saa midagi halba öelda ka LeBron Jamesi abilise Kyrie Irvingu (Cleveland Cavaliers) kohta, kes valiti MMi kõige väärtuslikumaks mängijaks.

Parimatega koos olemine

Niisiis, kui panna sama tuumik praegu MMi või olümpiaturniiri mängima, hinnataks USAd ikkagi selgeks favoriidiks, mitte ei rõhutaks nende haavatavusele. Ühe märksõnaga on raske selgitada, miks mängijad pärast poolteist kuud üksteise vastu treeningutel müramist ja teistest riikidest üle marssimist ühtäkki selgelt paremad on.

Ühelt poolt võiksidki 20-26aastased pidevalt edasi minna, aga Hardeni sõnul annab kasu lihtsalt koos teiste tippudega koos treenimine. "Suvi aitas meid palju, see sulatas meid kokku ja andis NBA hooajaks enesekindlust. Tegutsesime üheskoos ja meid ümbritsesid suurepärased treenerid. Tehtud töö tulemusi näete nüüd. Olime (koos Davisega) sarnases situatsioonis 2012. aasta olümpial, aga siis saime muidugi vähem mänguaega,» rääkis Harden jaanuaris Houstoni meediale.

Kaks silmapaistvat koondislast pole erinevatel põhjustel kaaslaste säravaid esitusi matkinud. Mängujuht Derrick Rose (Chicago Bulls) on taastumas põlvelõikusest ja senised mängud on tema kunagisest tasemest selgelt allpool olnud. Rose’i pika vigastusteajaloo tõttu ei saa seda muidugi pahaks panna ja hea, et ta kuni veebruarinigi platsil püsis.

Ka harvemini korvpalli jälgivad spordisõbrad panid kindlasti tähele, et USA poolel jooksis Hispaania väljakutel ringi üks rastapatsidega noormees, kes alatasa palle korve surus, ründelaudu võttis ja lahtiste pallide eest võitles. Tema nimi oli Kenneth Faried. Jõuline äär on ootustele alla jäänud ja tegelikult on tema numbrid Denver Nuggetsi eest eelmise hooajaga võrreldes kehvemakski läinud. Kindlasti ei suutnud eelmise nädala alguses lahti lastud peatreener Brian Shaw Fariedist viimast välja võtta, aga teisalt paistabki ta lagi olevat suurepärane energiajänes ja mitte midagi enamat.

Lühidalt vähem mänguaega saanutest (sulgudes vanus ja pikkus):

Rudy Gay (28, 203) – Sacramento Kingsi ääremängija on seni teinud stabiilse ja statistiliselt oma parima hooaja – keskmiselt 20,5 punkti, 6 lauapalli ja 3,8 resultatiivset söötu.

DeMar DeRozan (25, 201) – Eelmise Tähtede mängule viinud hooajaga võrreldes tagasiminek, suurt rolli on mänginud ka kubemepiirkonna vigastus.

Mason Plumlee (25, 208) – on tõusnud Brooklyn Netsi hierarhias kõrgemale, aga liiga parimate keskmängijate hulka ei kuulu.

Andre Drummond (21, 208) – areng pole loodetud kiirusel edasi läinud, aga lauapallimasin (keskmiselt 13) on Detroit Pistonsi tsenter endiselt.

* Hispaaniaga ei saadud lõpuks mõõtu võttagi, sest nad kaotasid veerandfinaalis Prantsusmaale.