Kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko treener Gaspar Epro viib uudse analüüsiga tulemused uuele tasemele (5)

Epro ühendab nii spordi ja teaduse: kahe kaameraga filmitud hüpete abil saab ta arvutada nii sportlase keharaskuskeskme, selle liikumiskiiruse kui ka trajektoori ning lõppkokkuvõttes panna sportlane efektiivsemalt hüppama. "Väliselt ja visuaalselt saab ka tehnikat analüüsida, aga kui üritad treeningutes midagi muuta, siis antud meetodi abil näeb numbriliselt, kas midagi on mõjunud," kinnitab Epro.

Kas teaduse abil on tõesti võimalik atleeti kõrgemale hüppama panna? Epro selles ei kahtle ning selgitab süsteemi.

Iljuštšenko tulemused paranesid

"Kuna hoojooksu trajektoor on kaarekujuline, läheb mul vaja minimaalset kahte videokaamerat ning kalibratsiooniobjekti, et videol nähtav analüüsitava ala reaalsete ruumiliste mõõtmetega vastavusse viia. Filmin hüppeid kahe nurga alt ning hiljem digitaliseerin sportlaste peamised liigesepunktid: põlved, puusad, õlad, hüppeliigesed. Kirjutasin selleks endale arvutiprogrammigi, et paremini hakkama saada, kuna piisavalt häid tasuta programme ei ole saadaval," selgitab juba aastaid erinevaid hüppeid lahanud Epro. Legendaarse kergejõustikutreeneri Martin Kutmani juhendamisel valmisid Tartu Ülikoolis ka bakalaureusetöö pealkirjaga "Kõrgushüppe äratõuke mehhanism" ja magistritöö "Eri tasemega kõrgushüppajate flopptehnika 3D kinemaatiline videoanalüüs".

Tehniliselt saab programmi abil teada kõike: kuidas ja mis kiirusega sportlane ruumis liigub, kui pikad on jooksusammud, kui efektiivsed on erinevatel ajahetkedel kehapositsioonid ning kust oleks kõige parem tõugata. "Sisuliselt näitan teaduslikult ära, kuidas sportlane saaks õigesti hüpates parima tulemuse," selgitab Epro.

Kui tundub, et filmimine on lihtne töö, siis tegelikult võtab ühe ca kolm sekundit kestva hüppe analüüs aega terve igaviku. "Hüppe videosse võtmine on väike asi, aga ainuüksi nende punktide klikkimine võttis mul magistritööd tehes ühe hüppe puhul aega kuus tundi! Ühtlasi ei tohi kätt väristada, sest punktikeste panemine on täppistöö," teab Epro, lisades, et praegune programm on veel töötlusfaasis.

"Kallim ja täpsem mõõtmine oleks infrapunakaamerate ja jõuplatvormidega, kus tuleks keha peale panna reflektoorsed markerid ja analüüsida viimastel sammudel tekitatavad jõud. Aga võistlusel ei saa ju neid punktikesi peale panna. Samuti võtab kaamerate ülespanek ja kalibreerimine vähemalt kõrgushüppe jaoks pea terve päeva aega," tõdeb ta.

Sportlased võtavad analüüsi hästi vastu, iseäranis Anna Iljuštšenko tulemused on paranenud sentimeetrite võrra. "Annat mõõtsin esimest korda 2011. aastal. Talle ei tasu numbreid sisse sööta, vaid on oluline, et ta teaks, mida tegema peab. Sportlasele peab asja lihtsaks tegema! Talle ei pea ütlema, et olid pool meetrit sekundis aeglasem kui enne, vaid konkreetselt: kiirenda seal lõpus! Treeneril on vaja numbreid teada, hüpet analüüsida ning selle najal korrektuure teha. Nagu ka tol aastal Martiniga suvehooajaks tegime, Anna hüppas siis kehtiva välisrekordi (1.96 – toim.)," tõdeb ta.

Kui Eestis on taoline analüüs uus – lisaks kergejõustiklastele palusid paar päeva kodumaal viibinud Eprolt abi ka Eesti vehklejad – siis mujal maailmas on süsteem kasutusel olnud juba aastaid. Näiteks on nii oma hüppeid parandanud mitmevõistleja Bryan Clay ja paljud sakslased. "Maailmas on hüppeid analüüsitud juba 20-30 aastat, meil pole tehnika vist nii kaugele veel jõudnud," selgitab Epro, kuid lisab, et arenguruumi on veel küllaga.