PIME LINN: Adlerisse olümpiaks ehitatud maju ja kortereid pole suudetud müüa, õhtuti on nad nukralt pimedad. Foto: Stanislav Moškov
Spordivaria
17. märts 2015, 07:00

Õhtuleht Putini pärlis ehk 13 kuud pärast olümpiamänge jälle Sotšis (14)

Sotši taliolümpia järel on Musta mere äärset piirkonda maailma meedias kirjeldatud kummitustelinnana. Kolmteist kuud pärast spordi suursündmust külastas Õhtuleht uuesti Sotšit, mida nimetatakse Venemaa presidendi Vladimir Putini pärliks. Nüüd on aeg tuua muljed lugejateni.

Kui siinkirjutaja ja fotograaf Stanislav Moškov möödunud neljapäeva õhtul kohaliku aja järgi 20.30 Adleri lennuväljale jõudsid, polnud seal mõistetavatel põhjustel samasugust sagimist nagu eelmisel talvel olümpia ajal.

Ent Moskvast õhku tõusnud lennukis olid peaaegu kõik istekohad täidetud. Pärast kahe ja poole tunni pikkust sõitu ootasid reisijad kannatlikult oma pagasit.

Samas ruumis jäid kohe silma seinale kinnitatud suured reklaamid, millega peibutatakse puhkust veetma kohalike eestlaste põhielukohas Krasnaja Poljanas.

Meie esimene sihtpunkt oli olümpiaks Adlerisse ehitatud Radisson Blu viietärnihotell, mis asub paljutähenduslikku nime kandval tänaval – 65 Aastat Võidust! Tark tegu oli esimesel võimalusel uurida, kuidas on kõige mõistlikum ööbimispaika sõita.

Alla 30aastane lennujaamatöötaja osutus sõbralikuks suhtlejaks. Ta andis meile ühe taksofirma telefoninumbri ja ütles, et see ei küsi mõrvarlikku hinda. Olime tänulikud, kuigi hinge näris kahtluseuss: ega piiga villast visanud?

Pagas käes, hakkasime lennujaamast välja minema. Me ei jõudnud omavahel sõnagi vahetada, kui sattusime taksojuhtide ebameeldivasse piiramisrõngasse. Ütlesime, et meil on auto juba tellitud, aga need sõnad läksid justkui kurtidele kõrvadele, roolikeerajad asusid oma leivatükikese eest enneolematult ägedalt võitlema.

Taksojuhid võitlevad koha eest päikese all

Kui olime ühest taksojuhist, kes lubas meid nii-öelda poolmuidu hotelli viia, suure vaevaga vabanenud, rippus teise käe otsas järgmine kaukaaslase välimusega heategija. Ja nii edasi. Kõike seda vaatasid tuima näoga pealt politseinikud, kes tegelikult mõistsid, et äsja saabunud linnakülalisi kimbutavad ebaseaduslikult tegutsevad taksojuhid.

Lõpuks pääsesime lennujaamast välja, tõmbasime kopsudesse värsket subtroopilist õhku ja kiikasime olümpiarõngaste poole. Paraku polnud nende ning palmide vaatamiseks eriti mahti, sest järjekordne taksojuht tegi kuulipilduja kombel sõnu suust välja tulistades uut superpakkumist. Rahanäljaste vennikeste kadalipp ei paistnudki lõppevat.

Sündmustest ette rutates võib öelda, et nende "sooduspakkumised" osutusid 150–200 rubla kallimaks, kui lennujaamatöötaja soovitatud firma arve!

Kõik märgid näitasid, et taksojuhtidel napib tööd. "Praegu on turiste tunduvalt vähem kui olümpia ajal!" kõlas nende otsekohene tõdemus. Ja sestap võitlevadki nad iga kliendi pärast kõigi riukalike võtetega.

Meid teenindanud taksojuht polnud nii pealetükkiv nagu tema ametivennad. Kui küsisime olümpia järelmõjude kohta, väitis ta kaljukindlalt, et Sotši mängud tulid linnale ainult kasuks. "Vastasel juhul meil nii häid teid praegu poleks," sõnas ta.

Pärast väikseid vintsutusi olime lõpuks jõudnud ööbimiskohta. Viietärnihotell suutis meid üllatada juba sel päeval, kui tegime interneti vahendusel broneeringu. Nelja öö eest tipp­tasemel hotellis küsiti vaid 22 000 rubla ehk ligi 300 eurot. Kohapeal selgus, et hommikusööki see rahasumma siiski ei sisalda. Pealekauba tuli tasuda 8000 rubla ning siis võisime süüa head ja paremat. Musta mere vaatega ülisuures söögitoas pakuti kõike, mida lihtsurelik soovida oskab ning mida mõni hästi teeniv inimene igapäevaseks nimetab.

Igal hommikul tuli end sajatada kui viletsat sööjat – silmadega õgisime palju, aga tegelikult sai kõht kiirelt täis. Naljaga pooleks kaalusime kaht varianti. Esiteks Švejki austajatele tuttavat võtet. Meenutame, et doktor Grünstein palus lubamatult toitu vohminud simulantidel kõhud tühjaks pumbata. Teine võimalus oli käituda nii nagu Rooma keisrid söögiorgiate ajal. Nimelt kõditasid nad sulega kurgunibu, et maitsvale toidule makku uuesti ruumi teha.

Loomulikult ei pea kõhna rahakotiga turist Sotšis ööbima valgekraedele mõeldud Radissonis. Kui jalutasime hotellist mõnisada meetrit eemale, nägime kolmel–neljal majal kuulutusi, mis lubasid odavat ulualust.

Hirmkallitel korteritel napib endiselt ostjaid

Saabumispäeva õhtul otsustasime einestada Iiri pubis. See oli igas mõttes täistabamus: oivaliselt valmistatud loomalihamedaljonid viisid keele alla ja kõige krooniks osutus Maksimi nimeline töötaja jutukaks võõrustajaks. Ta vastas uudishimulike külaliste küsimustele siiralt.

Meie esimene lühike jalutuskäik Adleris, kus asuvad paljud olümpiaks ehitatud väliselt ilusad majad, oli süvendanud kahtlust, et suur osa neist on siiani müümata. Tuled põlesid vaid mõne rajatise aknas ja tihti nägime suuri müügisilte. Muide, kõigil majadel hoiab silma peal valvur, kes aitab kutsumata külalised eemal hoida.

Miks pole müük läinud nii hästi, nagu esialgu loodeti? Selgus, et paiguti on hinnad lausa hirmkallid. Näiteks 41ruutmeetrise korteri eest eriti kuumas kohas tuleb maksta kuni seitse miljonit rubla (100 000 eurot - toim). Kohalikule elanikule, kelle keskmine kuupalk on 22 000 rubla, tähendab see õudset reaalsust, mis sunnib käed jõuetult üles tõstma.

Maksim tõi välja veel ühe tahu – nii mõnegi maja ehitus­kvaliteet on pehmelt öeldes kehv. "Ütleme nii, et kui investeerida oli vaja sada rubla, pandi tegelikult mängu kolmkümmend," märkis ta kujundlikult.

Enne olümpiat ja mängude ajal avaldasid võõrustajad lootust, et tulevikus kujuneb Sotši turistide magnetiks. "Kuidas Vladimir Vladimirovitš (Venemaa president Putin – toim) ja Anatoli Nikolajevitš (Sotši meer Pahomov) ka pole pingutanud, ei ole linn kogu aasta turistidega täidetud," märkis meie uus tuttav Iiri pubist.

Samas kinnitas ta, et olümpiarajatised on esialgu ajahambale normaalselt vastu pidanud. "Mõnes paigas pidid teed olema sisse vajunud, aga need on kohad, kus inimesed harva liiguvad. Minagi pole sinna sattunud," pajatas ta.

Enne magamaminekut tegime hotelli lähistel veel ühe lühikese jalutuskäigu. Kui meile silkasid vastu mitu hulkuvat koera, saime kinnitust, et seegi olümpiaaegne probleem on endiselt lahendamata.

Esimeseks õhtuks oli muljeid loodetust rohkemgi. Võisime üliku kombel oma uhke toa mõnusatesse vooditesse linade vahele pugeda. Olgu märgitud, et tuba vastu võttes küsisime, kas hotellis ikka sooja vett on? Meid teenindanud piiga noogutas peaga ja muigas. Pidime selgitama, et olümpia ajal olid Gorkis mägedes asunud miljoni-dollari-vaatega hotellis sellised probleemid kahjuks sagedased.

Kolm tundi ringiliikumist esimesel õhtul oli lüüriline sissejuhatus meie seiklustele. Targad inimesed ütlevad, et hommik on õhtust targem. Vastab tõele! Järgmistes Õhtulehtedes jätkame reisimuljete avaldamist. Kirjutame kohtumistest Sotšis, Adleris ja Krasnaja Poljanas elavate eestlastega ning nende värvikast elust, mida olümpia paratamatult mõjutas. Ühtlasi pakume põhjaliku ülevaate nii Adleri olümpiapargist kui ka mägedes asuvatest spordikeskustest ning sellestki, millised muudatused neid ees ootavad.