Rannajalgpall

Eesti rannajalgpallikoondise väravavaht Markus Lukk omab idamaist ja eksootilist karastust 

Peeter Plaaž, ajakiri Jalka, 21. märts 2015, 10:09
Eesti rannajalgpallikoondise väravavaht Markus Lukk mullu Moskvas toimunud Euroliiga etapil mängus Kasahstani meeskonna vastu.Foto: Mikhail Shapaev
Ei saa tõele näkku vaatamata jätta – Tallinna Levadia duubli eest esiliigas ning Nõmme Kalju särgis meistriliiga minuteidki kogunud rannajalgpallikoondise esiväravavahil on oma ametile vägagi sobilik nimi: Markus Lukk.

Oma oskuseid on mees muuhulgas näidanud ka Jaapani liivavuti kõrgliigas, aga sellest kõigest hiljem. Alustuseks räägime oma rannajalgpallikoondist tutvustavas päevikus aga sellest, mis on kollkiprile liivajalgpalli ja tavajalgpalli kõige suurem erinevus? Neid jätkub.

Samal teemal

“Kõige suurem vahe on see, et igale poole üle väljaku on võimalik väravaid lüüa ja samamoodi on väravavahil hoopis suuremad võimalused ise väravaid lüüa,” jutustab spordimees, kes ka ise kohtumistes skoorinud. “Igalt poolt tulevad löögid, palju on tõrjetööd. Palli lennutrajektoor muutub hästi tihti, sest pall võtab liivast huvitavaid põrkeid.”

Rannajalgpallis on tegelikult ütlemata raske oma postidetagust lukku keerata, sest kolle lüüakse söögi alla ja söögi peale. Nullimänge on mehel ette tulnud, aga harva. See polegi sel spordialal kõige tähtsam, sest kui lasta endale üks värav lüüa, siis see ei tähenda, et mäng oleks kohe kaotatud.

“Suures mängus teed kolm tõrjet, üks pall läheb läbi, on kehvasti,” räägib Peugeot’ särgis mullu Eesti rannajalgpallimeistriks tulnud atleet. “Rannas saab teha ühe mängu jooksul kümneid tõrjeid. Võimalik on oma eksimusi palju rohkem heastada.”

See on ka üks asjaolu, mis meest rannajalgpalli puhul paelub. Saab rohkem mängus osaleda ning väravavahil on tema sõnul liival võimalik mängu mõjutada enam kui murul.

2013. aastal pallis mees Jaapani meistrisarjas, Tokyo G.C. Nerine ridades. Liiga ülesehitus on sealmail teine. Igas piirkonnas on valikturniir, mille parimad tiimid pääsevad finaalturniirile. See tähendab aga seda, et kui Eestis mängid terve suve, siis Jaapanis võib hooaeg kiirelt otsa saada. Nii juhtus Luki klubiga, mille rivistusse kuulus ka üks Jaapani koondislane.

20 tiimi seast pääses edasi kaks parimat, meie mehe satsile jäi edasipääs püüdmatuks. Samal ajal mainekas Waseda ülikoolis – kus aegade jooksul studeerinud lausa seitse erinevat Jaapani peaministrit – ärijuhtimist õppinud mees tõdeb, et kõige raskem oli keelebarjäärist üle ronida. Jaapani keelt ta küll veidi rääkis, kuid kuna ükski meeskonnakaaslastest inglise keelt ei pruukinud, oli raske kõike vajalikku selgeks teha.

Ja väravavahi juures on suhtlus ju üks tähtsamaid aspekte. Laias laastus sai mees hakkama, kuid taktikalistel koosolekutel oleks ta soovinud oma seisukohti rohkem väljendada. Jaapanlaste mängu iseloomustab tugevus ning tehnilisus, antakse söötu ja üritatakse kauem palli hoida, kaugelt peale ei uhata.

Tulevikku vaadates loodab mees, et Eesti jõuab euroliiga A-divisjoni ning seejärel ka maailmameistrivõistlustele. Potentsiaali on. “Ütleme nii, et rannajalgpallis on võimalik väikese grupi inimestega teha väga head tulemust ka siis, kui laialdast struktuuri taga ei ole,” arutleb mees. “Meil on võimalik 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee