Õhtuleht Sotšis: mis on saanud vingest Adleri olümpiapargist? (2)

Kui siinkirjutaja hakkas koos fotograaf Stanislav Moškoviga mööda Musta mere äärset promenaadi kõndima Adleri olümpiaparki, mis asus meie hotellist 1,7 kilomeetri kaugusel, näitas termomeeter 18 soojakraadi. Päike paitas ja subtroopiline õhk tundus eriti tervislik.

Me ei jõudnud veel läbida sadat meetritki, kui tee ääres kõrgunud reklaam osutas kohalikule kinnisvaramullile – nimelt pakuti müüa olümpiaks rajatud kortereid, mis asuvad jäähallist vaid 250 meetri kaugusel.

Ei lähe see äri nii libedalt nagu mängude võõrustajad lootsid. Muide, Venemaa iluuisutamisstaar Jevgeni Pljuštšenko, kes on ülistanud riigi presidenti Vladimir Putinit kui säravat juhti, olevat inimestel soovitanud kasulikke investeeringuid teha ja paigutada raha Sotši kinnisvarasse.

Adleri olümpiapark on hämmastavalt puhas

Olgu majade ja korterite müügiga, kuidas on, kuid puhtusega paistab Sotši silma küll. Teel Adleri olümpiaparki ei olnud maas näha ühtegi sigaretikoni ega muud prügi. Tänav oli pestud, kõik oli lausa piinlikult puhtaks küüritud. Vaadates kaldapealsel õngitsevaid kalamehi, tundus äsja kirjeldatud puhtus loogikavastane.

Promenaadi ääres on mitu kohvikut, kus saab mõnusalt süüa ja juua nii sees kui ka väljas. Ühtäkki sattusime tragikoomilise vahepala tunnistajaks. Nimelt sörkisid vastu kaks hulkuvat koera. Üks neist oli nii haleda näoga, et meil kippus kaastundest pisar silma tulema. Samas kohas viibinud kuldses keskeas naine haaras mobiiltelefoni ja filmis kutsut. Mõnikümmend sekundit hiljem lontsis hüljatud koer promenaadi äärde, kus asub söökla, ja jälgis seal einestavaid inimesi. Eriti dramaatiliselt mõjus kaader, kui ta peatus söökla reklaami juures. Seal oli kirjas – madalad hinnad! Aga koeral pole ju seda vähestki vajalikku rahasummat.

Enne olümpiaparki jõudmist kohtusime noorpaariga, kes soovis lumiste mütsidega mägede taustal pilti teha. Esmalt tegin mina nende mobiiltelefoniga kaks klõpsu, siis ulatasid nad mobla Stasile, kes on ikkagi professionaalne fotograaf. Selgus, et noored tutvusid Sotšis, ent mees on pärit Vladimirist ja naine Krasnodarist.

Seejärel sisenesimegi olümpiaparki. Staadion, kus toimus Sotši mängude suurejooneline avamine ja lõpetamine, meenutas ajuoperatsioonil olevat inimest, kellel on peas suur auk ja kelle saatus pole veel päris selge.

Staadionilt on pool katust eemaldatud ja keset areeni kõrgus suur kraana. See staadion läheb Venemaa jalgpallikoondise käsutusse ja seal peetakse 2018. aasta MMi finaalturniiri mänge.

Kui jõudsime olümpiapargis asuvale Sotši autodroomile, kus eelmisel hooajal korraldati vormel 1 etapp, mille rahvusvaheline autoliit nimetas mulluseks parimaks võidukihutamiseks, tabas meid mitu üllatust korraga.

Autodroomi sissepääsu juures müüakse ikka veel olümpiameeneid! Näiteks suur maskott Miška maksis 2000, Venemaa kirjadega sall 350 ja nokkmüts 500 rubla. Tundub, et mängude ajal ei suudetud piisavalt palju suveniire ära müüa. Nüüd võib neid endale soetada ka igas raudteejaamas, rääkimata olümpiarajatistest.

Aasta mees Deniss uisutas väga uhkelt

Jõudsime autodroomil astuda vaid mõne sammu, kui meid saabus moosima noor naine, kes lubas 600 rubla eest korraldada elektriautoga unustamatu ekskursiooni. "Olümpiapargis on toimunud palju muudatusi," kinnitas ta.

Ütlesime, et olime eelmisel aastal olümpia ajal kolm nädalat Sotšis ja vaatame rahulikult, mis muutunud on. "Kolm nädalat – see pole ju midagi!" hüüatas ta. Ometi otsustasime tema äri turgutamisest loobuda.

Autodroomil käis parasjagu treening, mida mõni külastaja põnevusega jälgis.

Rajal oli küll ainult üks piloot, ent mootorimürin täitis kogu olümpiapargi. Meie liikusime üle raja ehitatud silla kaudu jäähokihalli juurde. Seal mängib esimest hooaega KHLi kuuluv Sotši meeskond.

Ning siis saabus eriti liigutav hetk – kohustuslik pilt vardas lehvivast Eesti lipust. Jah, kuigi meie sportlased moodustasid Sotši mängudel äpude kamba, kellel õnnestus ainult kõrbeda, tekkis ikkagi nostalgia. Nad ju olid siin ja üritasid parimat, aga läks nii, nagu karta võis.

Samal platsil tegi rulluiskudega vägevaid poognaid 47aastane Deniss, kelle särgile on kirjutatud "Aasta mees". "Ma kolisin Moskvast Sotši elama, siin on suurepärane kliima ja mõnus pensionipäevi veeta," pajatas Deniss, kes läbis sõjaväeteenistuse Leedus ja on Balti riikidest heal arvamusel. "Kirjutage, et siin pole sõda ega kadedust," lisas ta lõbusalt.

Taamal paistis uhke Adler Arena, kus toimusid olümpia kiir­uisutamisvõistlused. Nüüd on selle sisehalli kasutusotstarve põhjalikult muutunud – sinna on kolinud tenniseakadeemia.

Keset olümpiaparki on ühele seinale talletatud medalivõitjate nimed ja osalenud riikide lipud. Mängude ajal riideid müünud kaupluses asub aga spordimuuseum. Kahjuks oli see tol päeval kinni, uksel rippunud sildil oli kirjas, et vahetatakse väljapanekut.

Kui hakkasime ringreisi lõpetama, kohtusime niinimetatud inimmaskottidega. Lumeleopard ja karu olid oma karvase pea vabatahtlikult otsast ära võtnud ning nad istusid maas, higi juustest tilkumas. Üksnes jänes hoidis 18 soojakraadiga umbset vammust vapralt seljas. Kõik kolm avaldasid, et olümpia ajal olid nendes karvastes kostüümides teised inimesed, kuid neile pakub see amet praegugi lõbu.

Dokfilm Putinist ning väike pudel Putinkat

Ringkäigu lõpuks oli meilgi tekkinud janu ja pehmelt öeldes kerge nälg. Mõistagi pakutakse ka olümpiapargis süüa ja keelekastet ning hinnadki on normaalsed. Pooleliitrine pudel vett maksab 80, kanašašlõkk 180, sealihašašlõkk 200, friikartulid 100, suur võileib loomalihaga 250, juustuburger 250 ja suur kanaburger 300 rubla.

Olümpiapargist lahkudes märkasime muruplatsil viit hulkuvat koera, kes magasid õndsat und. Kui Stas hakkas neid pildistama, otsustasid kaks teismelist rulapoissi koeri ehmatada. Segadusse sattunud neljajalgsed hüppasid üles ja hakkasid vihaselt haukuma, välgutades hambaid. Eks igaüks võitleb ju oma ala eest!

Meie venitasime oma sammu tavapärasest natuke pikemaks. Õhtul ootas meid unustamatu telefilm Putinist kui Krimmi vabastajast, seda olnuks puretud tagumikuga keeruline vaadata. Samas tuleb tunnistada, et ilmselget propagandateost polnud võimalik päris selge peaga vaadata. Aga õnneks on viinaga Venemaal kõik hästi ning väikse Putinka ja pikantse juustu võtsin minagi.

Niisugused muljed kogunesid esimesest pikemast vaatlusest. Aga juba homme ilmub uus Õhtuleht ning siis toome lugejateni kolm kohtumist eestlastega, kes elavad Sotšis, Adleris ja Krasnaja Poljanas.