Väikeklubid järgivad Paide näidet

Eesti pallimängugeograafia on läinud meeldivalt laiaks. Neljas populaarseimas pallimängude meistriliigas (jalg-, korv-, võrk-, ja käsipall) on esindatud 15 eri linna või asulat. Kuigi märgatav osa spordielust keerleb jätkuvalt Tallinna, Tartu ja Pärnu ümber, on lausa neli väike­linna, kus leiab kaks meistri­liigaklubi: Paide, Viljandi, Valga ja Rakvere.

Võtame näitena ette neist esimese. Möödunud laupäeval mängisid Paides jalgpalli kohalik linnameeskond ning Nõmme Kalju. Tribüünil oli peamiselt üleval kolm jututeemat: "Miks Vjatšeslav Zahhovaiko nii aeglane on?", "Mida paganat see kohtunik seal platsil teeb?" ja "Kas sa lähed pärast võrkpallile ka?"

Tõepoolest, paljud näod, keda kohtas publiku seas jalgpallil, olid kümme minutit pärast 0:3 kaotatud matši lõpuvilet juba ka kilomeetri kaugusel paiknevas spordihoones, kus Järvamaa võrkpalliklubi võõrustas pärnakaid. Miks fännid viitsivad vabast päevast üle nelja tunni panna meistriliiga keskmike toetamise alla?

Vollemeeste peatreener Villi Vantsi selgitab: "Kohalike poiste osakaal peab olema üsna suur, et publik tunneks end klubi liikmena. Kui oma mängijatele satsi üles ei ehita, ei ole ka ju rahval suurt huvi – tuled vaatad ühe korra ära, aga sisuliselt on kui võõras võistkond, ainult nimi on kohalik."

Jalgpall rajas teed

Tõde, mida mõistsid kohe ka jalgpallurid: kui juba pea neli kümnendit Paide jalgpallielu ajanud Viktor Mets Linnameeskonnaga 2009. aastal meistriliigasse tõusis, ei hakatud toonase Viljandi Tuleviku või Valga Warriori moel suurklubi farmmeeskonnaks, vaid meeskond pandi kokku kohalike pallurite põhjal. Mängivaks peatreeneriks sai ekskoondislasest järvakas Meelis Rooba, hooaeg hiljem liitus ka pikalt Taanis leiba teeninud veli Urmas.

Kahjuks on võrk- ja jalgpallis väikeklubid tihti nõiaringis: meistriliigas oleks vaja arengu jätkumiseks abijõude väljast, ent raha pole piisavalt, et kedagi tõeliselt väärtuslikku leida. Kõrge tasemega mängija saab ainult kontaktide kaudu, meelitades enda manu iganevad koondislased.

Võrkpalluritel läks sellega täppi juba esimese aastaga – mullu Selveriga Eesti-Läti ühisliiga meistriks tulnud Kristjan Õuekallas nõustus errumineku edasi lükkama ja tema toel on Järvamaa vähemalt kodusaalis andnud korraliku lahingu kõikidele vastastele. Aga vollemeestel oli Linnameeskonna hea õppetund eest võtta.

Mängitakse kirega

Vendade Roobade telefoniraamat on koondisekogemuste tõttu paks ning moosimispoliitikaga pandi täkkesse 2011. aastal, mil Paidesse meelitati kaitsja Teet Allas ja väravavaht Martin Kaalma – rivistuse peale saadi kokku 178 koondisemängu kogemus. "Kui nad näevad, kui hingega teised poisid siin jalgpalli mängivad, siis miks mitte ühineda," selgitas Meelis Rooba , et kui algul tullakse Paidesse uudistama tema kutsel, siis mängima jäädakse sinna kohalike poiste kire pärast. "Viimased hooajad oleme tabeli keskosas olnud (kolm kuuendat, üks viies koht – toim) ja isegi profisatsidest paremad – see näitab, et me teeme head tööd ja kutid pingutavad korralikult."

Paides töötanud süsteemi on üle võtnud ka sel hooajal vutiliigasse tõusnud Pärnu ja Viljandi klubid. Vollemees Vantsi sõnul lubabki väikekoha natuur suure raha puudumisel rohkem hingega asja ajada. "Maapiir­kon­dades lapsed ikka spordivad rohkem. Võib-olla on iva seal, et kui sa lapsest peale oled sporti teinud, siis tuled ka saali kaasa elama," räägib eile Eesti meistrivõistluste viimases veerandfinaalis Pärnule 0:3 alla jäänud Järvamaa peatreener, et publik ja sportlased on üksteisega alati seotud.

Paide Linnameeskond on tänavusel hooajal kaotanud esimesed kaks matši üldskooriga 1:7, ent Rooba sõnul on mängupilt olnud hea ning varsti hakkavad tulema ka punktid. Järvamaa vollemehed lõpetasid oma esimese ühisliigahooaja 12 võistkonna konkurentsis viie võiduga viisakal 10. kohal ja Eesti meistrivõistlustel mängitakse 5.-7. positsioonile.