Jooksuga kevadel taasalustades peaks end esialgu tagasi hoidma

Neil, kes pole mitu kuud saanud joosta, on mõistagi suur soov kaotatud aeg tasa teha. Seda enam, et esimesed jooksuvõistlused on kohe-kohe ukse ees. Paraku on elu näidanud, et liigne agarus osutub teinekord ogaruseks … või ehk siiski mitte? Linnaleht küsis aastaid jooksmist teaduslikult uurinud Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna lektorilt ja jooksutreenerilt Martin Mooseselt, mida tuleks arvestada, kui tahta pärast pikka pausi taas jooksma hakata. 

Martin, kuidas kevadel taas jooksmisega alustada? 

Tähtis märksõna on järkjärgulisus. Kui jooksmises on olnud pikem paus või sügistalvisel ajal tegeldud teiste aladega (veloergomeetril treenimine, suusatamine, ujumine jne), siis esialgu sobib alustada pigem lühikeste jooksutreeningutega, et organismil oleks aega uue koormusega kohaneda. Neil, kel sügistalvisel ajal on treeningud jäänud väga lünklikuks, on mõistlik alguses kombineerida jooksmist aktiivse kõnniga, näiteks joosta väga kerge tempoga 10 korda 2 minutit vaheldumisi 1 minuti aktiivse kõnniga.

Kui treeningutest pikemalt eemal oldud, siis on kevadel motivatsioon trenni teha väga suur. Siin peaks end tagasi hoidma ning alustama sellise treeningute sagedusega, mis kindlasti nädalaplaani sobib. Abiks on põhimõte, et hiljem saab treeningute arvu suurendada, kui aga alustada kohe viie-kuue treeninguga nädalas ning seejärel olla sunnitud treeninguid ära jätma, siis väheneb palju ka motivatsioon treenida. 

Kas ülekaaluline inimene tohib joosta? 

Ülekaalulisuse juures mängib suurt rolli see, kui suur on ülekaal ja kas sellega kaasub mingeid terviseprobleeme. Peab hindama, kuidas ülekaal mõjutab tugiliikumisaparaati, ning vajadusel asendama jooksmise mõne teise spordialaga või vaheldama seda teiste aladega, näiteks kasutama kõndi ja jooksu kombinatsioonis.

Lisaks tuleb tähelepanu pöörata üldisele südame-veresoonkonna seisundile. Võib juhtuda, et ülekaal on kerge, mis ei ole tugiliikumisaparaadile probleem, kuid samas suhteliselt rahulikult joostes tõuseb pulsisagedus väga kõrgele, näiteks üle 180 löögi minutis. Sel juhul on samuti soovitav alustada näiteks jooksu-kõnni treeningutega, ning järk-järgult koos treenituse paranemisega suurendada jooksu osa ja vähendada kõnni osa.

Kokkuvõtlikult ei ole kerge ülekaal jooksutreeningute juures alati takistuseks, küll aga on treeneril tähtis hinnata iga harrastajat individuaalselt ning kohandada sellest lähtudes ta koormust ja talle sobilikke alasid. 

Millisel pinnasel soovitate joosta? 

Jooksupinnasest on ehk tähtsamgi see, milline on jooksutehnika. Suur osa harrastajatest paneb jala maha üle kanna ning sellisel puhul on jooksmiseks parem pigem pehme pinnas, nagu kruusakattega tee ja metsarajad, ning vältida tuleks asfalti. Kui joostakse korrektsema tehnikaga ehk esimesena puudutab maad pöid, siis ei ole jooksupinnase omadused nii olulised.

Võimalusel tuleks järgida põhimõtet, et enamik treeninguid toimuks kruusakattega teedel ja metsaradadel ning kui eesmärgiks on võistlustel osaleda, siis tuleks aeg-ajalt treenida pinnasel, millel toimub võistlus. 

Olete oma teadustöös võrrelnud Eesti ja Keenia jooksjaid. Mida siinsetel jooksjatel oleks keenialastelt enim õppida? 

Täpsem on küll öelda, et olen teadustöös uurinud nii Eesti kui ka Keenia jooksjaid. Neid omavahel võrrelnud aga mitte, kuna nende kahe riigi uuringus osalenud jooksjate sportlik tase oli väga erinev. Keenia puhul saame rääkida tavaliselt ainult jooksjatest selle sõna kõige tõsisemas mõttes, sest harrastusjooksjat kui sellist sealt ei leia.

Keenia jooksjatelt oleks õppida ehk seda, et just harrastussportlased on viimastel aastatel pööranud väga suurt rõhku kõigele abistavale jooksmise ümber (GPS-id, pulsimõõturid, jooksuriided, kompressioonsäärised, toidulisandid, jalatsid jne), kuid tagaplaanile kipub jääma jooksmine ise. Keenias, kus kõige tavalisema stopperiga kella või õiges suuruses ja tervete jooksujalanõude leidmine on kohalike sportlaste jaoks suur probleem, on olukord sageli vastupidine – jooksjad jooksevad hoolimata nendest puudustest.

Eesti võistlustasemel jooksjatel, kelle eesmärgiks on tippsport, on eelkõige õppida jooksmisele kui põhitegevusele keskendumist. Keenias ei ole võimalik samal ajal olla jooksja ja tööl käia või ülikoolis õppida. Kõik jooksjad on koondunud treenimiskeskustesse, kus keskendutakse ainult jooksmisele ja treeningutevahelisele puhkamisele ning selle kaudu on tagatud treeningute kvaliteet, mis on tipptulemuste saavutamise eelduseks.