Kas eestlane peaks puhkama Putini pärlis? (27)

Kui siinkirjutaja sõitis eelmisel pühapäeval koos fotograaf Stanislav Moškoviga hotellist Adleri rongijaama, et alustada reisi Krasnaja Poljanasse, sattus meid teenindama eriti jutukas ja vaimukas taksojuht.

"Varem oli meil neli tähtsat kuud – juuni, juuli, august ja september," ütles ta. "Oktoobris võisid nagu Ilja Muromets ahjule lesima minna ning oodata uut hooaega. Nüüd on sügisel ja talvelgi rohkem turiste, kes annavad meile tööd ja toovad kogu piirkonda raha juurde."

Taksojuht osutas sõidu ajal, et varem laiusid samades kohtades söötis põllud ja karjamaad, aga olümpiaks rajati nende asemele head teed ning ehitati ka ilusad majad, elu muutus igas mõttes värvikamaks.

Pääsukesega mägedesse

Olime vaevu taksost välja saanud ja seadsime sammud rongijaama peaukse suunas, kui sattusime ebaseaduslike taksojuhtide piiramisrõngasse. Pehmelt öeldes olid nad nagu tüütud putukad, üritades meile selgeks teha, et peaksime Krasnaja Poljanasse sõitma just nendega. Meie valik oli siiski olümpiaks käima pandud kiirrong nimega Pääsuke.

Adleri jaama sisenemiseks tuli läbida turvakontroll. Minul õnnestus häiresignaal pinisema panna. Kobasin taskuid ja avastasin, et olin unustanud rahakoti välja võtta. Teavitasin sellest turvatöötajat, kes lausus sõbralikult: pole hullu! Ta ei nõudnud isegi tengelpunga ettenäitamist ega tulnud mind kätega kobama, ehkki tavaliselt nii tehakse. Kui visata võllanalja, siis võinuks mul ju taskus olla käsigranaat!

Muide, politseinikke oli raudteejaamas üllatavalt palju ja neid abistas ka üks neljajalgne töötaja, kellel oli seljas vastava kirjaga sinine kostüüm.

Pääsukesega Krasnaja Poljanasse sõitmiseks tuli maksta 200 rubla. Rong saabus õigeaegselt ja oli puupüsti rahvast täis. Õnneks leidsime kaks istekohta ning võisime 45 minuti pikkuse sõidu vältel läbi akna nautida maalilisi loodusvaateid.

Teadmiseks, et Pääsuke sõidab nüüd harvemini kui olümpia ajal, kuid toona oli nii–öelda eriolukord.

Kui rong hakkas sihtjaama jõudma, käisid kolm naist pakkumas ekskursioone, mis sisaldasid tõusu merepinnast 2300 meetri kõrgusele. Tavakülastajalt soovitakse 1200 rubla, 60aastased pääsevad ekskursioonile 800 rubla eest, vanematele kui 75aastastele ja Suure Isamaasõja veteranidele on kogu lõbu tasuta.

Roza Hutoris rongist väljudes tuli riideid seljast vähemaks koorida, sest termomeeter näitas 18 soojakraadi. Sõit mäeliftiga Laura keskusesse maksis 850 rubla ja vältas 20 minutit. Kogu seda silmale avanevat ilu on tegelikult võimatu sõnadega kirjeldada – seda peab ise nägema!

Kui olime üles jõudnud, tegime ringkäigu lumises olümpia laskesuusakeskuses, kus Eesti sportlased jäid parimatest valgusaastate kaugusele, aga Grete Gaimist sai maailmakuulus hundisilm.

Laura staadion oli nüüd inimtühi, kolm rajatraktorit ootasid oma aega, majal, kus töötasid ka ajakirjanikud, pesti parasjagu aknaid. Terrassil, millel sportlasi intervjueeriti, torkasid silma külmast ja niiskusest katki läinud põrandaplaadid. Aga eks ajahammas teeb kõikjal oma tööd ühesuguse järjekindlusega.

Praegu saab Laura keskuses sõita nii kardi kui ka niinimetatud lumerõngaga. Turistid ei tohiks valikute üle eriti nuriseda. Mõistagi peavad suured spordijuhid nuputama, kuidas müstilisi rahasummasid neelanud võistluskeskusi kasulikult kasutada.

Ega venelased istugi, käed rüpes. Riik tahab spordibaasid sokutada klubidele ja ühingutele, kes siis nende eest hoolitseksid. Meie Venemaa reisi alguses Moskvas veepalli olümpiavõitja Mait Riismani ja Dinamo korvpallimeeskonna peatreeneri Üllar Kerdega vesteldes saime teada, et ilmselt valib Dinamogi endale Sotšis ühe spordikeskuse.

President Putin lubas kasiinoäri olümpiaalale

Kui olime mägedest alla tulnud, põikasime Gorki linnakusse, kus me olümpia ajal kolm nädalat elasime. Sealgi avanes hoopis teistsugune vaatepilt kui mängude päevil. Mäkke viiva gondli juures asuvale platsile on rajatud suveniiriputkad, kus müüakse näiteks Sotši olümpia aegset nänni, aga ka mett ja muud toidukraami.

Krasnaja Poljanast Pääsukesega Adlerisse naastes võisime tõdeda, et spordi suursündmus tuli sellele piirkonnale ikkagi kasuks. Muide, Sotšis pesumaja direktorina töötav eestlane Huko Sild märkis: Venemaa president olevat andnud loa, et olümpiarajatistes tohib tegelda kasiinomajandusega. Kindlasti elavdab see otsus kohalikku turismi veelgi.

Ainus, mida nii Sild kui ka paljud teised inimesed kurtsid, on metsik inflatsioon. Viimase kolme kuuga olla toidukorv kallinenud vähemalt viiskümmend protsenti. Aga mingil moel peavad ju Venemaa vastased sanktsioonid tunda andma!

Kui me esmaspäeva hommikul hotellist lennujaama sõitsime, võttis taksojuht Sotši olümpiamängude teema tabavalt kokku. Ta rääkis, et kui Venemaa sai suurvõistluse korraldamisõiguse, olid kohalikud küllaltki pessimistlikult meelestatud. Ärevust tekitas tõsiasi, et olümpiarajatiste ehitamiseks oli vaja põliselanike maju lammutada.

Jah, ametnikud olid küll kinnitanud, et inimestele antakse uus korter, maja või hüvitatakse kahju rahaga, ent ajalooliste kogemuste põhjal peljati, et sõnadele ei järgne tegusid. Nüüd on kõik valuraha kätte saanud ja näevad ligi seitse aastat väldanud olümpiarajatiste ehitamise möllus rohkem head kui halba.

Esmaspäeva hommikul ulatus Adleri lennujaamas reisijate järjekord uksest välja. Enamasti olid need turistid, kellel olid kaasas suusad või lumelauad. Nende jutu põhjal võis järeldada, et Sotšis veedetud aeg läks igati täie ette.

Ja kui mõnda lugejat huvitab siinkirjutaja tagasihoidlik arvamus, kas eestlastel tasub sõita Putini pärlisse puhkama, siis ütlen lühidalt: kindlasti tasub! Kuid eks igaüks teeb oma otsused ise. Õhtulehe spordiajakirjanik ja fotograaf jõudsid aga veendumusele, et mõne aja pärast tuleks Sotši sõita nii–öelda oma kulu ja kirjadega ning puhata täiega.