Spordiblogi

Viljar Voog | Vutikoondise päevik: mullu sai Pehrsson ehitada sara, nüüd on olemas (tagasihoidliku) lossi materjalid (2)

Viljar Voog, Luzern, 27. märts 2015 12:15
Eesti koondise trenn SwissporarenalFoto: AP/Scanpix
Neutraalne Šveits pole päris Argentiina, aga samas ei olnud Magnus Pehrssoni juhitud Eesti jalgpallikoondise viik San Marinoga ka sõjakuritegu. Napilt! Igatahes on Alpi-riik hea koht, kus keerata elus uus lehekülg.

Meie vutikoondise senise valiktsükli võib kokku võtta ühe suure haigutusega. Jah, võit Sloveenia üle oli tubli saavutus, aga see tuli tagasihoidliku mängu teinud Ats Purje värava (loe: parajast kogusest õnne) abil. Edasi pole ise võrke sahistatud, sisse on lastud kaks Pareiko "pirni" (tegemist pole koondise esikinda kritiseerimisega – kehvemad väravavahid oleksid Leedu ja Inglismaa vastu teinud hullema esituse. Aga Pareiko on seadnud kõrge standardi.) ja siis ei hakanud meie vutimeeste hammas isegi San Marino peale.

Samal teemal

Alpide värskes õhus on hea võimalus kõike uuesti alustada. Oma esimese aasta jooksul Eesti peatreenerina sai Pehrsson koondise kokku kutsuda seitsmeks laagriks. Kaheksandal korral koguneti Luganos, et valikmänguks Šveitsiga saaks valmistuda muruväljakul ja nii Pehrsson kui ka kapten Ragnar Klavan tõdesid: nõnda head laagrit pole rootslase käe all veel olnud.

Vundament, millele tulemused ehitada, oli tegelikult olemas juba eelmise aasta lõpus. Kaotada kodus Inglismaale Wayne Rooney karistuslöögist 0:1 pole häbiasi ja selle kõige taga peitus organiseeritus – nii mängupildis kui ka taustajõudude osas olid jupid paigas. Lihtsalt saatusejumalad ei jaganud Pehrssonile kätte parimaid kaarte.

Koondislased ei saanud mänguaega, mõnel polnud klubigi, Konstantin Vassiljevi põlvehäda ei lubanud tal aasta tähtsaimates kohtumistes Leedu ja Inglismaa vastu tasemel esitust anda. Et tagatipuks üritas Pehrsson juurutada ka veel uut süsteemi, polegi ime, et tema esimene aasta ei möödunud kõige õnnestunumalt.

Aga nüüd! Kõik on terved, Pareikol on klubi, Enar Jääger madistab Floras keskkaitses, pinki on viimasel ajal nühkinud ainult meie esiründajad Henri Anier ja Sergei Zenjov, ent esimene saab Šotimaal vahetusest platsile peaaegu igas mängus ja teisel jäi Moskvas vahele vaid viimane liigamäng. Kui eelmisel aastal sai Pehrsson vundamendi peale püsti panna vaid sara, siis nüüd on kõik materjalid lossi ehitamiseks olemas. Sellise tagasihoidliku, Glehni-laadse.

Osaliselt on mõistagi kahju, et see teoreetiliselt "uus ja parem" Eesti koondis teeb oma debüüdi Šveitsi vastu. Maailma edetabeli 12. riik, mulluse MMi 9. koht, mängitakse nende kodus – ülesanne on marukeeruline. Aga mitte võimatu.

Kui mullu jagati Pehrssonile kehvad kaardid, siis nüüd on pokkerianaloogiat kasutades tal käes poiste paar – tõenäosus, et täna õhtul lahtirulluvas mängus laotakse mängulauale lehed, mis annavad edu Šveitsi peatreenerile Vladimir Petkovicile, on suur, aga vähemalt on tegemist kaartidega, millega saab mängida.

*

Šveitsi jaoks on kohtumine Eestiga selle valiktsükli kolmas kodumäng ja seni on kõik peetud erinevatel staadionidel: Inglismaaga kohtuti Baselis, Leeduga St. Gallenis ja Eestiga nüüd riigi suuruselt viiendas linnas Luzernis. Kõigil kolmel mängupaigal on üks ühine külg – nad asuvad Šveitsi saksakeelses piirkonnas. Riigi lõunapoolsemas, Itaaliaga piirnevas regioonis, kus pidas oma treeninglaagrit Eesti koondis, on jalgpallist populaarsem ala jäähoki – 2013. aastal tulid šveitslased MMil hõbemedalitele (finaalis kaotati 1:5 Rootsile), mullu tuli leppida 10. kohaga.

*

Eesti tänase algkooseisu ennustamises on kaks väikest küsimärki - kas Pehrsson eelistab Enar Jäägerit Igor Morozovile ja kas paremal äärel alustab Sergei Zenjov? Vastus selgub õhtul, aga ilmselt on see mõlemale küsimusele "jah!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee