Li Lirisman – karates EM-pronks, koolis puhas viieline õpilane! (4)

Kas on võimalik, et üks habras tüdruk võidab 13aastaselt shotokan ­karates MM-kulla ja 16aastaselt karates EMi pronksi, tegutseb vabal ajal treenerina ning õpib puhtalt viitele? Tundub ebareaalne! Ometi on Viimsi piiga Li Lirisman sellega hakkama saanud!

Isa ja ema suunamisel sai Li spordiga sinasõbraks maast madalast. Viieselt läks ta iluvõimlemistrenni.

"Ma harjutasin pool aastat," meenutab Li esimest kokkupuudet lemmikvaldkonnaga. "Siis ütlesin vanematele, et ei lähe sinna enam kunagi. Mulle ei meeldi, kui treenerid karjuvad."

Li jätkab: "Mu isa Igor mõtles, et miks mitte proovida karated. Ta tunneb minu treenerit (Aleksandr Zõkov – toim) juba ammu, nad õppisid koos ülikoolis. Tegelikult tegelesin natuke ka ujumisega. Mu isa on sel alal NSV Liidu meistersportlane ja Eesti meister."

Karate hakkas Lile kohe meeldima. "Treeningutel valitses alati mõnus õhkkond," selgitab ta õhinal ning silmad löövad särama kui tänavavalgustid õhtusel ajal. "Algul oli palju jooksmist ja pallimänge, mõne aja pärast hakkasime ka karated õppima."

Ent nii mõnelegi kõrvaltvaatajale tundub, et karate naistele ei sobi. "Ma pole selle arvamusega nõus," vastab Li. "Võistlustel käies näen, et karate meeldib paljudele tüdrukutele. See on nagu kunst, mis meeldib ka pealtvaatajatele. Meie ala on efektne ja ilus. See pole kikpoks, kus ainult lüüakse!"

Võistlema läks Li kümneaastaselt. "Algus oli proovimine," arutleb ta. "Kulus üks aasta, enne kui tuli esimene võit. Niisugune olukord motiveeris mind, tahtsin tugevamaks saada. Treener aitas. Ta ütles, et pole hullu – harjutame ja kõik läheb hästi."

Ärkab kell kuus ning koju naaseb 21 paiku

Zõkovil oli õigus – tema usin õpilane triumfeeris 13aastaselt nii shotokan karate EMil kui ka MMil. "Kui olin kolmteist, mõtlesin tõesti: vau, olen maailmameister!" tunnistab Li. "Aga kui sõitsin esimest korda sportliku karate EMile, siis veendusin, et see on palju olulisem võistlus."

Senise karjääri tähtsaima medali võitis Li, keda toetavad BLRT grupp, Viimsi vald ja Viimsi spaa, tänavu veebruaris, napsates Zürichis toimunud EMil alla 18aastaste vanuseklassis kehakaalus -53 kg pronksi.

"EMile sõites olin kindel, et saan medali," räägib Li. "Muidugi tahtsin kulda, aga kui poolfinaalis kaotasin, siis mõtlesin: okei, võidan pronksi! Kolmanda koha matš oli alguses natuke dramaatiline. Šveitslanna (Maya Schareri – toim) teenis punkti ja publik mõtles, et medal on käes. Kuid ma tegin seitse sekundit enne lõppu otsustava jalalöögi, mis andis kolm punkti."

Pärast kordaminekut oli Li natuke aega seitsmendas taevas. "Tundsin, mida tähendab võit. Mõtlesin, et nüüd ma oskan! EMi järel olen varasemast rohkem motiveeritud ja loodan järgmise medali võita sügisel MMil."

Li vajub korraks mõttesse. "Aga see on alles algus," rõhutab äsja 17. sünnipäeva tähistanud karateka. "Loodan, et kõige tähtsamad medalivõidud on alles ees."

Arvestades Li sihikindlust, peaks tema unistused täituma. "Koolipäeval ärkan kell kuus. Hommikul teen kerge võimlemise, venitan ja painutan end lahti, siis lähen kooli, koju naasen õhtul üheksa paiku," räägib Viimsis elav piiga, kes õpib kesklinnas Tallinna Juudi Koolis.

Tahab õppida arstiks või hoopis treeneriks

Li harjutab iga päev. Pealekauba juhendab ta koolis karaterühma, käib vabal ajal tantsimas ja kõige krooniks olid tunnistusel ainult viied. Teisisõnu: kes palju teeb, see palju jõuab.

Klubi Budo esindav Li ei kavatse latti alla lasta spordis ega õppeasutuses, kus tema isa töötab direktorina. "Käisin viiendas klassis, kui isa tuli kooli direktoriks," sõnab Li. Ja jätkab naerdes: "Mõtlesin, et nüüd on kõik – kodus on ta nagunii, trennis käib ka, võistlustel tegutseb kohtunikuna. Kuid väga tihti me kokku ei puutugi. Mõnikord on koolis raske, teised räägivad temaga kui direktoriga, aga mina nagu tütar isaga."

Kui paljud kümnenda klassi õpilased ei oska öelda, mida nad pärast gümnaasiumi lõpetamist õppida tahavad, siis Li kaalub kaht varianti. "Mu esimene mõte oli minna Tartu ülikooli arstiteaduskonda," märgib ta. "Samas tahaksin õppida treeneriks. Mulle meeldib inimestega suhelda, sport on mu elu."

Ühtlasi kinnitab Li, et välismaale tudeerima siirdumine teda ei ahvatle.

"Tahan Eestisse jääda," lausub piiga, kellel on kaks venda ja kaks õde. "Pärast kooli lõpetamist jätkan võistlemist täiskasvanute klassis."

Dieet paneb vaimu proovile

Karatekadel tekitab kaalujälgimine lisastressi, selgub Eesti tulevikulootuse Li Lirismani jutust.

Viimsis elav sportlane lootis 16–17aastaste vanuseklassis minna kehakaalu -59 kg, kuid treeneri soovitusel jätkas ta siiski -53kiloste sportlaste hulgas. "Käin kogu aeg kaalul ja vaatan, mida ma süüa tohin," lausub Li. "Saiakesi ei söö üldse, rasvast toitu ei armastagi."

Pärast tiitlivõistlusi on dieet leebem. "Praegu söön natuke šokolaadi, parem on must šokolaad," ütleb Li. Ja lisab muigamisi: "Vahel luban endale ka rämpstoitu, võtan ühe hamburgeri. Ma armastan süüa! Samas olen dieediga harjunud ja suuri probleeme ei teki."