ÕHTULEHT ŠVEITSIS | Reportaaž: Eestile maksis kätte ilmetu algus (10)
Sinisärkide peatreener Magnus Pehrsson saatis oma hoolealused platsile oodatud koosseisus, ent üllatava taktikaga – koondises kaitsva poolkaitsjana tegutsev Karol Mets alustas Ragnar Klavani ja Enar Jäägeri kõrval keskkaitses, Ilja Antonov oli vasaku ääre asemel koos Konstantin Vassiljevi ja Aleksandr Dmitrijeviga keskpoolkaitses ning Henri Anier ja Sergei Zenjov jagasid koos ründekohustust.
Plaan oli hea: viis kaitsjat pidid Šveitsi mehed kinni panema ning abiks langenud keskväljamehed ohu klaarima. Ja esimese veerandtunni see ka töötas. Siis lipsas kogenud Dmitrijevil sisse lohakusviga, nurgalöögijärgses olukorras lasi ta endast mööda keskkaitsja Fabian Schäri ning šveitslane kõmmutas palli peaga allanurka. Sergei Pareiko sai küll löögile sõrmed vahele, aga mitte päästvalt.
Avavärav muutis täielikult mängu dünaamikat. Varem uljalt rünnakule tormanud šveitslased rahunesid maha ja see andis rohkem pallivaldamisvõimalusi ka Eesti mängijatele. Kahjuks ei olnud meie meeste tehnilised oskused piisaval tasemel, et võõrustajate kaitseliini lahti muukida. Eriti suures hädas mängu käima saamisega oli Anier.
Ja Šveitsi surve kadumisega kadus ka meie meeste valvsus. 10 minutit pärast esimest tabamust oli pall taas vasakul äärel, sinisärkide kaitseliin taganenud oma karistusalasse ja keskpoolikud ei tea kus. Igatahes mitte karistusala joonel, kus Granit Xhaka uhkes üksinduses palli virutada sai ja Šveitsi eduseisu kahekordseks suurendas.
Järgmised pool tundi magas terve Swissporarena õndsat und – Šveits oli rahul, aga Eestile ka palli ei andnud. Särts ja pinge naasis kohtumisse alles 56. minutil, mil Henri Anieri asemel saadeti väljakule Henrik Ojamaa, kes avanumbriks võttis ette kaks kaitsjat, sai neist lõbusalt jagu, ent madala tsenderduse Zenjovile lõikasid kaitsjad vahet.
Kuus minutit hiljem tuli välja Dmitrijev ja mängu sekkus Dmitri Kruglov, Vassiljev vajus alumiseks poolkaitsjaks, kus tal mängu juhtimiseks rohkem ruumi oli. Initsiatiiv kaldus külalistele ja vahelduseks oli see Šveits, kes mängu tapma pidi.
Kuid! Palli liigutati karistusala ümber ilusasti, ent probleem oli sama, mis terve senise valiksarja jooksul: rünnakute viimane käik ja selle tegija puudus. Isegi Vassiljev tegi terve mängu peale vaid kolm kauglööki, mõlemad raamidest mööda.
Väravat otsides tõusid eestlased üha kõrgemale, kaitsesse tekkisid taganedes ootamatud duod ja lõpuks olid 80 minutil need Ken Kallaste ja Mets, kes kahe peale palli karistusalast klaaritud ei saanud. Haris Seferovicil oli vaid viielt meetrilt sisselükkamise vaev.
Ja nii ta kustuski, lootus sellesse mängu tagasi tulla ning kahjuks ilmselt ka reaalne võimalus finaalturniirile jõuda.
http://www.suusk.blogspot.com/
Kõik need Karlssonid ja Svenssonid , taanlased ja isegi Pipersid on üks kõnts,meie jalgpall on mänginud alati paremini küll võimete piiril eesti oma treeneritega, oli nii Rüütliga ja ka algusaastate Lõvide treeneriga jne. Need saastad tundmata meie mängijate viletsust proovivad modeleerida neid olemasolevate Euroopa jalgpalli suurmaade mänguskeemidesse,tulemus on katastroof ,muideks sama oli Lätiga ,kui treener oli sama läti mees said nad isegi EM-le.
Teine asi on see ,et see sokuhabeme ja lambavestiga diktaatoir jalgpallisa tuleb lahti muukida ja ümber muuta sisene jalgpall avalikumaks ,korruptsioonist ja võltspaatoslikusest ,kõik on kolka tasemel ,isegi see imeskeemitamise tagajärgedel ehitatud jalgpalli meka kiirrongide tee äärde (mis on fen-shui järgi ääretult kontraproduktiivne) on siiamaani välja ehitamata , igal pool on hallus ,läbitilkuvad betoonjurakad ,võililled kasvavad pragude vahel ja need staadioni (rosta)aknad on tänapäeva kontekstis ,kui hullumaja kahe korpuse vahele ehitatud jalgpallistaadioni peldikuaknad.
Midagi tuleb ette võtta ,rootslane peab kinga saama, ja ka võiks meie rikkurid hakata rahaliselt lähetama ja sponsoreerima eestist näiteks iga aasta mingi hulga tüdrukute ja poiste saatmist kuulsate jalgpalli maadesse akadeemiatesse ,kasvõi raha eest. Brasiiliasse ,Argentiinasse ,Inglismaale,Saksasse,Itaaliasse,Prantsusmaale,Portugali ,Hispaaniasse ja kasvõi Mehikosse ja Uruguaisse. Kui need miljonid leitakse ja iga aasta lähetatakse ne ndesse maadesse ca 10-15 7-11 aastast poissi (koos vanematega või ilma, saatkond võiks kaasa aidata),siis tulemused ründejalgpaqllut´rite osas on kümne aasta pärast olemas,olen kindel ,et 120 poisi hulgast saab mingi 10-15 korraliku tasemega jalgpallurit. Edasi hakkab ka kohalik jalgpall tõusma. Aga kust võtta neid buratinosid,keegi ei taha raha iga aastaselt ei jalgpalli ega korvpalli panna. See sokuhabe ka ju keerutab rohkem võõra rahaga ja roiigi toetustel mängides.