Üks värav viie mänguga – isegi Pehrsson ei tea põua põhjust (8)
Esimesel veerandtunnil eksperiment õnnestus: Šveitsi koondis pani avavilest meie meestele hirmsa tambi peale, ent Ragnar Klavan kamandas kaitseliini kindlalt paika, klaaris ise kõik kolleegidest mööda pääsenud pallid ning eestlased pidasid turmtulele vastu.
Vaid ründemäng sisuliselt puudus – kaitsest saadeti pikad pallid Šveitsi väljakupoolele, kuhu spurtis võõrustajate keskkaitsjatest selgelt kiirem Zenjov. Ent kuna Aniergi ei suutnud ründepartneriga sammu pidada, oli Zenjovil paari sekundiga ees läbimurdmatu kaitsemüür.
Pehrssoni jaoks see probleem polnud: "Sellistes mängudes ei tohi hulluks minna ja pea ees uljalt rünnakule tormata, vaid kaitse tuleb pidama saada ja sealt mängu ehitada."
Toores taktika
Ja eksimused olid paratamatud: Pehrsson hakkas uut taktikat juurutama alles esmaspäeval, mil koondis Luganos treeninglaagriks kogunes. "Tegelikult saavutasime nende päevadega treeningutel juba päris hea tunde," võttis meeskonna õppimiskiiruse kokku Luzernis oma 100. koondisemängu pidanud Klavan. "Tegime mängus ka korralikke asju. Aga jah, ei õnnestunud esimese korra kohta kindlasti sajaprotsendiliselt."
Klavan pidas silmas 27. minutit, kui terve mängu Eesti probleemiks olnud vasak äär taas lekkis. Et sinisärgid mängisid kolme keskväljamehega, oli Ken Kallaste äärel tihti üksinda ja just seda kasutasid ära tõusta armastav Šveitsi paremkaitsja Stephan Lichtsteiner ja meeskonna superstaar, Milano Interi mees Xherdan Shaqiri. Kõnealusel rünnakul tõmbasid need kaks pahalist end valvama ka Dmitrijevi ja Antonovi, tekitades nõnda keskväljale tohutu augu, kust sai ihuüksi pealelöögile minna Granit Xhaka.
Olematu ründemäng
"Kaitseliiniga langesime liiga alla ja lasime kergelt löögile," nõustus Klavan, et teine värav oli taktikaline aps. "0:3 kaotus toob liiga palju kriitikat mängusüsteemile, aga nii trennides kui ka mängus tundsime end neil positsioonidel hästi. See on kindlasti üks formatsioon, mida vajadusel kasutada saame."
Kui Klavani jaoks tundus 5-3-2 taktika asjakohane, siis ründemängule see kuidagi kaasa ei aidanud. Terve esimese poolaja peale oli Eestil vaid üks hea võimalus, kui karistusala joonel pääses löögile Anier, ent ei tabanud palli puhtalt ja see veeres rahulikult väravavaht Yann Sommerini.
Hoopis Šveits virutas kaitsepraagi tõttu oma kolmanda kolli.
Kus on väravad?
Näiteks Vassiljev ise sai Šveitsi vastu teha tõsiseltvõetavaid pealelööke täpselt kaks. Rohkemaks mängujoonis talle šanssi ei andnud: kahe ründaja kiiruse peale üles ehitatud taktika tähendas, et positsioonirünnakul oli keskväli mängijaid täis ning Vassiljevil niitide tõmbamiseks ruumi polnud.
"Iga taktika jaoks on vaja mehi, kes selle ellu viivad," võttis Vassiljev kasutatud 5-3-2 skeemi veidi kõhkleval häälel kokku, ent Pehrssonit otseselt ei kritiseerinud. "Oleme harjunud teisiti mängima, aga elu ei saa elada paigal tammudes," on poolkaitsja nõus peatreeneri uuendustega kaasa minema.
Kõige hullem on aga, et Pehrsson ei tea isegi, mis täpselt valesti on. "Ma ei oska vastata, kuhu väravad jäänud on," sõnas ta reede hilisõhtul Õhtulehe küsimuse peale.
Peatreener hindas juba mullu suvel peetud Balti turniiri järel, et Eesti koondis on kaitses tema plaanide järgi mängima hakanud ja nüüd tuleb keskenduda ründemängu ehitamisele. 10 kuud hiljem pole miski muutunud.
Teine asi on see, et pole väravavaistuga ründajaid, et olla õigel ajal õiges kohas, tihtipeale on nii, et kui äärest tuleb tsenderdus, siis pole kedagi värava kastiski, kust see värav siis tulema peab ? Me võime Messi ka koondisesse tuua, aga pole mehi, kes talle palli suudaks ette anda, surve all üle 3-me söödu anda ju ei suudeta.