Ott Järvela | Koondisekarjäär lõpeb, aga Raio fenomen kestab edasi (1)

Piiroja on Marko Kristali, Martin Reimi, Mart Poomi, Indrek Zelinski, Kristen Viikmäe ja Andres Operi järel seitsmes 100 mängu klubi liige, keda lahkumismänguga austatakse. Kõik nad omavad Eesti jalgpalliloos silmapaistvat ja erilist tähendust ja rolli.

Kui Raio oma lühidalt kokku võtta, oli ta rahvusmeeskonna kapten, liider ja tugitala ajal, kui koondis jõudis oma senise olemasolu vägevaima saavutuse (EMi play-off 2011 sügisel) ja kaalukaimate võitudeni (samas EM-valiksarjas Serbia, Sloveenia ja Põhja-Iirimaa üle).

"Vankri vedamise peavad üle võtma ning täitma Piirojast jääva tühimiku järgmised mehed. See on raske ja austav ülesanne. Lugematud võidetud õhuduellid, blokeeritud löögid, kaaslasi sütitavad käratused ning see ainulaadne tunne, et kui Raio on kaitses, siis saame hakkama. Olgu vastas kasvõi Brasiilia.

Igatahes. Kui läheb nii, et valikmängus enam ei kohtu, siis Raio, suur-suur aitäh sulle meie kõigi poolt. Legend. Kapten. Eeskuju. Võitleja. Üks õige Eesti mees!"

Nii kirjutasin Õhtulehes 12. oktoobril 2013, päev pärast Eesti mängu Türgiga, mis Raiol ränga vigastuse tõttu pooleli jäi. Kahjuks tõesti läks nii, et järjekordsest traumast Raio enam võitu ei saanud, kuigi proovis nii kuis jaksas.

Kompromissitu võitleja hing pole teda maha jätnud praegugi. Näiteks märtsi alguses lasi Pärnu Linnameeskonna president Piiroja end igaks juhuks ka mängijaks registreerida. Aga äkki läheb poistel suvel abi vaja. Välistatud, et Raio ise vägisi platsile trügiks, aga meeskonna nimel on ta kaptenile kohaselt valmis kõigeks. Alati.

Kordadest, kui ta Eesti meeskonna nimel, järjekordset väikest või tõsist vigastust trotsides ning enda tervist retsides lahingusse sööstis, saaks koostada väärika almanahhi.

Kapteni roll istub Raiole valatult. Kui Eesti sai 2011 Fääri saartel iiveldust tekitanud 0:2 kolaka, oli just Raio esimene (ja üldse üks kahest mängijast), kelle esimene tegu pärast lõpuvilet oli minna sõna otseses mõttes seitsme maa ja mere taha sõitnud fänne tänama.

Ükski soovija pole jäänud Raio autogrammita. Ning kui noor vutifänn poolteist tundi pärast koondise mängu lõppu Piirojale Lilleküla staadioni parklas pilkases pimeduses juurde astub palvega koos pilti teha, viiakse ta käekõrval valgemasse kohta, et foto ikka kvaliteetne saaks.

Ükskõik kui õudne tulemus, pole Raio kunagi vastutusest põigelnud, vaid astunud sirge seljaga arupärijate ette ja kõik ausalt ära rääkinud.

Samamoodi siiras on Raio ka võitu nautides. Ei mingeid maailma tippjalgpallurite suust kuuldud klišeelikke väljendeid, professionaalset kõnepruuki või pingutusi poliitkorrektsuse säilitamise nimel, vaid jutt on aus ja südamest. Nii, nagu peab!

Siirus, lahkus, töökus ja võitlejahing on omadused, mis tegid Raio Piirojast Eesti jalgpalli sümboli. Kuigi koondisekarjäär lõpeb 31. märtsil 2015, hoiavad Raio fenomeni elus mälestused tema vägevatest esitustest.

Raio Piiroja

Sündinud: 11. juulil 1979.

Positsioon: keskkaitsja.

Klubikarjäär: Pärnu JK (1995–96), FC Lelle (1996–97),

Lelle SK (1998-99), Tallinna Flora (1999–2003), Valerenga

(2003), Fredrikstad (2004–11), Arnhemi Vitesse (2011–2012), Chengdu Blades (2013).

Koondisekarjäär: 113 maavõistlust, 8 väravat.

Debüüt 21. novembril 1998 Armeenia vastu (kaotus 1:2).

Eesti meeskonna kapten 2008-2011.

Saavutused: Eesti meister 2001, 2002,

Norra karikavõitja 2006, Norra meistriliiga hõbe 2008.

Auhinnad: Eesti parim jalgpallur 2002, 2006, 2007, 2008, 2009.