Nagu lugudest selgub, pole Raio Piiroja kunagi tahtnud 100% ajast jalgpalli panustada, vaid leidnud alati tegevusi, kust ammutatud energia toel on saanud platsil mitme mehe eest väljas olla. Pärast karjääri lõppu on Piiroja võtnud väga tõsiselt ette rahvaspordiüritustel osalemise – tänavuse Tartu maratoni lõpetas Piiroja igati soliidse 179. kohaga. Foto: ALDO LUUD
Jalgpall
1. märts 2015, 10:00

Kalev Kruus, Martin Reim, Marko Kristal, Andrei Stepanov ja Teitur Thordarson räägivad Raio Piirojast vahva loo (1)

Õhtuleht palus Raio Piiroja lahkumismängu puhul viiel tema jalgpalli kaasteelisel meenutada mõni keskkaitsjat iseloomustav lugu. Tulemus: jutuaineks said nii kümnevõistlus, orienteerumine kui ka jõeforellid.

Kuidas Raio Teitur Thordarsonilt nahutada sai

Piiroja tegi debüüdi Eesti koondises 1998. aastal sõprusmängus Armeeniaga, mis kaotati 1:2. Toona veel Lelle ridadesse kuulunud noormängija pääses platsile 85. mänguminutil Viktor Aloneni asendajana.

"Raio oli väga närvis, aga see oli ka loomulik - ta oli vaid 16aastane, kui Floraga treenima hakkas. Mäletan, et ta polnud kunagi kõige oskuslikum mängija, aga kompenseeris seda suhtumisega – mitte keegi ei jõudnud tema treeningkoormustele lähedalegi," räägib vutilegendi debüüdist tollane peatreener Teitur Thordarson.

Islandlane pidi kohati Piiroja vastu ka karmi kätt näitama. Näiteks otsustas keskkaitsja FC Flora mängijana keset vutihooaega kaasa teha Igamehe kümnevõistlusel, seda Thordarsonile teatamata.

"Raio oli väga hea jooksja ja osales päev enne mängu võistlusel – täiesti lootusetu juhtum! Ma küsisin, et kas ta on peast soe ja panin talle kohe paariks mänguks keelu peale!" meenutab Thordarson kauget aega nüüd juba naerdes. Toona aga nalja polnud – lisaks võistluskeelule määras peatreener Piirojale ka kopsaka trahvi.

Kuidas Piiroja Marko Kristaliga ära eksis

Piiroja saab teisipäeval kirja oma karjääri 114. koondisemängu – väärikas arv, ent ohtrate vigastuste tõttu 27 võrra väiksem kui Marko Kristalil, kellega koos teeniti aega kaitseväe spordirühmas.

Endine poolkaitsja, nüüdne FC Levadia peatreener meenutab 15 aasta eest juhtunut: "Meil oli sõjaväes mingi rännak ja Raio krabas kaardi endale öeldes, et on väga hea orienteeruja! Ja kui ülemused meile siis autoga järgi tulid ja ütlesid, et kuulge, te olete 8 kilomeetrit valele poole liikunud, siis me istusime maha ja arutasime, et kuidas nüüd edasi käituda."

Kristali väitel oli tema ise viks ja viisakas sõdur, ent Piirojal tuli tähtsamate ninadega ette ka vaidlusi. "Sõjaväes on lihtsalt mõned asjad, mis tavainimesele kummalisena võivad tunduda. Eks Raio üritas ülemustele oma arusaama selgitada," meenutab Kristal.

Kuidas Piiroja äärepoolkaitsjaks sai

Oma lahkumismängus astub keskkaitsjana tuntud Piiroja väljakule ründajana, ent see pole esimene kord, kui ta tõmbab sinisärgi selga enda jaoks ebaharilikus positsioonis. Aastal 2000 tulid Kadrioru staadionile külaliseks grusiinid ning keskkaitses alustasid Andrei Stepanov ja Marek Lemsalu.

"Ju oli meil liiga palju häid keskkaitsjaid," meenutab Stepanov, "Toonasele peatreenerile Tarmo Rüütlile igasugused eksperimendid meeldivad ja ta katsetas Raiot parema äärepoolkaitsjana. Tulemus: Raio lõi meie 1:0 võiduvärava, kui väravavaht tõrjus Indrek Zelinski penalti ja just Raio tagasi põrkunud palli võrku lõi."

"Teadsin, et Zelinski üritab lüüa paremasse nurka. Sööstsin kohale. Kui palli sain, meenusid reedel Maardu Levadia vastu löömata jäänud kaks väravat. Mõtlesin: kui nüüdki hakkama ei saa, on kuri karjas. Lahmasin ette nurka nii, nagu jalast tuli,” rääkis Piiroja toona matši ainsast väravast Õhtulehele.

Piiroja pikaaegne paarimees Stepanov rõhutab, et keskkaitsjanagi on Raiot tihti rünnakut toetamas nähtud ja kui peaks valima, kes kolmikust Stepanov-Lemsalu-Piiroja sobiks kõige paremini väljaspool kaitseliini mängima, siis tegi Rüütli ilmselt ainuõige otsuse.

Kuidas Piiroja ja Kalev Kruus sõimata said

Viasat Sport Balticu spordikommentaator ja kalamees Kalev Kruus tunneb Piiroja juba kooliaegadest ning kalalgi on käidud lapsepõlvest peale. "Pean Raiot enda üheks lemmiksportlaseks, kes teeb oma asja kirega – räägi sa kalapüügist või jalgpallist," sõnab ta. Sestap on lugusid Kruusil kohe varnast võtta.

"See võis juhtuda ligi kümme aastat tagasi, kui läksime kuskile jõeforelli püüdma. Tollal oli see ikka väga haruldane kala ning arvasime, et seda pole, aga Raio teadis, et ikka on küll. Sain ühe jõeforelli kätte ja kuna see oli kaalus kala, siis võtsime ta koju kaasa. Pärast saime ta naiselt sõimata, et kalu pole ilus tappa! Kala peab elama! Ise olime aga väga õnnelikud," naerab ta.

Kalamehevaimustus jäi Piirojale aga külge ning paar aastat tagasi leidsid nad Kruusiga "Kalemehejutud" saadet filmides teisegi väärt leiu. "Käisime augustikuus Pärnus, vesi oli 18-20 soojakraadi ning võtsime mõrrast välja kaks meri-forelli! Pärnus ei tohiks üldiselt punast kala olla, kuid meie saime harulduse," rõõmustab ta.

Kuidas Piiroja tapjapalle püüdis

Martin Reim, Eesti jalgpallikoondise rekordinternatsionaal muigab, et Raio on alati olnud kõikjal: "Raio on selline suur laps – impulsiivne, energiline, emotsionaalne, vahepeal suisa naiivne. Tihti naersime, et kuigi ta murdis ninaluid nagu raba, ei löönud ta kunagi risti ette."

Toonane poolkaitsja, tänane Eesti U21 meeskonna peatreener meenutab, et ka treeningul ei suutnud Piiroja asju rahulikult võtta. "Mäletan momenti, et olime koondisega kuskil laagris ning keegi virutas trenni ajal palli nii kõrgele õhku, kui võimalik. Pallil oli ju meeletu kiirus sees, aga mida tegi Raio – lõi palli peaga ikka edasi! Hullumeelne! Keegi ei taha ju sellist palli jalaga püüdagi, rääkimata siis veel peast."