Klavan tõstis Eesti ühele pulgale Inglismaa ja Hispaaniaga (4)
Eestiga samal pulgal ehk üheksa 100 mängu klubi liikme omanikud on Inglismaa ja Hispaania. Kaheksa mammutinternatsionaali on ette näidata Taanil, seitse Lätil ja Hollandil. Ülejäänud 46 Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) liikmel juba vähem.
Oleme ausad, Saksamaa (neljakordne maailmameister), Rootsi (MM-hõbe ja kaks MM-pronksi), Inglismaa (maailmameister), Hispaania (maailmameister) ja Taaniga (Euroopa meister) samas seltskonnas jääb Eestis mulje kui porgandist vahukooretordi sees. Midagi ei klapi, kuskil on juhtunud midagi imelikku.
Olgu lisatud, et eeldatavasti veel 2015. aasta jooksul lisandub nimekirja veel kaks Eesti jalgpallurit – enne eilset mängu Islandiga oli Joel Lindperel kirjas 98 ja Dmitri Kruglovil 96 A-maavõistlust. Vastavalt kahe ja nelja matši lisandumine on tõenäoline
Seega: kuidas on Eesti jalgpallikoondis vaid 24 aastaga saanud juba üheksa 100 mängu klubi liiget (kellele lisanduvad peagi ilmselt veel Lindpere ja Kruglov, kes tõstavad meid antud arvestuses Euroopa esimeseks, sest teistel tipmistel riikidel nii ruttu 100 mängu klubi liikmeid lisandumas pole)?
Esiteks on Eesti Jalgpalli Liit olnud alati maavõistluste pakkumistele avatud. Kui vähegi võimalik, on vastatud jaatavalt ning pole tehtud numbrit, et tegu pole ametliku mängupäevaga, mistõttu kõik paremad mehed ei pruugi klubidest koondise juurde pääseda. Eesti on peetavate maavõistluste arvu poolest Euroopa ja maailma juhtivaid jalgpallikoondisi.
Teiseks on Eesti väikese rahvaarvu (ja ühtlasi ka sisemise konkurentsi) tõttu mängijatel võrreldes suuremate riikide kolleegidega märgatavalt lihtsam mõni positsioon enda omaks teha. Näiteks paremkaitsja positsioon kuulus 2005-2013 sisuliselt eranditeta Enar Jäägerile.
Kolmandaks ei ole Eesti jalgpalluritel kombeks koondise esindamisest klubikarjääri edendamise ja pikendamise nimel loobuda. Parimad mehed mängivad koondises nii kaua, kui kutsutakse.
Euroopa jalgpalliriikide 100 mängu klubi liikmete arv
10 Saksamaa, Rootsi
9 Inglismaa, Hispaania, Eesti
8 Taani
7 Läti, Holland
6 Iirimaa, Prantsusmaa, Itaalia
5 Horvaatia, Malta, Rumeenia
4 Soome, Kreeka
3 Liechtenstein, Norra, Portugal, Šveits, Türgi
2 Bulgaaria, Tšehhi, Poola,Venemaa, Serbia, Ukraina
1 Armeenia, Austria, Valgevene,Küpros, Makedoonia, Gruusia,Ungari, Island, Põhja-Iirimaa,Šotimaa, Slovakkia
0 Albaania, Andorra, Aserbaidžaan, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Fääri saared,
Gibraltar, Iisrael, Kasahstan, Leedu, Luksem burg, Moldova, Montenegro, San Marino,
Sloveenia, Wales
Selge vastus on selles, et Eesti jalgpalli järelkasv on olematu. Selline statistika pole mitte anomaalia või kurioosum vaid ehtne hoiatus mudaliigasse vajumise eest. Kui põhimõtteliselt võinuks eile platsile saata kõik need eelmainitud neli meest saaksime rohkem kui 400 koondisemängu. Kui nüüd kõik need mehed pensionile saata (ning kõik peale Raku seda ilmselt ka varsti teevad) siis jääb kogemust vähem kui 100 mängu kanti.
Ma tean, et sellest ei taheta rääkida, ega sellele mõelda aga ma kardan, et kaotus Fääridele, viik/kaotus Andorrale ja viik Maltaga võib olla Eesti jalgpalli lähimate aastate norm.
Seda hullem on seis siis, kui me seda järelkasvu peale ei toodagi! Sest mida muud saab öelda selle kohta, et põhimõtteliselt saabus pool Eesti koondist sellest hooajast Eesti Meistriliigasse, sest teised klubid neid enam ei soovinud. Pelgalt kogemuse tõttu saadakse koht põhikoosseisus ja noored jäävad arengus veelgi toppama. Neil on küll kogenumad tiimikaaslased keda järgida kuid kui platsile ei saa siis ega sinust profijalgpallurit ka ei saa.